Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

et nad Tähetorni maha ei lammuta. Siis on minu teleskoobi kasutusel kriips peal.»

      Ristjan ohkas vanamehest tüdinult. Nii loll ei saanud ju üks inimene olla. Tähetorn? See on tema suurim mure. Poiss luges kirja veelkord.

      «Ma sain mobilisatsioonikutse.»

      «Ohoh.»

      «Ohoh jah.»

      Selle peale ei osanud isegi Villu midagi kosta.

      «Kuidas nad siis mõtlevad…?»

      «Mingisse küberkaitseüksusesse. Päris lolliks läinud.»

      «Nojah…»

      «Mille kuradi pärast nad meid ründama pidid?»

      «Ju siis on vaja… kõrgemad tšinovnikud tahavad mängida kindla peale. Viimati oli ju uudis, et neil on kaks miljoni inimese tarbeks ehitatud varjendit sisse varisenud. Jumal teab mis seisukorras need teisedki on. Kiirelt tehti, pool materjali läks mingite eravarjendite jaoks ja tulemus käes. Rahvas marus, enam ei jõuta uusi urgusid ka kaevata. Mis sa hädaga ikka muud teed, kui vaatad naabrite poole.»

      «A Ippolit?»

      «Ma ei tea… kas kirjas ei öelda midagi?»

      «Ei, aga öeldi…öeldi, et kõigile kaitsjatele antakse võidu korral koht Virumaa katastroofi kaitsekeskuse varjendisse.»

      «Tõesti?Vaata, kuskil uudistes peaks räägitama täpsemalt…»

      Sel hetkel kadus vool. Võrk poisi ümber kustus. Ka palat vajus pimedusse. Katkes kogu taustamüra, mis oli instituudi aluseid keldreid seni märkamatult täitnud. Vaid palati elutagamisüsteemide masinad vilgutasid endistviisi lõbusalt tulesid, nemad olid autonoomsel toitel. Kuskil käivitusid varugeneraatorid, süttisid avariilambid.

      «Tundub, et tõepoolest sõda.»

      Ristjan ei öelnud midagi. Küberkaitseüksus, koht varjendisse, vasardas tal peas. Kas ka minul on nüüd eesmärk?

      16. Kuusteist

      Vene sõjatehnikat oli laias laastus kolme liiki. Autonoomsed androidid, piloodiga või ilma rasketehnika ning eksoskeletina kantavad soomusülikonnad ehk mechad. Tegelikult võis ka mechasid juhtida üle võrgu, kuid Vene Föderatsiooni valitsusel oli vaja üleliigseid, varjendeisse mitte mahtuvaid hulki kuidagi vähendada ja seetõttu istus igas masinas juht.

      Androide üle võtta oli peaaegu võimatu, need olid juhitamatud maniakid. Eelvägi, kellele näidati suund kätte ja kes hakkasid minema, hävitades oma teel kõik, nii omad kui vaenlased. Veel masendavam oli aga Eesti küberkaitsjate jaoks avastada, et androide ei andnud ka kokku jooksutada, sest need ei võtnud väljastpoolt mingeid käsklusi vastu. Nad olidki mõeldud töötama, kuni lahingutegevuse käigus hävinevad. Juhul, kui sõda läbi saab, siis peavad venelased viimastele ise otsa peale tegema. Seisma jätta ei olnud neid muul moel võimalik. Lihtne ja lollikindel. Meeleheitele ajav. Õnneks oli soomustehnika ja mechaniseeritud jalaväega asi mõnevõrra lihtsam. Mõnevõrra.

      Kui Ristjan võttis üle oma esimese «dospeh» – tüüpi mecha, ei märganud piloodiks olev soldat midagi. Temiran Eržabajev, nagu Ristjan piloodi andmetest luges, tukkus väsinult metallülikonnas. Masin tema all liigatas Ristjani tahtele alludes. Mecha juhtimine oli keeruline, esimesed sammud poiss samahästi kui taarus suure sõjamasinaga. Kasahh ärkas ja vahtis uniselt ringi. Ilmselt arvas ta silmapilguks, et kaaslased mängivad mingit lolli vingerpussi. Sõdur püüdis masinat oma kontrollile allutada ja avastas järjest suurenevas ärevuses, et käsijuhtimine ei toiminud. Nüüd märkasid kohmakalt eemalduvat masinat ka laagrivahid. Läbi eetri kostsid venekeelsed hüüded. Nõuti paroole, loobiti vandesõnu ja lõpuks avati tuli. Ristjan sundis masina üle minema jooksule.

      Siniseid jutte enda taha õhku jättes vingatasid kuulid, niites puid ja põõsaid. Tabamusi rabises vastu masinat raskete hoopidena. Soomus pidas vastu ja Ristjan otsustas varjumise asemel sammu lisada. Tuli aga üha ägenes ja üks kuulidest läbistas viimaks soomuse. Kasahh lendas oma juhikohal veriseks pudruks, lõhkekuulist jäid terveks vaid käed ja jalad. Ristjan lisas kiirust, juba tuli teine ja kolmaski soomustläbistav tabamus. Iga kord võpatas noormees oma juhtmepuntraid täis palativoodis, nagu oleks ta ise pihta saanud. Kusagilt selja tagant vastase laagrist sööstsid õhku satelliitjälgimist takistavad keemiapuisteraketid. Nende varjus väljusid baasist moondekatte alt ka vastased.

      Joosta-joosta-joosta! Ristjani ümber tormasid läbi võsa teised vene sõjamasinad. Nad olid ärandanud terve rühma jagu mechasid korraga, niipalju kui suutsid lahti muukida. Kuulid ulgusid nagu näljased šaakalid. Ristjanist paremal plahvatas kellegi teraskoletis tükkideks. Tankitõrjevastane rakett «Mogila», tuvastas ülikonna arvuti. Kui Ristjanil poleks tõlkeprogramm kõrvalt jooksnud, poleks ta kirillitsast midagi aru saanud.

      «Seis!Varjuda!»

      Ristjanil läks veel meetrit kümme, enne kui ta masina peatada suutis ja pikali räntsatas. Üle pea tuhisesid tule- ja suitsusaba maha jättes mitu raketti. Tema ette ekraanile ilmus rühmaülema saadetud lahinguplaan, kus oli märgitud vastase saabumise umbkaudne suund, nende rühma asukoht ja igaühele laskesektorid.

      Üle lahinguvälja rullus satelliitide vastane keemiapilv, mis pidi lahingut Ippoliti eest varjama.

      «Tuli vaba!»

      Ristjan ajas end ülespoole ja andis vastastele mecha kahest raskekuulipildujast paar valangut. Ta lasi umbes ja püüdis nii sensorite kui palja silmaga avastada kedagi, kelle pihta saaks tõsiselt tulistada. Tingmärgid olid aga muutmata, ta ei saanud aru, kus omad, kus võõrad. Hõivatud mechad saatsid endiselt venelaste tunnussignaale, et vastast segadusse ajada. Ristjan sattus sellest ilmselt suuremasse segadusse kui vastased, sest kuulid vilisesid ta asukoha suunas üsna tihedalt, ümberringi lendas mulda ja kive. Ristjan vastas, tulistades umbes, lühikeste valangutega. Peaasi, et tõprad ei saaks rahulikult sihtima hakata ja peaksid samamoodi pooleldi ehku peale täristama.

      «Taanduda!» kõlas käsklus ja Ristjan hakkas laskmist katkestamata vastasest eemale roomama. Siis kuulis ta võõrast ebameeldivat vilinat kuskilt kõrgelt ja kaugelt. See oli midagi uut.

      «Miinid!» teatas hoiatus ekraanil. Ta kangestus. Miinid?

      Hüva… aga mida siis nüüd teha?

      Esimene laeng lõhkes küllaltki kaugel eemal, kuid Ristjani kehast käis sellest hoolimata tuline hoog läbi. Veel üks langes raskelt maha ja pani maapinna vappuma. Sadas mulda ja võsapuru. Erutusest ja hirmust ronis sisikond poisile kurku. Ristjan teadis, et ta on tegelikult kaugel eemal, tagalas, ohutus kohas ja see, mis miinisajus maas roomab, on vaid kasahhi veriseks pudruks muutunud laibaga kaugjuhitav soomusmasin. Kuid kogu tema taju oli selles soomusmasinas. Iga rakk tema kauges ohutus tsoonis olevas kehas soovis järjekordse miini saabumist kuuldes muutuda pisi-pisikeseks, tõmmata end kerra ja lahustuda rappuvas maapinnas. Iga plahvatusega muutus ta soov ennast maa alla kaevata üha suuremaks. Kohe tapetakse ta ära. Neetud sõda! ilmaasjata ei vajutanud ta juba ammu eutanaasianuppu, ilmaasjata…

      Masin plahvatas, leegid tundusid haaravat läbi virtuaali ka poisi aju. Ristjan kisendas surmahirmus. Ta hakkas rabelema, avas silmad, rebis kiivri silme eest ja avastas segaselt ringi vahtides, et oli oma palativoodis, instituudi keldris, ohutus kohas, näruses koorunud värviga maa-aluses punkris. Kuid silme ees oli punane udu, veri tema soontes kees alles ning kogu keha vappus surmahirmust. Hea vähemalt, et tal kateetrid küljes olid. Esimest korda kogu oma elu jooksul oli tal neist hea meel. Keha värises higist märjas voodis. Jälgimismasinad hakkasid vastikult piiksuma, ta oli mitu voolikut rabeledes lahti tõmmanud. Koridorist kostsid biorobotist sanitari kiirelt lähenevad sammud. Kõrvaltvoodist kostis kriiksumist. Villu ärkas.

      «Noh,» rögistas taat. «kuidas on?»

      Ristjan neelatas.

      «Käi kuradile.»

      Täisvärdjas, mõtles ta. See kuradi Villu on ikka üks kuradi täisvärdjas! Hoidku oma kuradi suu kinni! Aga ma jäin ellu! Pääsesin. Ta vaatas voodi kõrval asuvat eutanaasianuppu. Eutanaasia tähendas kreeka keeles «hea surm» ja mitte selles tähenduses, et surm on hea, vaid et nad saaksid minna rahulikult ja valutult.