Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

olid turvariskiks nii Ippolitile enesele kui ka temale alluvatele satelliidisüsteemidele. Maale jäi võimsamat tehnikat vähe ja mitte ühtegi sellist, millega ulatuks orbiidile tulistama, sest kosmoseajastu oli Maa jaoks lõppenud. Kõik vingem võeti kaasa, maha jäid vaid pisirelvad. Nendega saab Ippolit kergesti hakkama. Lahkuvad Eesti soost nupumehed olid minekut ette valmistades otsustanud teha inimkonna mahajäävale osale viimase kingituse.

      «See on kõik, mis ma suudan sinu heaks teha, vanaema,» sosistas Jaak, kui oli Ippoliti modifitseerimise lõpetanud. Ta tassis ka Madis-Jacques-Kevini päästekapslisse. Estronaut asus kapsli juhtimispuldi taha ja pani vanaemalt saadud toosi enda ette arvutikonsoolile. Ta sisestas käsud ja päästekapsel lahkus orbitaaljaamast, võttes suuna «Estoniale». Ippolit lõi nende ees tee puhtaks ning kapsel jõudis viperusteta pärale, põkkudes emalaevaga. Jaak pöördus viimast korda illuminaatori poole ja vaatas mahajäävat Maad. Siis pööras ta pilgu teise illuminaatorisse, vaadates, kuhu pidi tulema tema uus kodu.

      «On Marsilgi kord õites õunapuud,» kordas ta vanaema lahkumissõnu.

      Robonaut

Maniakkide Tänav1

      Enneaegu hallinevate lühikeste juukseharjastega mees seisis ja uuris büroos seinaekraanil meeskondade nimekirju. Ta oli kokku pandud Neiliga! Neiliga! Vahetuseülem oli vist lolliks läinud, ta võiks juba teada, et Jaagul hakkasid iga kord käed värisema, kui ta seda noort nolki nägi. Too arvas ennast ei-tea-kelleks. Mingiks inimkonna õiguste eest võitlejaks, kes sõimas teda kosmosepiraadiks.

      Kosmosepiraat! Sellest ei saanud Jaak hästi aru. Tulles vastu Vene esinduse nõudmistele, oli «Estonia» juhtkond estronaudi Päikesesüsteemist lahkuvalt laevalt maha tõstnud. Kuidas said omad talle midagi niisugust teha?Ta ei programmeerinud Ippoliti ümber ju mingi omakasu pärast, vaid ühise hüve nimel! Eestkätt just maha jäänud eestlaste aitamiseks vältimatult saabuval kaoseperioodil, aga laiemalt vaadates võitis sellest kogu inimkond.

      Takkajärgi pidi Jaak muidugi tunnistama, et kolmkümmend aastat tagasi läbi viidud aktsioon ei aidanud tegelikult midagi. Ilmselt oli tähtedele suunduva «Estonia» juhtkond sellest juba tollal aru saanud. Sinisilmsete noorukite unistus ei täitunud. Nii nagu ampulli saanud sopajoodik pöördub oma joomakire rahuldamiseks järk-järgult alkoholi juurde tagasi, nii leidis ka Ippoliti karmi valve all olev inimkond järjest uusi viise, kuidas satelliite ära petta ja ikkagi üksteisel verd lasta. Nüüd, üle viiekümnesena möödunule tagasi vaadates, leidis Jaak siiski, et isegi praegu teeks ta kõik samamoodi kui tollal. Isegi teades, et kaotab niiviisi võimaluse rännata tähtedele ja et inimkond pöördub koera kombel oma okse juurde tagasi. Siiski oli kuni viimase ajani valitsenud Maal suhteline rahu, riikidevaheliste suurte konfliktideta. Sajad tuhanded inimesed jäid tänu sellele tapmata ja inimkonnal oli võimalus lahkujatest hoolimata jalgadele tõusta ja viimaks ometi õppida ära koostöö.

      Jaak ohkas ja läks puhkeruumi. Seal istus rahvas juba koos ja joodi kohvi. Ka Jaak võttis tassikese. Ta astus moodulmaja illuminaatori juurde ja vaatas välja. Kaugel mustas kosmoses rippus pooleldi kuu serva taha jääv Maa. Väikeste lonksudega kohvi rüübates mõtles mees eelseisvale ülesandele. Oli tulemas rutiinne päev.

      Keegi astus Jaagu kõrvale. Illuminaatori peegelduse järgi oli selleks Neil, kuukanadalane, tema tänane vahetuspartner.

      «Imetled oma kätetööd?» küsis Neil. Jaak mühatas. Hakkab jälle peale. Enamik igavese Päikese baasi rahvast ei jaganud Jaagu nooruspäevade idealismi. Valdavalt peeti Jaaku terroristiks, ekstremistiks, kosmosepiraadiks, kes iidsetele mereseadustele tuginedes laevalt mässukatse tõttu maha tõsteti, üksikule saarele, ehk siis kuule. Nii mõnigi oli väljendanud kahetsust, et teda poldud lihtsalt üle parda heidetud. Need inimesed olid seisukohal, et ilma Ippolitita oleks peetud paar sõda, tulipäisemad maha tapetud, riigid ühe valitsuse alla ühendatud ning suudetud viimaks koostööd alustada. Nüüd aga jäi tuli tuha alla hõõguma ja üldplanetaarne ühinemine toimumata. Teised ei uskunud, et ülemaailmne rahu oleks tulnud, kuid arvasid, et vähemalt oleks Maale jäänud inimkonnal olnud võimalus ehitada uued kosmoselaevastikud ning Maalt pageda, kas või ajutiselt kuule. Nüüd aga jäädi planeedile lõksu. Nende väitel oli Jaak määranud maalased vältimatule hukule, võimaluseta ennast põgenemisega päästa. Selle viimase argumendiga oli raske vaielda.

      «Ma kuulsin, et Maal on jälle sõjad puhkenud,» jätkas Neil halastamatult. «kogu vähegi mõtlev osa inimkonnast üritab suruda end võimalikult kaugele asteroidi langemispaigast.»

      «Õigesti teevad,» ühmas Jaak vastu.

      «Nad tapavad seal üksteist.»

      Jaak rüüpas kohvi ja hoidis pilgu Maal. Ma tapaksin praegu hea meelega sinu.

      «Sinu rahutuvi aktsioon, mis pidi säästma sadu tuhandeid elusid, hukutab selle tohutu rahvasterände käigus miljoneid. Kui mingi osa neist saanuks planeedilt lahkuda, oleks ruumi vabalt kõigile.»

      «Spekulatsioon.»

      «Mida?»

      «Sul on puha oleksid. Oleks nii, siis oleks naa. Meil Eestis öeldakse, et oleks seal küüned, roniks ta puu otsa. Las ma küsin sinult ka midagi. Mida te siin kuu peal, suured inimkonna saatuse pärast muretsejad, olete teinud, et minusuguse Antikristuse tegu paremaks pöörata? Miks ei ole te kihutanud vapra kaardiväena Maale ja Ippoliti alla lasknud?»

      Nüüd oli Neili kord halvakspanevalt mühatada.

      «Mida sa ajad? Seal on sadu ründesatelliite. Meil ei ole selleks ressurssi… meid on liiga vähe… see on tehniliselt…»

      «Oi-oi-oi,» Jaak pöördus kaaslase poole ja vaatas talle silma. «Nüüd siis oleme vaesed, rumalad, nõrgad. Kui te nii haledad olete, siis ärge kaagutage. Mina ja mu kaaslased oskasime, julgesime ja tegime. Vahest ei olnud lõpptulemus just see, mida ootasime, aga me vähemalt püüdsime. Sinusugused sitavaresed istuvad siin ainult oma tagumikku laiaks ja jahvatavad teiste vigadest. Hüva, mina olen suur massimõrvar, inimkonna paaria. Aga olgem ausad, ka sinu kätel on ka inimese veri!»

      «Minu?»

      Neil hakkas nii absurdse süüdistuse peale naerma.

      «Madis-Jacques-Kevin? Sinu ja sinusuguste lõputu süüdistamine viis mehe niikaugele, et ta tegi endale otsa peale.»

      «Mina ei saa vastutada tema tegude eest. Sellise süütundega…»

      «Mina ei saa samuti vastutada selle eest, mida need idioodid seal all üksteisega teevad. Neile anti võimalus elada rahus ja sõpruses. Kui neile see variant ei sobinud, siis tapku. Tapku, kuradid, nii et veri ninast väljas, mina ei saa sinna midagi parata!»

      «Jaak ja Neil!»

      Mehed pöördusid ümber. Vahetusevanem Pietari, väike igerik soomlane, viipas neile käega.

      «Kulgurid jõudsid tagasi. Minge vaadake varustus üle ja sõitke välja.»

      «Mina selle mehega ühte kulgurisse ei istu,» ütles Neil. «Mulle aitab.»

      Jaak kergitas kulme. See oli midagi uut. Vahetusülem ohkas.

      «Kuulge, mehed…»

      «Sellise mehega ei saa koos töötada. See on minu põhimõtete vastu.»

      «Mis põhimõtted sul siis on?»

      «Humanism.»

      Jaak turtsatas ja hakkas garaaži poole minema.

      «Mine siis koju, humanist. Mina lähen igatahes kulgurisse.»

      «Ja lähengi koju. Ma tahan näha, kaua sind tööl hoitakse, kui ei leidu kedagi, kes tahaks sihukese paarimees olla.»

      See ei olnud esimene kord, kui Jaak sellise jama pärast töökoha kaotas. Ilmselt teadis seda ka Neil ja läks oma arust kindla peale.

      «No siis töötan üksi, ongi kuluefektiivsem.»

      Neil lõi käega ja läks minema. Vahetusevanem vaatas noormehele juhmilt järele.

      «Mis kurat sa talle ütlesid?»

      «Tõtt.»

      «Siis