Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

rasvast kanakoiba oma tõntskate näppude vahel. „Kuidas me nad kätte saame?”

      „Püüame loomulikult!” ütles Riks rahulikult. „Ega kana ka nii loll ei ole, et ta sulle ise potti jookseb.”

      Poisid pidasid veidi nõu ja peagi lahkusid kümmekond poissi metsalagendikult. Kõigile olid ülesanded kätte jagatud. Jaanuse osaks jäi lõkke jaoks küttematerjali muretsemine. Poiss oli sellega väga rahul, sest kanade „muretsemine”, nagu Riks kanade varastamist nimetas, oli Jaanuse arvates ikkagi vargus, mitte mingi „muretsemine”. Varastamine oli asi, millega poiss ei tahtnud tegemist teha.

      Mõne aja pärast podises kahes ämbris kanasupp ja isuäratav lõhn levis üle lagendiku. Poisid neelasid sülge ja lisasid usinasti puid lõkkesse, et kanad ämbrites rutem pehmeks keeksid. Läks aega, mis läks, kuid oma kanaliha tüki sai kätte iga poiss, lisaks mõned kartulid ja kanakeeduleent, nii palju, kui süda vaid ihkas. Mage oli see söömaaeg, kuid kas tasus siis nii peps ka olla?! Peaasi, et kõht enam ei korisenud!

      Kuivõrd söögimure sai selleks korraks murtud, oli vaja ka mõelda streigile. Paar poissi läksid kanala juurde uurima, mida teeb meister Mets. Tuli välja, et mees laskis pikal sammul mööda linnuvabrikut ringi.

      „Ajab jälgi!” lisas oma jutule üks luurel käijatest.

      „Las ta ajab pealegi! Ega meie siit metsast enne välja ei tule ja tööle ei hakka, kui oma töö eest täispalga oleme välja kaubelnud!” olid poisid üksmeelsed. Kõht oli täis, ilm ilus ja võis streikida nii palju, kui süda lustis.

      Aeg veeres õhtusse. Enam ei viitsinud keegi lõkke jaoks puuoksi otsida ja lõkkesse visati kõik, mis parajasti kätte juhtus. Tuleroaks läksid ka paar vana autokummi, mis metsa all vedelesid. See laiskus maksis end peagi pahasti kätte, sest autokummidel on rumal komme põledes paksu ja musta suitsu välja ajada. See metsast tulev must tomu juhatas meistrile tee kätte ja peagi oli ta kättpidi esimese ettejuhtunud poisi turjas kinni. Meister oli nii vihane, et poiss pääses keretäiest vist ainult sellepärast, et mitu suuremat poissi nende juurde jooksid ja meistrile hoiatavalt „Noo-noo!” ütlesid.

      „Mida te kuradi rüblikud mõtlete?” sõimas tulivihane meister. „Kas te tõesti nii lollakad olete ja arvate, et teie pärast hakatakse seaduseid ringi tegema? Tulge mõistusele!”

      „Meie tahame oma töö eest täit palka saada!”

      „Teie saate koolist hundipassi, muud midagi ja peale selle keerate veel mulle ka käkki kokku!” ragistas Mets. „Juba oletegi keeranud! Lollakad!”

      „Aga talvel me ju võitsime!” õiendas peerulaskja.

      „Talvel oli koolisisene asi. Siis oli teil ka kuigipalju õigus.” seletas meister, kes hakkas juba pikkamööda rahunema. Mees võttis taskust „Priima” paki, pani suitsu põlema ja lisas:

      „Tootmispraktika ajal tehtud töö eest makstava palga suurus on seadusega kindlaks määratud ja teie, mina, ega kooli juhtkond ei saa siin muuta midagi. Teie oma streigiga teete ainult endile ja minule pahandusi kaela!”

      „Nii pole aus!”

      „Seadused tuleb ringi teha!”

      „Mis nüüd siis saab?” hõigati läbisegi.

      „Seadused tuleb ringi teha!” osatas meister. „Sõike siis Moskvasse ja laske ringi teha! Teie käes ju käkitegu!”

      Kuna keegi Moskvasse sõiduks erilist entusiasmi üles ei näidanud, lisas meister irvitades:

      „Sõitke Moskvasse õigust nõudma ja ma usun, et seal tullakse teie soovidele kohe vastu ja saadetakse veel kaugemalegi õigust otsima. Pannakese okstraataed ümber ka, et keegi ei saaks teie õiguse otsimist segada. Ja taguge seal siis labidaga külmunud maad niikaua kuni oma õiguse leiate ja seal ei ole teil isegi kanu kusagilt lõunasöögiks varastada. Hea kui maa seest mõne külmunud konna leiate.”

      „Ikkagi ei ole niimoodi aus …” ütles keegi trotslikult.

      „Ära seleta rohkem!” keelas meister ja jätkas tüki asjalikuma tooniga: „Buss, millega te kooli tagasi pidite sõitma, on juba ammu ära läinud. Lõpetage see pull siin ära ja mõtelge parem sellele, kuidas te koolimajja tagasi saate! Nüüd ei jää teil vist muud enam üle, kui peate jalgsi maha marssima need paarkümmend kilomeetrit. Ega te ometi siia metsa alla öömajale ei taha jääda?!”

      „Võib jääda kah!” arvas Riks.

      „Sina jää, kui tahad! Harjuta enne Siberisse minemist palja maa peal magamist!” viskas meister Riksile üle õla. „Mina sõidan praegu autoga koolimajja ja palun sööklas teie õhtusöögi alles hoida. Kui te, lollakad, ükskord kohale jõuate, saate kätte.”

      „Nii, et jalgsi, jah?” usutles Riks, kellele tegelikult ei meeldinud vist sugugi ööseks metsa jääda ja Siberi lumehangedes magamist harjutada. „Mehed, kas streigime edasi või läheme? Jalgsi?”

      „Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.” arvas meister. „See peaks teada asi olema.”

      „Eks peab siis vist minema …” arvas nii üks, kui teine. Steikimise himu oli poistel ühtäkki üle läinud.

      „Soo!” oli meister asjade käiguga rahul. „Ämbrid, sealt lõkkeaseme pealt … Viige sinna tagasi, kust te nad võtsite. Et poleks kellelgi teie peale näpuga näitamist.”

      „Ja ei mingeid lolluseid enam!” hoiatas meister ära minnes. „Niigi olete küllalt juba jama kokku keeranud!”

      Kui näljased ja surmväsinud poisid poole öö ajal koolimajja jõudsid, oli soe toit sööklakatlas neid ootamas. Meistri ja kasvataja abiga sai igaüks kähku oma ninaesise kätte. Jaanus polnud enda arvates nii head toitu kooli sööklast veel saanud kui seekord. Pealegi paistis, et olid välja pandud kõik toidu ülejäägid, mis köögis leidusid.

      Kõhud täis söönud, loivasid väsinud streikijad kolmandale korrusele, kus asus poiste ühiselamu.

      Järgmisel päeval, enne bussi peale minekut, millega poisse linnuvabrikusse tööle viidi, pidas õppealajuhataja poistele manitsuskõne:

      „Teie olete tulnud siia kooli õppima, selleks, et teist ausad ja tublid nõukogude inimesed saaksid. Teie ei taha tööd teha, teie võtate ja hakkate streikima! Kas seda on teile päevast päeva siin koolis õpetatud? Ei ole! Korralik õpilane võtab ja õpib selgeks koolitükid mis talle on õppida antud, võtab ja teeb töö ära, mis talle on antud teha. Sellest peab õpilane võtma ja aru saama! Kes ei taha siin õppida, see võtku ja mingu koolist minema, siin ei ole looderdajate koht! Las igaüks võtab ja teeb juhtunust omad järeldused. Ma loodan, et te saite minust aru. Nüüd võtke ja minge tööle, ning ärge tehke niisuguseid asju, mida ei ole vaja teha! Asju, mis võivad väga suuri pahandusi tekitada!”

      Vaikides kobisid poisid bussi ja see hakkas kohe sõitma linnuvabriku poole.

      „Sina võtad ja muretsed linnuvabrikusse meie poolt ärasöödud kanade asemele uued kanad!” peerulaskja müksas rusikaga eesistuvale Riksile vastu turja.

      „Aga sina, kurat, võtad ja topid kõik oma augud kinni! Nii, et kummastki otsast ei tuleks enam lolli piiksu, ega paha peeru!” ei jäänud see vastust võlgu.

      „Ha-ha-haa! Oh-ho-hoo!” naersid poisid üksmeelselt ja nagu mingist krambist lahti saades öeldi üksteisele tögavaid repliike, lõõbiti vastastikku ja käis nii mõnigi sõbralik mats vastu naabri turja. Noored mehed olid jälle oma igapäevases sõiduvees.

      „Kuule Hull Jobi … Ah, jama! Jaanus!” võttis Riks nädalapäevad hiljem Jaanuse varrukast kinni. „Tule, meister tahab sind näha!”

      „Mida imet?”

      „Tule, tule!” koolivend tõmbas Jaanust koolimaja keldri trepi poole. „Meister on maja peakilbi ruumis.”

      „Kas mõni kork põles läbi?”

      „Kärssanud kork oleks tühiasi! Meistri korgid pandi kärssama. Talle pandi sulg sappa!” ütles Riks ja läks terpist alla ning lükkas