Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

midagi vaadata!” ümises poiss ja asutas end minekule. Enne, kui Jaanus sai sammu ukse poole astuda, lendas voodist saadetud padi talle vastu turja. Ühe hüppega oli poiss voodi juures ja haaras kondise tüdruku oma käte vahele. Jaanus üritas algatuseks musi võtta, sest „käperdamiseks” polnud poisi arvates tüdrukul midagi nimetamisväärset välja pakkuda. Tüdrukule see variant vist ei meeldinud, igatahes laskis ta heledal häälel kõlada ja sõdis kätega vihaselt vastu. Tema heledahäälne kilkamine ähvardas kaela tuua tütarlaste ühiselamu kasvataja ning koos sellega ka seletuskirjade kirjutamise. Jaanust niisugune asi ei ahvatlenud ja poiss otsustas sääred teha, enne, kui hilja.

      „Argpüks! Argpüks!” hüüdis tüdruk tögavalt toast välja jooksvale poisile järele.

      „Totakas!” mõtles Jaanus ja koputas kõrvaltoa uksele. Selles toas istus korralikult tehtud vooditel neli tüdrukut ja neid Jaanuse tulek ei paistnud häirivat, sest nad jätkasid rahulikult oma tegevust. Poiss võttis krapi seinalt maha ja selle tagakaant lahti kruvides piilus silmanurgast tüdrukuid. Need paistsid siin toas olema hulga mõistlikumad, kui see kõrvaltoa tulehark, sest siin tegid tüdrukud näputööd. Kes heegeldas, kes kudus, üks isegi tikkis midagi valgele riidetükile.

      „Asjalikud tüdrukud!” mõtles Jaanus, kui ta oli krapi seina peale tagasi pannud ja lahkudes „Head õhtut!” ütles.

      Veel mõned toad läbi käinud, kuulis Jaanus äkki ühe toa ukse tagant roppu sõimu. Poiss koputas. Ei midagi! Sõnasõda kestis edasi. Jaanus koputas kõvemini ja lükkas siis ukse lahti. Õhku jäid rippuma mitu vänget sõna ja erutatud tüdrukud vahtisid jahmunult sissetungijale otsa. Üks tüdrukutest kattis näo kätega ja tormas Jaanust kõrvale tõugates uksest välja. Teine sõnasõja pidaja pani käed puusa ja ütles vihaselt:

      „Viisakas inimene koputab, kui sisse tahab tulla!”

      „Ma koputasin kahel korral! Ma tulin krappi vaatama!”

      „Vaata oma krapp üle ja tee, et sa kähku siit kaod! Jobi niisugune!” käed olid tüdrukul ikka veel puusas ja jalalaba käis vihaselt laks, laks vastu pruuniks värvitud laudpõrandat.

      „Nagu vihase isakassi saba!” mõtles Jaanus kui ta krappi üle vaadates silmanurgast tüdruku jalalaba piilus. Polnud see tüdrukute ühiselamu sugugi nii huvitav ja ohutu, nagu ta oma lihtsameelsuses oli arvanud!

      Raadiosõlme tagasi jõudes avastas Jaanus, et poisid uudistavad uut kaasaskantavat reportermagnetofoni.

      „Nüüd saame kooli raadiosaadete jaoks teha reportaaze!” ütles vanemmeister rõõmsalt.

      „Seda on väga lihtne teha!” arvas üks lühemat kasvu süsimustade juustega poiss, kes end kuulsa laulja Marino Marini sugulaseks tituleeris. Poisi perekonnanimi algas ka „M” tähega ja ka kõlalt sarnanes Marini nimega.

      „Indoneesia president Sukarno on ju ka eestlane! Suka Arno olla pärit kusagilt Sindi kandist!” naerdi selle „Marini” jutu peale.

      „Pole ta nii lihtne midagi! Nii, kui sa kellelegi mikrofoni nina alla suskad, on see paugupealt tumm nagu kala!” pareeris „Marini” kelkimist vanemmeister, kes asjaga kursis paistis olema.

      „Möla peab jooksma, möla peab jooksma! Kui intervjueeritav ei räägi, siis peab reporter ise rääkima!” ütles „Marino Marini”. Ja möla sellel lühikesekasvulisel kullininaga poisil tõesti jooksis, seda pidi Jaanus tunnistama. Pea kõik need reportaazid, mida „Marini” hiljem koolis tegi, koosnesid enamjaolt tema jutust ning intervjueeritava paarist „nohist” ja „jahist”. Pikapeale läks reportermakk nutikamate poiste-tüdrukute kätte ja „Marini” tõrjuti vähehaaval kõrvale. See muidugi ei takistanud teda end suureks raadioreporteriks pidamast. Paaril korral üritas reportaazi teha ka Jaanus, kuid peale vanemmeistri märkust:

      „Teema on sul küll valitud huvitav, kuid sinu diktsioon ja susisev „s” täht ei kõlba kuradilegi!” jättis poiss reportermaki rahule ning piirdus raadiosõlme tehnika hooldamise ja remondiga mida seal vanemmeistri näpunäidete järgi tehti. Kevadepoole talve hakkas Jaanus üha sagedamini istuma kooliraadio saadete ajal helirezišööri puldis, kust ta saadet juhtis. Sellega sai poiss nii hästi hakkama, et üsna pea usaldas vanemmeister ka enamiku saatelõikude montaazi tema hooleks.

      IV peatükk

      Tahmane lumi sulas linnatänavatel ning kevad murdis sisse igast uksest ja aknast. Kooli agar spordifanaatikust kehalise kasvatuse õpetaja hakkas organiseerima jalgratturite võistkonda. Jaanus oli talvel paaril korral käinud maadlustreeningul, kuid peale ühe treeningupartneri väga tugevat „kallistust”, mis tema konte ähvardas pikuti puruks lõhkuda, nagu poiss arvas juhtuvat, jäi see asi sinnapaika. Jalgrattasõit oli hoopis midagi muud kui maadlemine ja Jaanus pani oma nime koos teiste soovijatega kirja. Mitu nädalat oli kõik vaikne ja keegi ei rääkinud loodavast kooli jalgratturite võistkonnast midagi. Siis äkki ühel päeval tuli kehalise kasvatuse õpetaja, väiksemapoolne, ümar, kuid haruldaselt väledate liigutustega mees, keda kõik millegipärast Lurichiks kutsusid, Jaanuse juurde ja ütles:

      „Tule poiss, läheme polikliinikusse! Võtame sulle võistluste jaoks arsti tõendi. Homme on võistlus kahekümne viie kilomeetri pikkusel distantsil!”

      „Ma pole ju mingit trenni teinud!” ütles Jaanus. „Mis sõitja ma niimoodi olen?”

      „Ei ole midagi! Sa oled noor ja tugev mees, saad hakkama!”

      Polikliinikus vedas Lurich Jaanust ilma järjekorrata ühe arsti juurest teise juurde ja muudkui rääkis nii arsti kabinetis, kui ka kabineti ukse taga ootavatele inimestele, kui jälle ilma järjekorrata sisse läks:

      „Homme on tähtis võistlus ja see noor, andekas sportlane peab seal osalema. Mängus on kooli au ja sportlase tulevik!”

      „Noor ja andekas sportlane” sörkis õhetavana Lurichi kannul ühe arsti juurest teise juurde ning ei teadnud lõpuks isegi, oli ta tõesti noor ja andekas sportlane, või oli õpetajal lihtsalt kähku vaja võistkonnast millegipärast välja langenud võistleja asemele uus mees panna. Lõpuks kaldus Jaanus arvama, et ta oli Lurichi jaoks lihtsalt tagavaravariant. See solvas poissi ja ta otsustas võislustel välja panna kõik, mis jaksas. Kõik mis ihus ja hinges varuks oli.

      Jaanus jõudis veel enne võistlusi jalgratta kuidagimoodi üle vaadata ja ümber koolimaja mõned ringid teha. See oli ka kõik. Poiss isegi ei teadnud, kes olid tema võistkonnakaaslased. See selgus alles järgmisel hommikul, kui kooli võistkond koos jalgratastega veoauto kasti pandi ja stardipaika sõidutati.

      „Mis see Hull Jobi ka sõidab!” arvas võistkonna kapten, kõhn ja kondine järi.

      „Kes seda teab! Lurich ta punti võttis!” kehitasid õlgu kaks ülejäänut võistkonnaliiget, kes ka teise aasta poisid olid.

      „Oota sa kondiroobert, sina küll minu vastu ei saa!” mõtles Jaanus ja otsustas järidele, maksku mis maksab „ära teha”.

      Peale starti kujunes olukord selliseks, et peamine rebimine algas kohe selle kondiroobertist järi, keda Jaanus mõttes Kiluks oli ristinud, Jaanuse ja veel nelja-viie teisi koole esindava poisi vahel. Jaanus ei suutnud aru saada, kustkohast see näiliselt vaid nahast ja luudest koosnev Kilu nii palju võhma võttis?

      Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit hoidis Jaanus end kindlalt peagrupis. Ta arvas, et kui peagrupp eest ära läheb, siis ta seda enam kinni ei püüa. Vahetevahel üritas peagrupist nii mõnigi kihutaja lahti rebida, kuid alati püüti põgenik kinni. Kui distantsi lõpuni oli Jaanuse arvates jäänud umbes viis-kuus kilomeetrit, hakkas poiss endas veel jõudu tundes üha rohkem ja rohkem pedaalidele valu andma.

      „Kui sa kuradi Hull Jobi enne lõppu ära vajud, siis tappa sa saad!” ähkis Kilu ja püüdis Jaanusest mööda pressida.

      „Kui ma tõesti enam ei jaksa, eks ma siis mõtlen endale Ulmandu metsa karu selja taha … Karu peab mind aitama!” mõtles Jaanus Kiluga võidu ajades. Kunagi ta ju oli ühel augustiööl karu eest jalgrattaga ära sõites endast viimase välja pannud.

      Üksteise järel vajusid juhtgrupist poisid ära. Lõpuks jäid veel