Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

…”

      „Mis siis nüüd saab? Sind pannakse vangi?” mõte vangimajast hirmutas Jaanust.

      „Arvata võib!” möönas Paul ja jõi korraga ära pool teeklaasi konjakit. „Meid jooksutatakse juba tükk aega uurijate vahet, küll see asi varsti ka kohtusse jõuab.”

      „Vend on hakanud suurest murest jälle tiblamoodi jooma.” mõtles Jaanus ja talle meenus kui ta nägi Pauli esimest korda teeklaasitäit viina joomas, sõdurimunder seljas ja püksitagumik äsjasest kuuma pliidi peal istumisest suitsemas. Millal see oli? Alles neli-viis aastat tagasi, Korsanil. „Miks siis mina sellest midagi ei teadnud? Kas sa emale oled rääkinud?”

      „Ma ei tahtnud kellelegi midagi rääkida. Mõtlesin, et asi laheneb ehk niisama …” ütles Paul ja lisas peale väikest pausi. „Nüüd peab vist emale ikka rääkima.”

      Pärast mõneminutilist vaikimist ütles Paul:

      „Olgu, Jannu! Mul on tunne, et ma homme ei tule enam uurija juurest tagasi. Näe, siin on kiri ema jaoks, pane posti, kui ühiselamusse tagasi lähed … Mine nüüd!” vend tõusis ja lükkas Jaanust õrnalt ukse poole.

      Jaanust valdasid segased tunded. Tema arvates oli vangimaja nende jaoks, kes röövisid ja inimesi tapsid. Paul polnud midagi niisugust teinud, Paul oli kogu aeg hea vend olnud.

      „Kuidas siis nii?!!” Jaanus peaaegu karjus need sõnad.

      „Ole nüüd, Jannu! Rahune maha!” keelas Paul lõbusat nägu ette manades, „Ma võib-olla pabistan lihtsalt ilmaaegu … Kiri, ole hea, pane ikka igaks juhuks posti. Parem on kui ema ka asjast midagi teab … Ma ise ei viitsi enam välja minna.”

      „Oled sa kindel, et …”

      „Ei usu, aga … Võta!” Paul pistis Jaanusele midagi palitu küljetaskusse ja lükkas siis venna koridori. „Tule mind mõnikord vanglasse vaatama, kui aega saad!”

      „Tulen ikka!”

      Jaanus astus mööda õhtuselt poolpimedaid tänavaid trammipeatuse poole.

      „Paul kutsus mind endale külla. Ju siis teda ikka vangi ei panda …” mõtles mineja. Trammi istudes tulid Jaanusele jälle meelde venna sõnad:

      „Tule mind mõnikord vanglasse vaatama!”

      Vaatamas käiakse tavaliselt ikka haigeid. Paul ei olnud ju haige …

      Jaanus ei teadnud siis veel, et kümmekond aastat hiljem raiutakse Pauli hauaplaadile veidi teistsugused sõnad: „Kui sa tuled, too mul` lilli!” Isegi seal tahtis Paul, et teda ikka vaatama tuldaks …

      Ema olla ka käinud isa vaatamas, kui see metsavendade aitamise pärast vangis istus.

      „Homme lähen kohe peale tunde Pauli juurde!” otsustas poiss, kui ta ühiselamusse jõudis.

      See hea mõte jäi kahjuks siiski teoks tegemata, sest öösel hakkas Jaanust piinama külmavärinad ja hommikuks oli käes ka kõrge palavik.

      Kuivõrd kool, ühiselamu, söökla ja õppetöökojad asusid kõik ühes hoones, siis oli loomulik, et niisuguse täiuslikkuse juures ka tõbiste jaoks kusagil koht pidi olema. Niisugune koht, mida isolaatoriks kutsuti, asus koolimaja esimesel korrusel. Isolaatoris oli kaks eraldi tuba ja nende tubade kõrval oli ka kooli meditsiiniõe kabinet. Ühte niisugusesse tuppa pandi kohe ka tõbine õpilane Bierbrauer, kui kasvataja ta hommikul voodist palavikukuumana leidis. Poisi eest hoolitses medõde, tublisti üle keskea, tüsedapoolne naisterahvas. Õhtul tuli haiget vaatama ka ühiselamu vallatlejate hirm – direktori asetäitja kasvatustöö alal. See ümarapoolne naine, kelle heledalt kõlav hääl vabalt ühiselamu ühest otsast teise kostis ja kes pahandusetegijate suureks meelehärmiks alati õigel ajal igale poole jõudis, tõi Jaanusele klaasitäie hästilõhnavat tulist teed, milles ujus suur sidrunilõik. Poiss ei olnud midagi niisugust enne saanud ja limpsis mõnuga kuuma teed, ning hiljem veel kaua haput sidrunilõiku, kuni see näppude vahele täiesti ära lagunes.

      „Bierbrauer, kuidas enesetunne on?” küsis Ühiselamu Hirm.

      „Pea on uimane ja neelata on ka valus …”

      „Pole midagi. Ole rahulikult siin teki all ja ära kusagile kondama mine. Siis saab kõik korda.” Ühiselamu Hirm kohendas poisi tekki, pani käe korraks haige laubale ning läks siis oma töid ja tegemisi tegema. „Vaata, et sa välja ei lähe!”

      Enne öörahu lippas Jaanuse juurde korraks ka Tuuli. Istus lipsti! voodiservale, andis põse peale musi ja küsis Jaanuse käest kinni hoides:

      „Kuidas sul on? Ma vaid korraks hüppasin sisse! Kui Hirm seda näeb, saan sugeda.”

      „Ta just veidi aja eest käis siin …” naeratas poiss, keda Tuuli tulek väga rõõmustas. „Ega mul suurt viga olegi, ainult väikene palavik …”

      Jaanus tahtis ennast tervemana näidata. Tal oli hea meel, et Tuuli teda vaatama tuli. Südames oli ta seda lootust terve päeva hellitanud.

      „Kus sa end siis nii ära külmetasid? Ei tohi nii hooletu olla!”

      „Mine sa tea, kus … See läheb varsti mööda!”

      „Muidugi, kallis! Ma nüüd lähen, muidu jään veel vahele … Ma tulen homme jälle! Head ööd!” Tuuli andis jälle poisi põsele musimopsu ja hiilis vaikselt isolaatori uksest välja.

      Isolaatoris, kus kergemalt haigestunud õpilasi raviti, ei tohtinud kõrvalised isikud käia. Seda, et Tuuli ei olnud Jaanuse jaoks ammu enam „kõrvaline isik”, vaevalt Ühiselamu Hirm arvesse oleks võtnud. Küllap oli tal ka põhjust niimoodi arvata, kogenud ja heasüdamlik pedagoog, nagu ta oli, mis sellest, et tal nii mõnegi masuurika peale kõva häält teha tuli. Kui kõik oleksid vabalt võinud isolaatoris käia, oleksid võib-olla varsti pooled kooliõpilased haiged olnud …

      Nädala pärast oli Jaanus jalul ja tema esimene käik oli Pauli juurde.

      „Ei ole sinu venda, noormees. Netu!” ütles Pauli korteriperenaine Jaanusele ust avades. „Sinu vend istub türmis. Vot niimoodi!”

      Jaanus jäi suu lahti vanamutile otsa vaatama.

      „Sa noormees, vii oma venna voodipesu ja muud riided ära. Ma võib-olla võtan siia uue üürilise.”

      „Jah, jah … Ma viin ära …” oli Jaanus nõus.

      „Ega sa ei saa neid riideid üksi ära viia, sul peab ikka abiline ka olema. Ponjal?”

      „Ma lähen ja toon kohe abilise!” ütles Jaanus ja astus välisukse poole.

      „Paul rääkis siis ikkagi tõtt!” mõtles poiss trammipeatuse poole minnes. „Selle pärast ta seekord siis mulle taskussegi nii palju raha suskas, tervelt kakskümmend kaheksa rubla! Andis vist oma viimase raha ära …”

      Jaanus otsustas minna Rita poole, et temaga nõu pidada.

      „Ju siis Paul arvas, et temal raha enam vaja ei lähe.” mõtles Jaanus, kui ta selle korteri kellanupule vajutas, kus õde elas.

      „Ritat ei ole kodus, ta läks vist jälle trenni!” ütles korteriperenaine ja küsis siis kutsuvalt naeratades: „Tuled ehk sisse, mul sai just õhtusöök valmis?!”

      „Mul ei ole nii palju aega. Tänan teid, kuid ma tulin vaid hetkeks. Head õhtut!”

      Voss oli kodus, kuid Jaanusele tundus, et tädipojale ei meeldinud millegipärast sugugi tema tulek.

      „Täna ma küll ei saa, mul ei ole aega.” ütles Voss pahuralt ja piilus silmanurgast akna poole. „Davai, toome need kodinad sealt homme ära?!”

      „Hea küll! Kui homme, siis homme. Ma küsin siis homme ka endale koolist linnaloa.” oli Jaanus nõus. „Mida sa siis täna teed, et sul aega ei ole?”

      „Ei midagi. Aga … Mul ei ole täna aega!” ja Voss kõõritas jälle akna poole.

      „Mis kuradit seal akna taga ometi on, et Voss kogu aeg sinnapoole piilub?” imestas Jaanus ja viskas ka uudishimuliku pilgu akna poole. Ei midagi erilist!