Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

sa praegu võtad?” laiutas Margit nöökavalt käsi. „Jääb ära, kulla mees! Jääb ära!” ja tüdruk hakkas triangulatsioonimasti ääres kasvavatest põõsastest oma jalgratast välja tirima.

      „Mis sa siis … Miks sa siis ilma püksata ringi lased?” küsis Jaanus pahaselt, sest ootamatult süllelangenud naudingulootus kippus käest kaduma. „Ja minule niimoodi tagumikku näitasid?”

      „Suvel on ju pükstega palav! Kas sul ei ole?” itsitas Margit ja näitas näpuga sinnapoole, kus Jaanusel püksis midagi turritas. „Võta aga püksid maha ja tuuluta!”

      „Ega kõik saa sinumoodi tuulutada.” mõtles Jaanus solvunult ja vaatas kuidas tüdruk põõsaste vahel jalgrattaga laveerides rööbastee poole rühkis.

      „Kirjuta mulle!” kõlas veel heledahäälne hüüe põõsaste tagant ja Margit, kellega Jaanus oli nii mõnigi kord pehmel metsasamblal armurõõmusid nautinud, kadus tema elust. Saatuse teed ei viinud neid enam kunagi kokku.

      Peagi lõppes Jaanuse koolivaheaeg ja ta sõitis rongiga linna tagasi. Rital oli koolivaheaeg mõne nädala võrra pikem ja nii ei jäänud ema peale poegade ärasõitu jälle päris üksi.

      Kooli jõudes avastas Jaanus, et terves majas käis remont. Poisid magasid kooli spordisaalis otse põrandale pandud madratsitel. Tüdrukutele oli elamiseks eraldatud kooli suur ja uhke aula. Süüa sai ikka sööklas, nagu ennegi. Kuivõrd õppetöö alguseni oli veel terve kuu, siis seda aega kasutati koolimaja remondiks. Sellega tahtis kooli juhtkond lüüa kaks kärbest korraga – koolimaja sai värskema väljanägemise ja õpilased neile vajaliku tööpraktika. Jaanus oli talvel käinud raadioringis ja nii tuli tal koos Petjaga hakata translatsiooniliine parandama ja mõnes kohas ka lausa välja vahetama. Vanemmeister andis hommikul poistele töö kätte ja õhtul, kui aega oli, siis ka kontrollis tehtu üle. Pikapeale said poisid selle töö nii selgeks, et vanemmeister loobus igasugusest kontrollist ja andis mõista, et kui hiljem selgub, et midagi ei klapi, siis tuleb see niikuinii neil endil uuesti teha. Tehku siis juba nüüd nii nagu peab, tema ei hakka iga päev täiskasvanud meestel sabas sörkima!

      Ülejäänud poised-tüdrukud olid tegevuses kõik vastavalt oma erialale. Elektrikud tegid elektritöid, puusepad ja mööblitislerid parandasid koolimaja uksi-aknaid, ning ka talve jooksul lõhutud, või „iseenesest” purunenud mööblit. Santehnikud kolistasid usinasti koolimaja tualettides, krohvijad ja maalrid sebisid pahtlilabidad ja värvipintslid käes, mööda kooliruume ringi. Koolimaja pidi esimesel septembril läikima ja puhtusest särama. Ette rutates peab ütlema, et koolimaja ja ühiselamud said tõesti sügiseks viisaka väljanägemise, ning nii mõnigi suvistest remontijatest näitas hiljem uhkusega sõbrale, või sõbratarile, et näe, see siin on minu tehtud!

      Kui päevased tööd ja toimetused olid lõppenud, siis pidid õpilased kooli sisekorra eeskirjade järgi öörahuks kõik kenasti oma ruumides olema. Kuid milline noor inimene tahab, ja kas ülepea saabki, minna magama siis, kui seda nõuavad kooli kasvatajad? Ei saa! See lihtsalt ei ole võimalik! Nii mõnigi kord avastasid kasvatajad oma suureks pahameeleks mõne sosistava, või lihtsalt vaikides teineteise kätest kinni hoidva paarikese kusagilt pimedamast koridori nurgast. Karmi sõnaga lahutati lembepaarid ja süüdlased saadeti magamisruumidesse. Kasvatajad said nüüd jälle rahulikumalt hingata, sest suurem õnnetus sai kindlasti selleks korraks jälle ära hoitud.

      Peale tüdrukute piilumise, mis pahatihti kasvatajatele vahelejäämisega lõppes, oli poistel veel üks väga vajalik ja huvitav öine tegevus. Nimelt oli koolimaja ümbruses palju individuaalmaju ja seega ka palju õunaaedasid. Nende isuäratavate õunte peale pidasidki poisid öösiti jahti. Kuivõrd koolimaja uksed pandi ööseks lukku, tuli marjamaale saamiseks kasutada teisi teid. Voodilinade kokkusidumine ja nende abil teiselt korruselt allalaskumine ei olnud noortele meestele mingisugune ületamatu probleem. Edasine oli juba õnneasi. Enamasti läks asi õnneks ja õunaraksus käijad said koolikaaslaste käst kiita, ning kiitjad jälle kahe suupoolega mahlaseid õunu järada.

      Jaanus käis ka mõned korrad õunaraksus, kuid linnas oli kõik see asi kuidagi teistmoodi. Ei olnud seda tuttavat vaikust, mis koduküla õunaaedades valitses. Linnas põlesid igal pool tuled, siin-seal sõitsid kolinal autod, või kõndis aiaäärsel kõnniteel mõni hiline jalutaja.

      Ühel ööl, ajades järjekordses õunaaias õunapuu all endale õunu põue, märkas Jaanus äkki peaaegu enda kõrval üht heledat inimkuju seismas. Selle üks käsi oli üles tõstetud ja Jaanusele tundus äkki, et nüüd ta kohe ka virutab! Pikemalt mõtlemata andis poiss jalgadele valu. Jooksis raginal läbi marjapõõsaste õunaaeda piirava kõrge planguni ja tõmbas end ühe ropsuga üle plangu. Kui ta asfalteeritud kõnniteelt korjas kokku põuest välja kukkunud õunu, nägi ta endast mõne sammu kaugusel aeglaselt lähenevat vanapaari. Võib-olla vaevas neid unetus, võib-olla käisid nad kellelgi külas ja nüüd jalutasid koos kodu poole.

      „Noormees! Kas teil häbi ei ole? Võib-olla on selles majas väikesed lapsed, kes ka õunu tahavad?” vanamammi hääles ei olnud kurjusenoote, ta lihtsalt küsis seda maas kükitavalt Jaanuselt.

      „Ee-ei tea …” kohmas poiss vastuseks ja jäi eemalduvale vanapaarile järele jõllitama. Need ei pidanud teda enam ainsagi pilgu vääriliseks ja sammusid pikkamööda oma teed edasi.

      Jaanus korjas maast viimased kaks õuna üles ja lonkis tujutult koolimajja.

      „Mis sa sõge äkki jalga lasksid?” küsisid poisid kui need alles tüki aja pärast mööda kokkuseotud voodilinu üles teisele korrusele ronisid.

      „Seal aias oli üks inimene, seisis, käsi üleval …”

      „Lollakas! See oli kipskuju! See on seal kogu aeg niimoodi seisnud!” naersid poisid.

      „Mis siis, et kipskuju!” mõtles Jaanus. „Mis see teie asi on?!”

      Kui sõbrad teda jälle öisele retkele kaasa kutsusid, tuli Jaanusele ikka ja jälle meelde öisel tänaval jalutav vanapaar ning kõrvus kõlasid vanamammi sõnad:

      „Noormees, kas teil häbi ei ole?”

      Oli küll ja mida rohkem Jaanus sellele mõtles, seda sandimini ta end tundis.

      Kunagi aastaid tagasi, Mallangi koolis, jooksis poiss suures müramisehoos otsa noorepoolsele naisõpetajale. See võttis ehmunud Jaanusel küünarnukist kinni ja küsis:

      „Kas sa arvad, et mul valus ei ole?”

      Siis ei osanud poiss midagi arvata, ja alles kolm-neli kuud hiljem, kui see õpetaja tõi ilmale terve ja priske tüdrukutirtsu, sai Jaanus aru, miks õpetaja niimoodi temalt küsis. Ja alati, kui poiss seda õpetajat koos väikese tütrega külavahel jalutamas nägi, tundis ta end väga sandisti, kohe nagu kurjategijana, sest tema arvates ei olnud tookord valus mitte õpetajal, vaid hoopis sellel pisikesel, punnispõsksel tüdrukul, kes siis veel oma ema kõhus oli.

      Nüüd oli Jaanus väikeste laste eest õunu varastanud. Selles, et seal majas väikesed lapsed elasid, oli poiss kindel, sest aias oli õunapuude vahel mängukannidega liivakast.

      Ta ei läinud enam koos poistega õunaraksu ja kui temalt „põnnamise” põhjust küsiti, ei vaevunud Jaanus seda kellelegi selgitama, sest vaevalt keegi temast õigesti aru oleks saanud.

      Koolimaja remondiga saadi varsti ühele poole ning peagi olid värskeltvärvitud koridorid täis õpihimulisi noori, kes kõik tahtsid kiiremini ametit õppida ja seega ka ema-isa eestkoste alt välja saada. Päeval käidi koolitundides, kus õpiti eriala ja ka reaalaineid. Õhtuti, enne magamaminemist räägiti üksteise võidu anektoote Nikita Hruštšovist, Tšapajevist ja Ankast. Ja neid anektoote jätkus pikkadeks õhtuteks.

      Jaanus sai uuel õppeaastal „järiseisusesse” ja tal oleks olnud küllaga võimalusi esimese aasta poiste peal järi „õiguseid” kasutada. Seda väga paljud tema kursusekaaslased tegidki, kuid Jaanusele ei pakkunud see mingisugust huvi. Jobide kaitseks ta ka ei söandanud välja astuda, kartes sellega rikkuda suhteid oma aasta poistega.

      „Seisku igaüks ise enda eest!” mõtles Jaanus, kui ta nägi kuidas mõni jobi jälle kellegi käest