Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Eesti Raadiot ja igal teisipäeva õhtul ka kooliraadio saateid. Raadiosõlme helirezisööri puldist oli võimalik teha vastavaid ümberlülitusi, kui oli vaja koolimaja erinevatele korrustele erinevaid programme saata. Samuti võis kooli direktor ükskõik millisel ajal oma kabinetis mikrofoni sisse lülitada ja kogu koolile ütelda mida tal parajasti vaja oli. Seda võimalust kasutas direktor haruharva, eelistades oma asju teistmoodi ajada.

      Noortel inimestel on tavaliselt igasuguse tehnika vastu suur huvi ja selle tulemusena võib nii mõnigi riistapuu katki minna. Katkiläinud riistapuid peab siis mõni teine tehnikahuviline jälle parandama. Saatuse ja vanemmeistri tahtel oli Jaanus üks neist parandajatest, kes püüdis hinge sisse puhuda ühiselamus lõhutud valjuhääldajatele, ehk „krappidele”, nagu neid hüüti. Ei saa ütelda, et ühiselamus lauslõhkumine oleks käinud, kuid raadiosõlme poistele toodi neid krappe ühtelugu putitamiseks. Paar tükki korda teinud, tuli Jaanusele meelde, et raamatukogusse oli läbiloetud raamat vaja tagasi viia ja „võrokesega”, nagu poiss oli hakanud hüüdma seda nöbininaga tüdrukut, oleks ka nagu tahtnud paar sõna juttu vesta. Niisugune okkaline ja uhke oli see tüdruk, kuid Jaanusele meeldis tüdruku sõltumatu olek ning vahetevahel tema jutus kostuv võru murre.

      „Võrokene” oligi jälle raamatukogus ja lappas riiulitel raamatuid.

      „Mida sa otsid? Kas seda huvitavat „on vat jälle” raamatut?” küsis Jaanus.

      Tüdruk vaatas vilksti küsija poole ja vastas:

      „Otsin jah!”

      „Mis raamat see niisugune on?” uuris Jaanus. „Ehk oskan mina sulle otsimisel abiks olla?”

      „Poisid nüüd oskavad!” nöökas „võrokene”.

      „Kas see on midagi käsitööst?”

      „Es ole!”

      „Siis söögitegemisest?” ei jäänud Jaanus rahule.

      „Ise oled üts süügitegemine! Armastusest otsin! Said aru? Armastusest!” tüdruk vaatas Jaanusele väljakutsuvalt otsa. „Igasuguseid sõjajutte om kõik riiulid täis, üits kangelane tõise otsan, punase viirnurga rinnan, aga midagi niisugust, mida ilus lugeda, es ole!”

      „Võta siis ilma viisnurkadeta …” Jaanus mõtles viivu. „Võta siis Lutsu „Suvi” ja „Tootsi pulm”, neis peaks küll armastusest juttu olema!”

      „Olen juba lugenud!”

      „Võta siis, näe, see paks raamat!” Jaanus ulatas raamaturiiulilt „võrokesele” esimese läheduses oleva raamatu, mida ta ise oli lugenud ja hea arvas olevat.

      „„Perekonnata”” veeris „võrokene” raamatu nime ja küsis: „Kas siin om juttu armastusest?”

      „Jah. Seal on ka armastusest juttu, kuid vist natukene teistmoodi, kui sina võib-olla mõtled.” ütles Jaanus ja lisas: „Sa loe see läbi, ma usun, et see raamat meeldib sulle!”

      „Hää küll … Aga kole paks om ta!”

      Paul oli jälle Jaanuse rahakotti mõne rublaga kosutanud ja poiss otsustas „võrokese” linna kinno kutsuda.

      „Mis?!” imestas see. „Kinno? Mina Hullu Jobiga küll kinno es lähe!”

      Kuum hoog käis Jaanusel ihust läbi. Kui järid teda Hulluks Jobiks hüüdsid, siis oli see justkui tunnustus, kuid nüüd, tüdruku suust öelduna kõlas see solvanguna.

      Tujutult lonkis Jaanus raadioringi poiste juurde tagasi.

      „Kes sind hammustas?” küsis üks Jaanuse grupikaaslastest, pikk, heledate juustega poiss, keda kõik millegipärast Petjaks hüüdsid, olgugi, et tal passis teine nimi oli.

      „„Võrokene” sõimas Hulluks Jobiks!” Petja oli oma poiss, tema ei armastanud lobiseda ja temale võis nii mõndagi usaldada.

      „Noh ja mis siis? Mis sul sellest siis on?” imestas Petja. „Ena mul asja, mida üks plika ütleb!”

      „Ta ei tahtnud minuga kinno tulla!”

      „Muidugi ta ei tule! Ja ma tean ka miks!” oli Petjal teadja nägu peas: „Tal on üks mööblitislerist järi, kellega ta semmib!”

      „Ah soo! Või nii!” oli Jaanusele asi selge. Sellepärast siis otsitigi raamatut armastusest! Solvata poleks ta Jaanuse arvates teda ikkagi tohtinud. Ega ta siis tüdrukut halva pärast kinno kutsunud.

      „Olgu! Teen talle tagasi!” otsustas poiss, kui ta õhtul teki alla puges.

      Niisugune võimalus avanes peagi. Igahommikusel rivistusel olid õpilased koolimaja koridoris õppegruppide kaupa üles rivistatud. Saatus tahtis nii, et Jaanus, kui üks elektrikute grupi pikemaid ja „võrokene”, kui oma grupi lühemaid, seisid hommikusel rivistusel paari-kolme sammu kaugusel teineteisest.

      Ühel hommikul kuulis Jaanus, kuidas „võrokene” midagi oma kõrval seisvale tüdrukule seletas puhtas võru murrakus:

      „… puulteist om …”

      „Just!” kostis selle peale Jaanus poolvaljult. „Puulteist ja puulteist om kokku kaits ja puul meetri!”

      Oleks vaene poiss teadnud selle, mõtlemata teo tagajärgi!

      Nagu keravälk oli „võrokene” oma grupi rivist väljas ja enne, kui Jaanus arugi sai, kõlas kaks heledat laksu ning poisi kõrvad lõid lõbusalt pilli! Sama kähku astus tüdruk rivisse, oma kohale tagasi.

      „Mida see tähendab?” küsis õpilaste rivi ees seisev vanemmeister üllatunult.

      Tüdrukute grupist kostvat kahjurõõmsat naerukihinat toetas elektrikute mürisev naer.

      „Et see maa mind ka ei neela!” ahastas Jaanus jumal teab, kui mitmendat korda juba oma elus. Poisil ei jäänud muud üle, kui halva mängu juures hea nägu teha ja grupikaaslastega kaasa naerda

      „Jutud jätta!” kamandas vanemmeister. „Joondu! Valvel!!!”

      Grupivanemad raporteerisid üksteise järel vanemmeistrile, kui palju on nende grupis õpilasi, ja kui mõni puudus, siis mis põhjusel. Pärast raportite vastuvõttu andis vanemmeister käskluse:

      „Rivitult!”

      Koolipäev võis alata. Suur ja lai kodumaa vajas õpetatud oskustöölisi …

      „Kusagil translatsiooni liinis on lühis!” ütles vanemmeister raadiosõlmes nokitsevatele poistele. „Võimendaja lõpplambid kuumenevad üle! Minge ja käige kõik ühiselamu toad läbi.”

      Jaanus sammus koos paari poisiga tüdrukute ühiselamusse, mis asus sama maja teises tiivas. Seal oli tema arvates huvitavam, kui mööda poiste ühiselamut käia. Poiste ühiselamus võis nii mõnigi järi ülbitsema hakata, tüdrukute poolel seda justkui karta polnud. Tüdrukud võisid niisama pläägutada, kuid see polnud võrreldav järide mõnitamisega. Olgugi, et Jaanusele, kui Hullule Jobile, kätega ligi enam ei tikutud, oli järide ülbe ja üleolev olek poisile ikkagi äärmiselt vastumeelne.

      Translatsiooniliinides vea leidmise tehnoloogia oli läbiproovitud ja lihtne – kui krapp mängis toas normaalselt, siis oli seal kõik korras, kui aga lõugas mis jaksas, siis oli väga tõenäoline, et krapis oli üht-teist ühendatud „otse” ja see pani raadiosõlmes võimendaja lambid kohe „õhetama”.

      Ühe tüdrukute toa ukse taga hetkeks seisatanud, koputas Jaanus uksele.

      „Jaa!”

      Jaanus astus tuppa.

      „Ära tule, ära tule!” voodi ääres seisis ümara näo ja suurte ehmunud silmadega poolpaljas tüdruk ja tõmbas kiiresti voodi pealt teki endale ihuvarjuks.

      „Ma kontrollin krappi!” ütles Jaanus. „Kas teil ei olegi või?” vaadates imestunult seina peal igavlevat üksikut pistikupesa. Seal, kus teistes tubades tavaliselt rippus valjuhääldi, haigutas siin toas tühjus.

      „Meil ei ole, jah! Ära tule ligi!”

      „Miks ma siis ligi tulla ei või?”

      „Sa