Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

järi, kellega Jaanus sugugi ei tahtnud tegemist teha.

      Õhtul, kui poiss juba teki all oli ja unemõtteid mõlgutas, vajusid äkki tuppa kolm järi ning tirisid ta voodist välja.

      „Kurat! Kohe trammist sääred tegema?! Raibe, niisugune!” vandus üks neist ja virutas Jaanusele rusikaga vastu lõuga. Lööke hakkas tulema igalt poolt, sest ka teised kaks järi püüdsid oma kaaslasele jõudumööda abiks olla. Jaanuse toas elas peale tema veel üheksa poissi, kuid keegi ei julgenud appi tulla.

      „Kui sa neile vastu ei hakka, siis klobivad küll!” tulid Jaanusele meelde kunagise klassivenna, Jaani, poolt öeldud sõnad kui nad möödunud suvel Liiva raudteejaamas autodest söödakriiti vagunitesse laadisid. Jaan oli siis juba pealinnas ühe talve kutsekoolis õppinud ja vastavalt ka ühiselamu kombeid veidi tudeerinud.

      Jaanus sai tugeva löögi kõhtu ja vajus oiates taburetile.

      „Kas said õpetust, kuradi jobi?! Nüüd tule minu tuppa ja tee meie toa meeste kingad puhtaks!” käratas üks peksjatest.

      „Kingi ka veel puhastama …” käis Jaanusel mõte läbi peksmisest uimase pea. „Kohe ma sul puhastan … Suu hammastest puhtaks!”

      Taburett käis serviti vastu ühe järi pead, see vajus oiates põlvili. Teise paugu sai see, kelle toa poistel kingad kole mustad pidid olema. See lendas Jaanuse voodi peale pikali, kolmas peksja kadus kähku toa uksest välja.

      Jaanus põrutas taburetiga voodis lamaja pihta veel ja veel, pööramata tähelepanu sellele, et järi pea juba üleni verine oli.

      „Bierbrauer, kurat! Jaanus! Ära tapad!” hakkas peerulaskja äkki kisama. Samal ajal jooksis uksest sisse trobikond järisid.

      „Kes kurat ligi tuleb, sellel ajud peast välja peksan!” röökis Jaanus, sülitades suust verd ja äigas ühele järile, kes talle ikka veel ligi tikkus, verise taburetiga vastu pead, nii, et see karjatades tagasi hüppas.

      „Mehed! Pidage! See jobi on hulluks läinud!” hüüdis üks sissetungijatest, nähes Jaanust ülestõstetud taburett käes, nende poole tuikuvat. „Oota nüüd, mees! Rahune maha! Me ei tulnud siia kedagi peksma!”

      „Kes ligi tuleb, see raisk saab! Maha löön!” karjus Jaanus ja jäi taburetti pea kohal ähvardavalt hoides seisma. Ta ootas, mida järid nüüd ette võtavad. Tuppa tulnud poisid aitasid oma verise sõbra Jaanuse voodilt jalule, võtsid sellel kaenla alt kinni ja viisid ära. Need kaks järi, kes ka olid Jaanuse taburetti maitsta saanud, läksid kahtlustava pilguga Jaanuse käes olevat taburetti jälgides teistele omal jalal järele.

      „Täitsa loll jobi, vaata kuidas ta silmi pööritab!” ütles üks lahkujatest ja tõmbas enda järel ukse kõva pauguga kinni.

      Jaanus laskis taburetil kolinal põrandale kukkuda ja tuikus oma voodisse. Ohjeldamatu nutuhoog haaras teda mõneks ajaks, kuid koos nutuga tuli ka rahunemine.

      „Jaa …” ütles üks poistest, valas karahvinist vett käterätikule ja hakkas Jaanuse nägu verest puhastama. Uus nutuhoog haaras Jaanuse enda võimusse.

      „Pole midagi … Pole midagi …” rahustas toanaaber ja tegutses märja käterätikuga edasi.

      Pikapeale Jaanus rahunes, kuid veel kaua ei saanud ta uinuda.

      Toakaaslased juba magasid pimedas toas, kes norskas, kes nohises niisama. Peerulaskja muidugi norskas hoopis teise otsaga kui tema toakaaslased. Jaanus vähkres oma voodis ikka küljelt küljele, saamata magama jääda.

      „Kuidas ma homme niisuguse näoga tundi lähen?” muretses Jaanus, sest selle järele, kuidas ta silmaalused pakitsesid, võis arvata, et vähemalt üks sinikas on hommikuks surmkindlalt olemas. See veel selleks, kuid mida järid nüüd ette võtavad? Kindlasti palaanitsevad nad kättemaksu, selles oli poiss kindel. Toakaasalsed olid pärast järide lahkumist, otsustanud, et ei luba enam ühtegi oma toa poissi mõnitada. Tulevad kas või kõik korraga appi, kui vaja peaks olema. See jutt oli Jaanuse arvates vaid hetkearvamus, ja kuigi palju ta sellest edaspidi kasu küll ei lootnud.

      Hommikupoole ööd otsis Une-Mati ka Jaanuse üles ja viis poisi mured mõneks tunniks endaga kaasa.

      Hommikul õue võimlema minnes ütles üks järi Jaanust nähes teisele:

      „Näe, sellele jobile on koht kätte näidatud!”

      „Ära õienda, mine edasi! See on hull jobi!” vastas teine, kelles Jaanus ühe eileõhtuse sissetungija ära tundis.

      Teise aasta poisid hakkasidki Jaanust hüüdma Hulluks Jobiks, kuid rusikat ei tõstnud enam keegi ja õiendama ka eriti ei kiputud. Tuba, kus Jaanus elas, jäeti järide poolt hoopis rahule.

      Jaanuse imestuseks ei küsinud ükski õpetaja midagi tema siniste ja paistes silmade kohta. Ju siis olid õpetatud mehed kutsekooli õpilaste ühiselamu kommetega kursis. Seevastu aga oli poiste ühiselamu kasvatajal kädistamist küllaga. Mõelda, niisugune kole asi! Ühel tema poisil silmad peaaegu kinni pekstud, teisel nina alt kaks hammast teadmata kadunud ja kolmandal poisil pea nii muhkus, et ei ole kindel, kas see üldse enam ümaraks kunagi lähebki! Kes küll peksab tema poisse?

      Kõik kolm asjaosalist olid õhtul kasvataja kabinetis ülekuulamisel.

      „Poisid, ütelge ometi, kes teid niimoodi peksis?” nõudis kasvataja. „Ma kutsun miilitsa ja pätid saavad oma karistuse!”

      „Küll sa tead, kuidas see asi tegelikult oli! Pole ju sinu praktikas esimene kord, kui jobil nägu üles lüüakse.” mõtles Jaanus ja uuris hoolega üle paistes silmaaluste oma kinganinasid. „Aga kui sa nii mudalollina tahad end näidata, siis ei ole ka minul mõtet sind targemaks teha!”

      Vaikisid ka järid. Mida oligi neil ütelda?

      Veidi aega veel poisse tulutult pinninud, saatis kasvataja nad minema.

      „Jobi, kui sa ära kaebad, saad nii tappa, et eluaeg mäletad!” ähvardas muhkliku peaga järi kui nad kõik juba ühiselamu koridoris olid.

      Jaanus ei teinud kuulmagi ja sammus mööda koridori põranda siledaid kiviplaate oma toa poole.

      „Kuuled, jobi!” käratas ähvardaja kõvemini.

      „Õige mul sind sitta vaja?” ühmas Jaanus sammu aeglustamata. „Mine perse!”

      „Miii-sss?!!”

      „Tule, tule edasi! See jobi on hull! Kes teab, millega lollakas jälle virutab!” susistas ilma esihammasteta järi ja tiris sõbra endaga kaasa.

      „Hää, et niigi läits!” arvas selle kõige peale Heino, kui Jaanus oli poistele kasvataja juures käimisest ja viimasest jutuajamisest järidega rääkinud.

      II peatükk

      Ühel õhtul, paar päeva peale kaklust järidega, läks Jaanus ühiselamu teises tiivas asuvasse raamatukogusse. Tal olid koolitükid juba valmis tehtud ja lootis sealt endale mõnda huvitavat raamatut lugemiseks leida.

      Raamatukogus sai ta jälle kokku poiste ühiselamu kasvatajaga, kes seal mingeid oma asju ajas.

      „Tulin raamatuid vaatama!” ühmas Jaanus vastuseks kasvataja küsivale pilgule.

      „Muidugi, muidugi!” oli kasvataja väga vastutulelik. „Mine sinna raamaturiiulite vahele ja otsi ise sealt mida tahad!”

      Raamaturiiulite vahel oli teisigi õpilasi raamatute hulgas sorimas. Jaanus hakkas otsima raamatuid sarjadest „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning „Maailm ja mõnda”. Need olid tema lemmiksarjad. Palju oli neid raamatuid seal riiulitel, palju oli nende hulgas ka neid raamatuid, mis olid Jaanuse käest juba Mallangil läbi käinud, kuid veel rohkem oli kutsekooli raamatukogu riiulitel niisuguseid raamatuid, milliseid ta esimest korda nägi. Poiss hakkas nende hulgast sobivat otsima.

      „Kas sina oledki too Hull Jobi, kes õkva taburetiga tapab?”

      Jaanus vaatas üllatunult ringi, otsides silmadega ootamatut küsijat. Ja siinsamas ta seisiski! Otse poisi kõrval seisis väikesekasvuline, ümara näoga ja nöpsninaga tüdruk, ning vaatas Jaanusele küsivalt