Litsid. Ajakirjade Kirjastus

allikast: naise instinktist olla kaitstud ja mehe instinktist kaitsta. Vallutada ja kaitsta vallutatut. Sinikas Linda silma all polnud muud kui uue omaniku põletusmärk – Vene major võttis ta endale ja märgistas ta ära; kui vaja, siis ta võitleks Linda eest –, mitte sellepärast, et tüdruk talle nii väga meeldiks, vaid sellepärast et mehe au käsib tal oma omandit kaitsta. Nagu koer, kes valvab laternaposti, mille ta on ära märgistanud ja millele ta teisi koeri ligi ei lase, sest tema koera-ajus kuulub see laternapost talle.

      Muidu suhteliselt vaikne ja ümbrust jälgiv ameeriklane oli muutunud jutukamaks ning see julgustas ka daame temaga pisut vabameelsemalt käituma, talle põlvele istuma, tema juukseid sasima.

      „And I have to say, we leave with the best of memories,71” rääkis ta, ehkki pooled tüdrukutest ei saanud sõnagi aru. „And that’s not all! We’re about to see „Carmen”, and I love that opera!72”

      Proua Kuke juurde astus Renate, õhevil ja õhetav.

      „Brigitte!” sosistas ta. „Teate, kui ilus see tüdruk on! Tal on endal Inglismaalt õhtukleit kaasas…”

      „Ah et tuli juba kohe kohvriga siia? Asjalik tüdruk…”

      „Roosa, briljantidega – sellisega võiks minna presidendi vastuvõtule!” seletas Renate. „Ja ta räägib nii ilusat inglise keelt…”

      „On ta valmis?”

      „Jah, ta ootab trepil!”

      „Kohe saame teda külaliste peal järele proovida,” ütles proua Kukk ja pöördus härraste poole, plaksutades tähelepanu võitmiseks käsi.

      „Härrased! Gentlemen! I told you, we might have a surprise for you.73”

      Tema sõnade peale ajasid mehed seljad sirgu.

      „Mis üllatuse te nüüd siis pakute meile veel magusroaks?” küsis härra Rahn siira huviga.

      „Ma tahaksin teile tutvustada meie pere kõige uuemat liiget. Ta on nii uus, et isegi kõik meie tüdrukud ei ole teda veel näinud!”

      Anastassia ja Vivian vahetasid imestunult pilke, samas kui Monika, kes juba üllatuse olemust taipas, erutunult käsi kokku lõi.

      „Tema on meie väikese pere uusim liige,” teadustas proua Kukk. „Ta saabub meie juurde otse Londonist – only just returned from London! And she is very young and innocent, so please forgive her, if she is a little frightened, or…74”

      Hetkeks peatus ta, et otsida mõttes sobivat sõna. Kuid teda katkestas selja tagant kostev jahedalt kõlav ja väga enesekindel hääl.

      „Good evening, everybody.75”

      Maad võtnud vaikuses pöördusid kõigi pilgud ukse poole.

      Portaalil seisis Maria, kes nägi välja nagu kuninganna. Õhk oli hetkega raske imetlusest ja võib-olla ka kadestusest. Marial oli seljas nooruslikus toonis, kuid dramaatilise lõikega õhtukleit, mida kindlasti mitte iga naine salongis poleks suutnud välja kanda. Tema pika kaela ümber oli väikese kivikesega sametpael, juuksed olid kaetud samade kivikestega kaunistatud võrguga, mis andis naisele üheaegselt moodsa ja keskaegselt hillitsetud välimuse. Härrased tõusid nagu hüpnotiseeritult. Maria, kes näis olevat seda oodanud, lähenes neile nagu diiva Hollywoodi filmis, talitsedes ühe käega väärikalt laia seeliku volange ning sirutades teise käe pikalt härraste poole. Ülejäänud tüdrukute puhul oleks selline suur žest mõjunud kohatuna, kuid Maria kui külalisesineja valitses situatsiooni täiuslikult. Ta peatus külaliste ees ning ootas, kuni igaüks meestest oli ta kätt suudelnud.

      „Such a pleasure to meet you, gentlemen,76” ütles ta neile sügavalt silma vaadates.

      „As it is for us, Miss, I’m sure,77” lausus ameeriklane, kel oli raskusi Maria käest lahti laskmisega.

      Gaulman oli haaranud Maria teise käe.

      „Enchanté!78 Ma pean ütlema, proua Kukk, et Inglismaal võib küll olla meie kuld, aga oma kroonijuveeli oleme nüüd neilt tagasi saanud!”

      „Ma tänan, mu härra!” langetas Maria malbelt pea.

      „Lubage – Professor Rahn, teie teenistuses,” esitles teine härrasmees ennast.

      „Väga meeldiv.”

      „Ja siin professor Gaulman, samuti ilmselgelt teie teenistuses.

      Ja mister Henry Antheil, Ameerika Ühisriikidest. Teie andunud austaja ja ori.”

      Ameeriklane näis nõidusunest ärkavat.

      „Oh.. yes… that was about me, wasn’t it…79” ütles ta poisiliku südameid sulatava kohmetusega.

      „Istuge ometi, härrased,” naeris Maria.

      Kiirelt tõmbas ameeriklane ühe tugitooli lauale lähemale ning kõik istusid. Monika jälgis sõbrannat varjamatu imetlusega; Anastassia ja Vivian aga hoidsid ennast ettevaatlikult pisut eemale, oskamata ilmselt seisukohta võtta.

      „Teie siis tulete otse Londonist?” alustas härra Gaulman vestlust.

      Maria kallutas pea mõtlikult ühele küljele: „Mina võin ju siin olla, aga minu süda on ikka veel seal…”

      „Öelge, kuidas seal siis meeleolud on?” küsis härra Rahn.

      „Mitte nii romantilised ja muretud, kui meil siin,” sõnas Maria kahetsusega. „Seal tõmbavad naised tunked jalga ja võtavad meeste tööd üle.”

      „Tõsi-tõsi…” vangutasid härrased pead.

      „Eks iga sõda on romantika surm,” lausus härra Rahn, kelle pilk oli tõmbunud häguseks. „Kus on see maailm, mis oli enne neljateistkümnendat aastat?”

      „Jah, kus ta on?” liitus härra Gaulman ja andis ise ka vastuse: „Kadunud!”

      „Kadunud, kadunud,” kordas tema vana sõber.

      „Enne olid tõllad ja romansid, nüüd on mootorrattad ja jazzmuusika,” heietas härra Gaulman.

      Proua Kukk taastas oma perenaisekohustused, mille ta hetkeks oli uustulnukale loovutanud.

      „Maria on ka laulutundides käinud,” ütles ta. „Ehk me saame teda keelitada meile mõnd romanssi esitama?”

      Gaulmani silmad läksid pungi.

      „Tõesti? Kas ka Londonis?”

      „Kahjuks ainult aastake eratundides ja ei hetkegi praktikat laval…”

      „Laulge meile ometigi, preili Maria, palume!” ristas härra Rahn paluvalt sõrmed.

      Koketeeriva arglikkusega, mis kahtlemata oli vaid osav rollilahendus, pööras Maria küsiva pilgu perenaise poole.

      „Muidugi, Maria,” lausus proua Kukk, mõttes tüdrukule aplodeerides. „Monika kindlasti oskab midagi ilusat saata… Monika, too meile mingi valik noote.”

      „What is this I hear?80” küsis ameeriklane, kes ilmselt oli Soomes veedetud aja jooksul suutnud piisavat palju keelt omandada, et ka Eestis üksikuid sõnu kinni püüda. „Do we get some music from Miss Maria?81”

      Maria pilgus oli allaheitlikku kahetsust ja haavatavust:

      „I’m so terribly sorry, I’m afraid I’m not in the best voice tonight…82”

      Monika tuli klaveri juurest,

71

Ja ma pean ütlema, et lahkume parimate mälestustega.

72

Ja see pole veel kõik! Me läheme „Carmenit” vaatama, ja ma armastan seda ooperit!

73

Härrased! Ma ütlesin, et meil võib teile üks üllatus varuks olla.

74

Just äsja naasis Londonist! Ja ta on väga noor ja süütu, nii et andestage talle, kui ta on pisut hirmul, või…

75

Tere õhtust kõigile.

76

Rõõm teiega tutvuda, härrased.

77

Rõõm on meiepoolne, preili, uskuge.

78

Väga rõõmustav! (pr k)

79

Ah jah, see oli midagi minu kohta, kas polnud…

80

Mis ma kuulen?

81

Kas preili Maria teeb meile muusikat?

82

Ma väga vabandan, ma kardan, et ma pole täna päris hääles…