Litsid. Ajakirjade Kirjastus

oskamata isegi täpset seisukohta võtta.

      „Kohv tuli natuke teistsugune kui tavaliselt,” ütles ta pooleldi vabandavalt.

      „See on Costa Ricast, siin majas ainult seda kasutataksegi,” selgitas Carola ning astus kiirelt appi, et aurav kohv välja valada.

      Proua Kukk hingas kergendatult: „Kui see nii peen on, siis rohkem meie seda ei joo, ainult kundedele pakume.”

      „Lõhnab küll hästi,” mainis Renate.

      Monika luges süvenenult lühikest kirja.

      „See on Marialt.”

      „Kes on Maria?” tundis Anastassia huvi.

      „Mäletate, ma rääkisin, et ta tuli just Inglismaalt tagasi, kui sõda algas,” meenutas Monika neile.

      Proua Kukk noogutas.

      „See tüdruk, jaa.”

      „Kuulake,” ütles Monika, „ma loen teile ette. „Elan praegu Hilde vanatädi juures.” Hilde oli ka meie klassiõde. „Ma näen, et mind siia ei taheta. Kogu aeg olen jalus, aga ei oska midagi ette ka võtta. Mingit tööd ei ole leidnud, praegu tahetakse rohkem vene kui inglise keele oskajaid. Sina ju töötad ikka proua Kuke juures?” Kui me viimati kolm aastat tagasi kohtusime,” tegi Monika täpsustava pausi, „siis ma olin just alustanud. „Kas minule ei oleks seal ametit leida? Ma sain juba viimati aru, millega seal tegeletakse. Mina mehi ei karda, oskan neid ümber sõrme keerata. Lisan ka Londonis tehtud foto endast, ehk näitad seda prouale ja võtad ühendust?”

      Monika võttis ümbrikust väikese foto, vaatas seda ja ulatas Renatele. Viimane tõi kuuldavale kerge vile.

      „Sa vaata, kus on endast pildi teinud, nagu Ameerika filmitäht!”

      Ta ulatas foto proua Kukele. Ka Carola astus juurde, et pilti vaadata.

      Proua Kukk uuris pilti süvenenult. „Kenakene iseenesest,” ütles ta.

      „Ilusad riided,” lisas Carola.

      Renatel oli tekkinud idee:

      „Kui temaga juba täna ühendust saaks kuidagi, siis võiks ju teda härradele esitleda, kuni Linda omaette peab olema,” ütles ta innukalt.

      Ka Monika võttis tuld: „Ta ütleb, et teda saab telefoni teel kätte, kui väga vaja. Et majas on pudukauplus ja sealt võidakse teda kutsuda.”

      Proua Kukk tõi kuuldavale kerge naeru.

      „Ah et tema oskab mehi ümber sõrme keerata? No kutsu ta siis siia ja vaatame üle.”

      „Võingi helistada?” hüppas Monika püsti, elevil ja õnnelik võimaluse üle sõbrannat aidata.

      „Eks tagasi võib ta alati saata,” kehitas proua Kukk õlgu. Tema keeles tähendas see nõusolekut.

      Monika võttis hetke, et perenaist tänada ja klassiõe aadressil mõned kiitvad kommentaarid lisada, kuid Renate hääl katkestas teda.

      „„Nõukogude Vene laevastiku-koondise juhtide ametlikud visiidid Tallinnas,”” tsiteeris too ajalehe esilehe suurt pealkirja. „„Sõjanõunik andis külaliste auks eine.””

      Proua Kukk jälgis teda pingsalt.

      „Nii, mis seal on siis?” küsis ta kohvitassi huultele tõstes.

      Renate köhatas, nagu oleks ta eksamil, ning alustas pidulikul toonil: „„Pühapäeval Nõukogude Vene laevastiku-koondisega Tallinna ametlikule külaskäigule saabunud Nõukogude Vene Baltimere laevastiku komandör flagman Tributs koos saatjaskonnaga tegi esmaspäeva hommikul ametlikud visiidid sõjavägede ülemjuhatajale, sõjaministrile, välisministrile, Tallinna ülemlinnapeale, Tallinna garnisoni ülemale, merejõudude juhatajale ning kirjutas nime vabariigi presidendi külalisraamatusse. Keskpäeval sõjanõunik andis külaliste auks eine, millest võttis osa ka sõjavägede ülemjuhataja.” Vat kes meil siin siis käivad.”

      Maad oli võtnud vaikus.

      „Üks asi on veel lisamata,” muigas proua Kukk. „„Õhtul andis kõrge külalise auks eine proua Kukk oma uues härrasteklubis.””

      „„Nõukogude Venel on Eestis nüüd ka armastuse baas,”” jätkas Renate parodeerivalt.

      Monika muigas kibedalt: „„Preemiaks jäeti igale litsile sinikas.””

      „Monika!” üritas proua Kukk kõlada tõsiseltvõetavalt.

      „See ei olnud Tributs,” rõhutas Renate, „see oli see teine. Stassil küll ühtegi sinikat näha ei ole… või on kusagil mõned hambajäljed…?”

      Mänglevalt üritas ta Anastassia hommikumantli kaeluse alla piiluda.

      „Küll on tore naerda; küll olid toredad külalised!” kihvatas Anastassia ootamatu tulega. Kõik tardusid ehmunult.

      Anastassia vaatas neid väljakutsuvalt ning raevukus tema pilgus pani isegi proua Kuke end kõhedalt tundma.

      „Teate, mida teie „kangelane” mulle öösel rääkis?” purskas Anastassia. „Mis on tema töö siin „sõbralikus Eestis”? Tagada Eesti laevastiku hävitamine, purustada Tallinna ja Kunda mereväebaasid, tõkestada laevade pääs Soome lahte, avastada ning hävitada Eesti laevad, pommitada väeosad, lennuväljad ja sadamad!”

      „Stassi!” sosistas proua Kukk õuduses.

      Anastassia ei vaikinud:

      „Minule ta rääkis terve öö, et mul on viimane aeg vabatahtlikult Nõukogude Venemaale sõita, kui ma ei taha koos Eesti riigiga maapinnalt kaduda!”

      Renate ei paistnud külma verd kaotavat.

      „Stassi,” ütles ta sellise jaheda asjalikkusega, mida võivad endale lubada naised, kes teavad, et neil on õigus. „Venemaa ei saa siin midagi teha, Rahvasteliit seisab meie eest. Me oleme samamoodi neutraalsed nagu Soome ja Põhjamaad.” Ta osutas taas suurele pealkirjale. „Näe, mis esilehel seisab: „Roosevelt toonitab sõprust USA ja Soome vahel.” Nõukogude Venel on Soomele samasugused nõudmised, aga kujutad sa ette, et nad hakkaksid Soomega sõdima? Mis sa arvad, mis siis neist saaks? Mis maailm ütleks?”

      „Nagu kedagi huvitaks meiesuguste riikide saatus!” hüüdis Monika. „Maailm vahib pealt, kuidas Poolat kahest otsast süüakse, keegi ei tõsta sõrmegi!”

      Renate tõstis sõrme. „Inglismaa ja Prantsusmaa…”

      „Ei tee mitte midagi!” ei lubanud Monika ennast katkestada. „Ainult ametlikke noote vahetatakse! Kõik kaitsevad ainult ennast! Arvate, et keegi tuleks meile appi?”

      Renatet ei olnud lihtne kõigutada.

      „Meie ajal ei käi enam asjad nii, et tuled ja alustad sõda. Kõik riigid on omavaheliste lepingutega seotud. Ründad üht, teine ründab sind vastu.” Ta noogutas oma sõnade kinnituseks.

      „Miks meie peame nüüd kaklema?” laiutas proua Kukk käsi. „Muidugi igaühel on õigus oma arvamusele, aga mida sa, Monika, siis tahaksid, et me teeme? Võtame jahipüssi ja läheme katusele Vene hävitajaid tulistama või? Meie peame elama, oma elu!”

      Nagu arvata oligi, ei rahunenud Monika nii lihtsalt. Provokatiivselt lõi ta käed puusa.

      „Aga miks meie kohe nagu „peame”? Kes ütles et „meie peame elama”? Ja et mõned teised ei pea?”

      Proua Kukk lõi külmalt käega.

      „Nüüd sa jonnid juba nagu laps.”

      Eemal helises telefon.

      „Ma lähen vastan ise,” ütles Carola kiiruga, ilmselt soovides ebamugavaks muutunud olukorra eest põgeneda.

      „Palun, jah,” ütles proua Kukk ning suunas siis hurjutava pilgu taas Monikale.

      „Ega tõesti keegi ei „pea elama”. Eks on teisigi tüdrukuid, kes omale silmuse kaela ümber on tõmmanud – kui leiad, et su elu on praegu niivõrd