Litsid. Ajakirjade Kirjastus

taevas…” tõstis proua Kukk silmad lae poole. „Ma ei tea, mis siis saaks… meid pandaks vist kohe kinni…”

      Tüdrukud vesistasid lohutamatult, löristades nina ühisesse taskurätti.

      Proua Kukk tõusis.

      „No hea küll, Lindake… mis siin enam nutta… saab mis saab. Kes teab, milleks seda vaja oli.”

      Ta lahkus, süda raskem kui enne.

      7. Vana ja uus

      Õhtu oli soe ja rahulik; üle pika aja oli taevas selge ning see, kui kauneid värve maalis loojangupäike salongi lakke ja seintele, tabas uusi asukaid ning nende külalisi ootamatu üllatusena. Ilusal loodusel on oskus vaigistada ängistust ning hirmu. Isegi mõru nali, et vabariigi valitsus on tellinud punase loojangu tervitamaks üle Eesti piiri saabunud Nõukogude vägesid, ei mõjunud kohatuna, vaid kutsus esile rõõmsa naeru.

      Kuid üldiselt vältisid külalised päevakajalisi teemasid ning teadmine, et nii sõjaväeosadeks muudetud külades kui telklaagrites veedavad esimest ööd Eestis kümned tuhanded Vene sõdurid, näis olevat pelgalt ebareaalne fantaasia, millel polnud põhjust ega vajadust pikemalt peatuda. Sest härrased Gaulman ja Rahn olid vana kooli džentelmenid, kes olid üle elanud piisavalt palju, et mitte iga uue puhuva tuuleiili järgi oma purjeid ümber seada. Nad olid proua Kuke ammused tuttavad ning ühed esimesed, kes tema klubi regulaarselt külastama hakkasid. Nende härrade visiite nimetati „sotsiaalseteks” – see tähendas seda, et füüsiliste lõbustuste asemel nautisid nad noorte naiste seltskonda neid lahti riietamata. Härrad ei jäänud kunagi ööseks: tavaliselt külastati klubi enne või pärast teatrit või kontserti ning lahkuti siis oma abikaasade juurde.

      Salongis olid koos kõik daamid peale Linda ja Carola – esimene peitis oma arme, kuulates kadedusega alt kostvat muusikat ja rõõmsat naeru; teine aga oli rakendatud toatüdruku rolli, vastutades õhtusöögi ja jookide eest.

      Meeleolu oli erakordselt rõõmus ja vaba; naljatati ja naerdi rohkem, kui oleks olnud mõistlik, sest iga naerupahvak oli kui telliskivi müüris, mis kerkis eelmise õhtu „uue” ja tänase õhtu „vana” maailma vahele. Selles vanas maailmas tundsid kõik end turvaliselt, hoides end instinktiivselt härrade Gaulmani ja Rahni vahetusse lähedusse, nagu võiksid need pakkuda kaitset ja varju läheneva tormi eest.

      Daamide elevus oli kahekordne tänu härraste välismaalasest kaaslasele, noorele ja nägusale ameeriklasele. Nad noogutasid näilise huviga, kui räägiti vaevu nendeealise noormehe saavutustest diplomaadina, kuid nende tähelepanu jagus ainult mehe helesinistele silmadele ja säravale naeratusele, mida ta daamidele lahkelt jagas.

      „Henry isaga õppisime koos Kölni ülikoolis, enne kui perekond Ameerikasse emigreerus,” rääkis härra Gaulman ning daamid noogutasid innukalt. „Henry vend George on kuulus helilooja. Henry ise töötas viis aastat Moskvas, Ameerika Ühisriikide saatkonnas, ja on nüüd kuller Helsinkis. Sealt ta saadeti siia jälgima Vene vägede liikumist Eestis.”

      „Ja ise nii noor mees!” nurrus proua Kukk, külalisest mitte vähem sisse võetud kui tema noored alluvad.

      „Teda ootab poliitikas suur tulevik,” kiitis härra Gaulman edasi. „Ei imestaks, kui ta ühel päeval Ühisriikide presidendiks kandideeriks!”

      „Aga ega mister Antheil ole ainus noor Ameerika poliitik, kes meid on külastanud,” lausus Renate sarmikalt.

      „Tõsi,” möönis proua Kukk, kui külalised suured silmad tegid ning härra Gaulman äsjakuuldut ameeriklasele tõlkis. „Kuid meie klientide diskreetsuse huvides…”

      „John F. Kennedy!” õhkas Monika klaveri tagant, enne kui proua Kuke kinnitus külaliste garanteeritud anonüümsusest jõudis lõppeda.

      „Monika!” hüüatas ta pahaselt.

      Noore ameeriklase kulmud kerkisid.

      „Not the son of the US ambassador to England?58” küsis ta umbusklikult.

      „Vabandust,” sosistas Monika, kellel olid eelmise ameerika külalisega väga erilised mälestused.

      „Yes,” möönis proua Kukk vastumeelselt. „Do you know him?59”

      „Well, I know his father,60” ütles ameeriklane tunnustavalt. Proua Kukk taipas, et eelmise ameerika külalise visiit oli tema äri kvaliteedile suureks tõenduseks.

      „A very nice man,61” märkis ta. „Öelge, et noormees oli väga viisakas ning meeldiv külaline,” pöördus ta härra Gaulmani poole, kelle inglise keel oli tunduvalt parem kui tema oma. „Minu sõbranna Irena, Riiast, tuli temaga Tallinna maikuus. Noor John oli oma esimesel suurel Euroopa-reisil, et koguda materjale ülikooli diplomitöö jaoks. Väga nägus noormees, täpselt nagu mister Antheil siin. Irena on skulptor ning kasutas teda koguni modellina – inglina oma Püha Teresa altaril!” Ta naeris koketeerivalt.

      „Küsige, kas härra Antheil ka ingel on – või eelistaks ta olla deemon?”

      Küsimus oli retooriline ning ei nõudnud vastust. Samal ajal kui kõik lõbustatult naersid, saabus Carola ning asus nõusid koristama. Monika tõusis klaveri tagant ning pani peale pisut vanamoodsa salongimuusikaga heliplaadi, mis härrastele ilmselt meeldis.

      „Nii, daamid… järjekordselt tuleb tunnistada, et teie õhtueine oli suur õnnestumine,” tõstis Gaulman pokaali. „Vahel ei saa lausa aru, kas me oleme teie väikeses klubis, või parimas restoranis!”

      „Mis te nüüd, härra professor,” ohkas proua Kukk meelitatult. „Kõigest kerged suupisted.”

      „Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega,” liitus härra Rahn kolleegi kiitustega ning pöördus ameeriklase poole. „Don’t you agree? The ladies have been magnificent hostesses!62”

      Ka ameeriklane haaras pokaali, mida ta aga terve õhtu jooksul oli väga säästlikult tühjendanud.

      „Hear, hear!” noogutas ta. „This has been a most remarkable evening.63”

      „Thank you, sir!64” naeratas proua Kukk ja vaatas härrastele küsivalt otsa. „Aga ega te ju ometigi veel ei lahku?”

      Härra Gaulman võttis vestitaskust kulduuri. „Meile tuleb auto kolmveerand tunni pärast järele. Niikaua meil kiiret ei ole.”

      Alt kõlas uksekell.

      „Suurepärane,” ei lasknud proua Kukk end segada. „Siis ma tahaksin teid veel kostitada väga eksklusiivse konjakiga. Kui meie pererahvas juba kord nii lahke oli ja meile oma varud pärandas!”

      „Teie uus klubi on tõepoolest väga elegantne,” vaatas härra Rahn hindavalt ümbrust. „Mina Falkenberge ei tundnud. Kas teie tundsite?” küsis ta härras Gaulmanilt.

      „Ei, mitte isiklikult,” vastas viimane. „Ta hoidis alati kuidagi omaette. Tal olid mingid küllalt kahtlased ärid. Aga me ei pea proua Kukke ega daame nende asjadega vaevama.”

      „Vastupidi,” protestis proua Kukk. „Mind väga huvitab meie uue kodu ajalugu.”

      Gaulman vajus hetkeke mõttesse, endale hajameelselt sõrmega vastu ülahuult koputades.

      „Minu mäletamist mööda tõmbus Falkenberg mingil ajal seltskondlikust tegevusest eemale,” sõnas ta. „Mingeid jutte räägiti tema ärist ja mingeid jutte räägiti tema abikaasast… ma mäletan, et üks naine tal suri kuidagi kummaliselt; ja siis ta leidis endale palju noorema proua…”

      „Ja see proua oli ka küllalt kahtlase minevikuga, eks ole,” täiendas härra Rahn. „Viinitar. Miks ta üldse siia tuli?”

      „Küllap

58

Ega ometi mitte USA saadiku Inglismaal poeg?

59

Jah. Kas te tunnete teda?

60

Noh, ma tean ta isa.

61

Väga meeldiv mees.

62

Kas te ei nõustu? Daamid on olnud võrratud võõrustajad!

63

Tõsi, tõsi! See on olnud tähelepanuväärne õhtu.

64

Tänan teid, sir!