Litsid. Ajakirjade Kirjastus

Carola ning viipas vargsi proua Kukele, kes astus tema juurde.

      „Üks preili on all,” teatas neiu poolihääli. „Ta ütleb, et te kutsusite ta siia, aga ta pole varem sõnumit kätte saanud kui alles poole tunni eest, nii et jõudis alles praegu.”

      Proua Kukk noogutas:

      „Jah, see on preili Maria. Palun juhata ta minu kabinetti. Ja ole nii armas, korista koogivaagen ja taldrikud laualt.”

      Carola hakkas koristama, kuid härra Gaulmani pilk, mis teda piidles, ei lubanud proua Kukel veel salongist lahkuda.

      Vana härrasmees jälgis neiu iga liigutust. Viimaks avas ta suu.

      „Mina ikka mõtlen, kus mina olen preilit varem näinud. Carola, kas polnud?” küsis ta.

      Carola peatus ning pöördus.

      „Jah, härra Gaulman.”

      „Kas preili äkki ei või olla minu tütre klassiõde Saksa Kommertsgümnaasiumist? Viola Gaulman, 34. aasta lend?”

      „Kahjuks mitte,” vastas Carola, vältides mehe pilku.

      „Teie ei käinud seal koolis?”

      „Ei.”

      Härra Gaulmani hääles oli kõlanud kerge umbusk, kuid nüüd naeratas ta joviaalselt.

      „Minu silmadele on tänapäeva neiud kõik nii sarnased oma ilusate lokkide ja punaste huultega.”

      „He said, that the young ladies of today all look alike, because they are too beautiful!65” tõlkis härra Rahn ameeriklasele, samal ajal kui Carola taldrikutega lahkus.

      „Indeed!66” nõustus kauge külaline ja saatis lendu särava naeratuse, kus oli peidus rohkem vallatut deemonit kui inglit. „Just look at them! I’ve died and gone to heaven!67”

      „Our girls are to die for, not to die because of!68” ütles proua Kukk, olles isegi imestunud grammatiliselt veatult välja kukkunud aforismi üle.

      „Or in spite of!69” lisas ameeriklane väikese pipratera. Kõik naersid, ka tüdrukud, kes inglise keelt ei osanud.

      „Now if you excuse me for just a minute…70” ajastas proua Kukk oma lahkumise täiuslikult, žestikuleerides härrastele, et nad ei pea tema väljumisel tõusma. „Renate! Lahutage külaliste meelt, ma tulen varsti tagasi.”

      Kabinetis oli istet võtnud noor naine, kes proua Kuke sisenedes püsti tõusis. Proua Kukk ei öelnud midagi, vaid möödus neiust teda vaatamata ning istus tugitooli teisel pool lauda. Ta oskas kasutada esimesi sekundeid, et panna paika, kes on perenaine, kes alluv.

      „Tervist, proua,” ütles noor naine. Tema olekus oli midagi väga otsekohest ja julget, kuid mitte häbematut. Ta meeldis proua Kukele, kuid vähemalt esialgu ei olnud tal tarvis seda teada.

      „Tervist, preili,” noogutas ta ükskõikselt, kuid viisakalt. „Maria, kas polnud?”

      „Jah, proua Kukk.”

      „Monika rääkis juba mulle teie elust.” Proua Kukk mõõtis tütarlast üksipulgi pilguga – ka see oli oluline element, et kehtestada ennast kui sajaprotsendilist ülemust. „Et tulete sõja varju tagasi kodumaale, aga kodu polegi enam ees…”

      Mariat ei paistnud luurava ämbliku pilk häirivat. „Elasin Paldiskis kahe vanema vennaga, nemad on nüüd töötud – üritavad Kundas juhutöid teha. Ma ei saa ju enam nende kaela peal elada…”

      „Mis te Inglismaal tegite?”

      „Lõpetasin Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja mind saadeti praktikale; olin lapsehoidja ühes peres.”

      „Monika rääkis midagi muusikaõpingutest?” küsis proua Kukk siira huviga.

      „Mul õnnestus natuke käia laulutundides… Mulle öeldi, et olin hea. Oleks veel aastakese saanud käia, oleks ehk ka kusagil teatris tööd saanud…” Tüdruku hääles ei olnud ei võltstagasihoidlikkust ega kahetsust. Ilmselgelt võttis ta elu nii, nagu see oli, mitte nii, nagu see oleks tema arvates pidanud teda kohtlema.

      „Kas see kallis lõbu ei olnud?” küsis proua Kukk.

      „Mul oli väga lahke pererahvas, nad toetasid mind. Härra oli tuntud fotograaf, ma vahel poseerisin talle…”

      Tüdruku pilk ei ekselnud endiselt.

      „Jah, ma nägin – väga efektsed pildid… ilusad moodsad riided… laulutunnid… tagasisõiduks saite ka ju tuge?”

      „Jah…” vastas Maria grammike vaiksemalt.

      Proua Kukk naaldus tema poole ja tasandas häält.

      „Öelge ausalt… teil oli peremehega väike romaan?”

      „Ma…”

      Esimest korda tüdruk neelatas.

      Proua Kukk jätkas ühemõtteliselt:

      „Ja nüüd ta ostis teile pileti, võib-olla andis natuke raha, ja saatis teid jalust ära?”

      Maria silmad, mis ei olnud kordagi proua Kukelt eemale liikunud ega isegi pilkunud, täitusid nüüd pisaraist.

      „Selge,” noogutas proua Kukk mõistvalt. „Ja nüüd siis kõige tähtsam küsimus… mitmes kuu teil läheb?”

      „Kolmas…” sosistas tüdruk.

      „Ja mis te olete otsustanud teha?”

      „Mis ma saaksin teha?” kehitas Maria õlgu, justnagu poleks jutt käinud tema sündimata lapsest, vaid rikkis lukuga kohvrist, mida ära visata oleks küll kahju, kuid mille parandamine läheks maksma liiga palju. „Mida minusugune teeb, kui ta tuleb koju, aga kodust on paari aastaga saanud vaat et tundmatu koht?”

      „Nii et te olete otsustanud sellest lapsest loobuda?”

      „Lapsest…” Mõru naeratuse vari libises üle neiu huulte. „Kas sellest tuleb siis laps, kui viskist kurguni täis mees sulle voodisse poeb, et saaks endale kiiret naudingut lubada? Ma tahan lapsi, aga mitte sellisel kombel.”

      „Ja arvate, et meie asutuses te oleksite õnnelik?” küsis proua Kukk.

      Maria küll ei liigutanud end nähtavalt, kuid vaevumärgatav muutus tema kehakeeles ütles proua Kukele, et enda elufilosoofiat avaldades hoidis hoopis see neiu hetkeks olukorra ohje oma käes.

      „Ma tahan õppida meestele kätte maksma! Ma tahan õppida käituma nagu mees, kes ainult ise naudib, ainult kasutab ära. Ja siis läheb järgmise juurde ja kordab kõike seda sama.”

      „Aga arvate, et mehed ei saa aru, kui neid vihatakse?” küsis proua Kukk, varjates imetlust, mida ta tahtmatult tundis.

      „Ma ei vihka kedagi,” taastas neiu algse viisakalt ausa hoiaku. „Ma tahan õppida armastama ainult nii kaua ja nii tõsiselt, kui mina seda tahan. Ükski mees ei tohi mulle enam haiget teha. See oleks mulle kõige parem ülikool. Ja siis ma võtan kõige rikkama ja kindlama mehe ning abiellun temaga!”

      Proua Kukk naeratas.

      „Väga huvitav lähenemine. Mulle meeldib.” Ta mõtles hetke. „Teeme nii: Renate otsib teile praegu midagi ilusat selga, seab teid korda – ja siis esitleme teid seltskonnale. Vaatame, kuidas suudate härraste pead segi ajada. Teil on aega pool tundi, enne kui külalised peavad lahkuma. Võtate selle väljakutse vastu?”

      Maria silmad lõid särama. „Suurima heameelega! Te ei pea minus pettuma!”

      Salongis oli avatud uus pudel. Õhus oli elegantset rahvusvahelisuse hõngu, justnagu oleks härrasteklubi kolinud

65

Ta ütles et tänapäeva noored daamid näevad kõik sarnased välja, sest nad on liiga ilusad!

66

Just nimelt!

67

Ainult vaadake neid! Ma olen surnud ja taevasse läinud!

68

Surra tasub meie tüdrukute nimel, mitte nende pärast.

69

Või vaatamata neile!

70

Kui te nüüd mind hetkeks vabandaksite…