Litsid. Ajakirjade Kirjastus

leiab, et elada ilusas majas ja mängida klaverit härradele on nii halb elu, eks alati võib endale rikka mehe leida või siis oma firma luua ja miljonäriks saada,” ütles ta veelgi häält tõstes. „Ja kui on nii suur iha sõdima minna, eks siis tuleb minna poliitikasse ja teha nii, et ülemjuhatus võtaks naisi ka püssi alla. Mitte siin meie peal ennast välja elada. Ega klientide peal!”

      Renate vaatas Monika poole: „See on küll õige,” nõustus ta vaikselt.

      Proua Kukk tõusis ja kummardus rusikatega lauale toetudes Monika kohale, nagu ta oli näinud nõunik Metslat tegemas.

      „Ei oleks siis ka sõda läbi ega Eesti päästetud, kui Stassi ja Linda oleksid venelastel öösel kõrid läbi lõiganud. Tuleb asju vaadata ikka perspektiivis. Kui härra Metsla näeb, et sellest võib kasu tõusta nii talle kui meile, siis tõuseb ka.”

      Ta ajas ennast võidukalt sirgu. „Ma lähen vaatan, kuidas Lindal on.”Jättes tüdrukud enda sõnade üle järele mõtlema, väljus proua Kukk köögist ning astus trepikotta. Ta seisatas hetkeks ning hingas sügavalt et end koguda, kui ta kuulis eemalt summutatud kõnet. End vastu seina hoides tõusis ta vaikselt trepist üles ning lähenes kabinetile.

      Poolihääli lausutud sõnad muutusid selgemaks. See oli Carola, kes pidas telefoni teel vestlust saksa keeles. Proua Kukk varjas end ukse taha ning kuulatas teraselt.

      Ehkki Carola rääkis väga vaikselt, näis ta olevat erutunud.

      „Nein. Nein,” ütles ta kellelegi. „Du solltest es überhaupt nicht entdeckt haben. Bitte hier nicht mehr rufen. Je früher wir es vergessen, desto besser.57”

      Vastust ootamata surus Carola telefonitoru hargile. Seistes seljaga ukse poole, toetus ta raskelt lauale ning hingas mitu korda sügavalt.

      Proua Kukk taganes vaikselt mõned sammud ning ligines siis normaalsel kõnnakul kabinetile. Carola pöördus.

      „Carola! Kas keegi otsis meid?” hüüdis proua Kukk.

      Carola silmad vaatasid kivistunult otse perenaise omadesse; ta ei vaadanud kõrvale ega pilgutanud.

      „Ei, see oli valeühendus,” ütles ta. „See tähendab, otsiti Falkenberge, ma ütlesin, et nemad on nüüd Eestist igaveseks lahkunud.”

      Proua Kukk noogutas ettevaatlikult.

      „Ja miks Carola ei lahkunud?” küsis ta vaikselt.

      „Kuidas, palun?” tegi tütarlaps peaga ebaleva liigutuse.

      „Ma ju saan aru, et Carola on sakslanna,” ütles proua Kukk leebelt. „Miks sa ei otsustanud lahkuda?”

      Nüüd vaatas Carola kõrvale.

      „Kes mind ootab? Mul ei ole Saksamaal mitte ühtegi sugulast.”

      „Mõistan…” lausus proua Kukk. Oli targem hetkel seda teemat mitte vägisi uurida. Ta pöördus taas trepile, et minna ülemise korruse tuppa. „Palun ütle preili Monikale, et telefon on vaba ja las ta helistab oma sõbrannale.”

      Ettevaatlikult koputas ta mõne hetke pärast Linda uksele ning avas selle vastust ootamata. Nutetud nägudega Linda ja Vivian lösutasid voodil; perenaist nähes ajas Linda ennast istukile.

      „Vabandage, proua Kukk,” lalises ta.

      „Mille pärast…”

      Linda oli ilmselt mõttes oma vabandust juba harjutanud.

      „Ma ei oleks pidanud niimoodi ulguma kohe selle pärast,” ütles ta masinlikult. „Pole ju midagi lahti, juba hakkab korda saama.”

      Proua Kukk muigas nukralt.

      „Oleme ausad, ega see nüüd paari tunniga ka ära ei kao.”

      „Ta lihtsalt kuidagi pööras ennast niimoodi, et ma sain küünarnukiga otse…” üritas Linda taas kord seletada.

      „Mina ei usu,” katkestas Vivian teda, pöördudes tuge otsivalt proua Kuke poole. „Mina arvan, et see mees lihtsalt lõi teda!”

      „Ei löönud…” pomises Linda väheveenvalt. „Näe ta kinkis mulle veel selle pärast…”

      Ta osutas öölauakesele, kus lebas Nõukogude sümboolikaga portsigar.

      „Kuigi mis ma sellega teen…” sosistas ta. „Ma ei suitseta ju ega midagi…”

      „Võib-olla kunagi hakkad,” nentis proua Kukk, vaadeldes küllaltki odava välimusega pressitud Kremli tornidega kaunistatud sigaretietüid.

      „Lihtsalt piinlik on, et täna on kunded tulemas ja mina olen selline…” jätkas Linda vabandamist. „Äkki, kui puudrit peale panna…”

      „Täna ole toas,” ütles proua Kukk lahkelt, kuid otsustavalt. „Härrasteklubis ei ole enne ülespekstud näoga tüdrukuid ringi jooksnud ega jookse ka täna.”

      Vivian haaras sõnasabast kinni ja haaras tahtmatult proua Kukel varrukast:

      „Nii et teie siis ka arvate, eks ole…”

      Viimane vabastas end tõrkuvalt tüdruku haardest.

      „Mina ei arva muud, kui et vaevalt see mees enam siia majja satub. Las läheb Paldiskisse ja vaatab seal, kust ta omale armastust leiab. Ja härraste pärast ka ära muretse. Võib isegi juhtuda, et leiame sulle õhtuks asendaja.”

      Tüdrukute pilku tekkis hetkeks uudishimu, kuid siis tõusis Vivian ja seisatas kohmetult.

      „Proua Kukk… Linda rääkis mulle kõik,” sosistas ta.

      „Kõik millest?”

      „Miks ta tegelikult Tallinna tuli… Meil ei ole nüüd enam saladusi. Ei ole ju?” pöördus ta Linda poole, kes voodis kartlikult pead raputas.

      Proua Kukk naeratas nõrgalt ning tõusis, et lahkuda.

      „Räägi siis proua Kukele ometigi,” tonksas Vivian jalaga vastu voodit.

      Proua Kukk seisatas:

      „Mida Linda mulle rääkima peaks?”

      Linda raputas pead ja pööras näo patja.

      „Linda!” hüüdis Vivian ja heitis samuti voodile, üritades Lindat jõuga üles tõsta. „Sa lubasid, et räägid!”

      Tõsiselt vaatas ta proua Kuke poole.

      „Linda tegi vist midagi rumalat…” sosistas ta.

      Proua Kukk ligines aeglaselt ning istus samuti Linda voodiservale.

      „Linda! Mis sa tegid?”

      Linda nuuksatas.

      „Ma hakkasin öösel kartma…” kõlas ta soigumine läbi padja. „Ta ärkas, oli purjus, läks uuesti salongi konjaki järele… Ma mõtlesin, et äkki ta muutub veel vihasemaks…”

      „Linda!” hüüdis proua Kukk. Ta süda oli hakanud taguma. See ülestunnistus ei tõotanud midagi head.

      Nüüd ajas Linda end küünarnukkidele ja võttis midagi padja alt. Sõnatult ulatas ta oma saagi proua Kukele. Kui viimane peo avas, nägi ta seal kuule.

      „Linda!” ahmis ta õhku. „Sa tegid Vene ohvitseri relva tühjaks!?”

      Linda pühkis pisaraid. „Ma kartsin, et äkki ta hakkab sellega vehkima… ta pani selle öökapile, toru oli minu suunas…”

      Proua Kukk üritas toimunut ette kujutleda.

      „Sa oskad relva lahti teha?”

      „Mu vend on politseis… tema näitas,” noogutas Linda.

      Proua Kukk sulges õuduses silmad.

      „Linda! Mis sa oled teinud?” sosistas ta. „Kas sa kujutad ette, mis saab, kui Vene ohvitser avastab, et tal on meie majas relv tühjaks tehtud? Sa ju tead, mis ajal me elame! Kas sa tahad, et sinu pärast hakkaks sõda peale?!”

      „Vabandust… ma ei mõelnud…” hakkas Linda

57

Ei, ei. Sa ei oleks pidanud seda üldse teada saama. Palun siia mitte rohkem helistada. Mida kiiremini me selle unustame, seda parem.