Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

me siis ainult sellistel uuringutel käime, kus uuritakse mu pead või küsitakse, kas ma tunnen ahistust või tahan kärbestelt tiibu ära kiskuda?”

      „Kes sinult selliseid asju on küsinud?”

      „Et milliseid?”

      „Neid kärbseasju.”

      „Isa.”

      „No muidugi,” pomises ema ja talutas poega kodu poole.

      Isale olid hallutsinatsioonid ilmselt palju rängem kogemus kui Kristianile endale, sest ka tema sukeldus köögi põrandalt tikupeasuurust Saksa lendurit otsides sügavale oma lapse fantaasiamaailma. Isa hakkas poega suhtuma teatava hirmuseguse lugupidamisega. Vahel mõtles ta, et kas Kristianil pole äkki välja arenemas meediumivõimed, aga halvematel päevadel pidas teda lihtsalt poolemeelseks. Päris hullu kohta käitus Kristian siiski liiga normaalselt, seda pidi isegi isa tunnistama.

      Kristian aimas siiski, et probleem võis olla seotud kokkupandava Messerschmittiga. Ta vaatas laual konutavat mudelit ja leidis, et sellest tuleb kuidagi lahti saada. Lennuk oli niipalju suur, et seda lihtsalt ära hävitada oleks olnud kahju. Sellele tuli korraldada pommituslend.

      Ritva Hylkäs oli 36-aastane kontoriametnik, kes oli hoolimata oma jõulisist naitumispüüdeist endiselt vallaline. Preili Hylkäsel ei olnud valuviga ega muud paaritumist segavat tegurit, ainult tema nõudmised olid pisut liialdatud. Mees pidi olema karske, mittesuitsetaja, sportlik, pikk, ilus, tõmmu, lihaseline, varakas, õrn, seksikas, truu, lapsi armastav ja loomulikult vaba. Kirjavahetuskuulutustes oli selliseid muidugi küllaga, aga lähem uurimine paljastas alati midagi hoopis muud. Ritva ei kavatsenud siiski oma nõudmistest taganeda, sest oli kindel, et kusagil ootas teda just selline mees – teda ja ainult teda. Nii otsustaski ta pöörduda posimise poole ja pani kinni aja tuntud astroloogi juurde. Astroloog arvas, et Ritvat võib lähemal ajal ees oodata kohtumine oma hingekaksikuga.

      „Mis see hingekaksik selline on?” päris Ritva imestades.

      „Tema võis olla eelmises elus näiteks su abikaasa,” selgitas astroloog.

      „Ah minu või?”

      See lõbustas astroloogi.

      „Paistab, et sa oled põhjalikult oma vanatüdruku rolli sisse läinud.”

      „Mida see veel tähendama peab?” kihvatas Ritva.

      Tüüpiline vähk, arutles astroloog endamisi.

      „Need on sellised asjad, mida ei saa kellelegi lihtsalt kätte õpetada. Soovitan sul uurida inimeste silmi, küllap see tuttav hing seal kusagil vilksatab,” seletas astroloog sõbralikult.

      Ainuüksi astroloogi sõnad silmis vilksatavast hingest võtsid Ritva põlved nõtkuma. Ta pidi kogu oma jõu kokku võtma, et mitte hakata seda kaunilt kõnelevat meest kohtingule meelitama. Astroloog saatis Ritva uksele ja soovis õnnelikku reisi armastuse imemaale.

      „Oota, kas sa ütlesid, et eelmises elus?” peatus Ritva veel uksel.

      „Ütlesin.”

      „Ma ei tea ju, kus ma eelmises elus olnud olen,” nuuksatas Ritva õnnetult.

      „Mine reinkarnatsioonikursustele, seal saad oma eelmistes eludes selgust.”

      „Just, jah,” muutus Ritva tõsiseks ja astus otsustavalt trepikotta.

      Astroloog vangutas pärast Ritva järel ukse sulgemist pead.

      „Armastuse vajadus, armastuse vajadus,” pomises ta endamisi.

      Kristian helistas oma onupojale Petrile, kes elas Töölös ühes kortermajas. See ümbrus sobis Kristiani eesmärgiga.

      „Millal sa üksi kodus oled?” uuris Kristian salapäraselt.

      „Mis siis?” ärkas Petris uudishimu.

      „Mul oleks üks projekt, milles ma vajan sinu abi.”

      „Noh?”

      „Kui vanalt seal teie mänguasjade poes rakette müüakse?”

      „Ma arvan, et kuueteistkümneselt, aga ma olen neid kätte saanud küll,” imestas Petri, kes oli just saanud 13-aastaseks.

      „Mul lõppevad reedel tunnid juba kell kaksteist. Millal sul?”

      „Kell üks.”

      „Ja mis kell teised koju tulevad?”

      „Alles pärast viit. Mis siis?”

      „Ma luban, et korraldan sulle ühe raskelt laheda värgi, kui ma võin sinna tulla ja sina hangid ühe ilutulestikuraketi ja mõne vileraketi.”

      „Oled kindel, et mul sinu värgi pärast mingit sitta ei tule?”

      „Täiesti kindel,” itsitas Kristian.

      „No okei,” vastas Petri veel pisut ebalevalt.

      „Ma luban, et korraldan reedel aadressil Eino Leino tänav 12 su elu kõige ägedama lennuetenduse,” lõkerdas Kristian oma ettevaatlikule onupojale.

      Matti Kajakka, 35-aastane laojuhataja, otsustas minna reinkarnatsioonikursusele otsima põhjust oma seksisõltuvusele. Tema elu oli pärast pihkulöömise avastamist kulgenud vaid ühe ja ainsa eesmärgi suunas: võimalikult rohkem seksikogemusi võimalikult rohkete naistega. Matti ei olnud mingi klantspildipoiss, aga ka mingil juhul koleda väljanägemisega. Temast õhkus hoopis tugevat mehelikkust, mis meelitas mehenäljas naisi ligi nagu mesi. Nii oli Matti saldos juba üle tuhande kiirromaani. Vanuse kasvades tundis ta end aga olevat igas mõttes tühjaks pumbatud, nii et lihtne panemine ei andnud enam elule sügavamat sisu. Ta otsustas otsida oma eelmistest eludest põhjust oma lausa piinavaks osutuvale seksihimule.

      Orivesil korraldatud nädalalõpukursusel osalejad olid peaaegu kõik naised, keda teispoolsuse asjad teadagi rohkem huvitavadki. Kohal oli vaid kaks meest, Matti ja koos oma noore abikaasaga kohale ilmunud paarikümneaastane loodusaktivist Jari. Matti oli eneselegi üllatuseks nagu rebane kanakuudis.

      Kursuse alguses tutvustas igaüks ennast, rääkis oma taustast ja eelmiste eludega tutvuma tulemise motiividest. Esitlemisvooru ajal märkas Matti, et suurem osa naistest olid kas lahutatud või vallalised, ja see ei olnud sugugi hea keskkond uue, seksivaba elu alustamiseks. Õnneks oli pärast esitlemist planeeritud esimene meditatsiooniharjutus, millega Matti sai oma räpase meele korralikult puhastatud. Kursuse juhendaja ärgitas kõik väikesele tutvumisretkele enda meelte sisemusse. Esmakordsetele osalejatele oli see isegi pisut hirmutav elamus. Pärast meditatsiooni rääkisid kõik järgemööda, mida nad olid näinud ja kogenud. Harjunumad mediteerijad olid jõudnud vägagi sügavatesse seisunditesse, aga esmaosalejad ei kippunud oma kogemusi eriti kirjeldama.

      Söömine toimus suures toas, mis oli meeleolukalt sisustatud vanaaegsete toolide ja laudadega. Nii said inimesed pisut väiksemates rühmades üksteisega tutvuda. Matti ja Ritva sattusid ühte lauda.

      „Kas sa oled sageli sellistel kursustel käinud?” küsis Matti taldrikule odrakruubiputru ja aurutatud juurvilju tõstes.

      „See on esimene kord,” vastas Ritva kerge häbelikkuspunaga põskedel. „Ma polnud varem selliseks asjaks valmis.”

      „Mis sind siis nüüd siia tõi?” küsis Matti kavalal ilmel.

      „Üks astroloog soovitas tulla.”

      „Need on need tähelugejad,” arvas Matti teadvalt. „Kas ta ennustas sulle ka midagi?”

      „Ega astroloogid ju ei ennusta, nemad vaatavad tähtedes puhtaid fakte.”

      „Kas sa usud ka seda jama?” naeris Matti.

      Ritva vaatas Mattit vihaselt.

      „Vabandust, ma ei tahtnud solvata, olen oma hingelisel rajal alles väga roheline,” tundis Matti piinlikkust.

      Jälle jättis Ritva süda paar lööki vahele, andes märku uimastavast langemisest.

      „Heh… Pole midagi, eks ma imestasin ise ka natuke nende eelmiste elude asja üle,” puterdas Ritva.

      „Noh,