Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

jube, mida te siin õieti teete?” küsis ema õudusega. „M-mida sa Kristianile teha tahtsid?”

      „Ei midagi, ta seisis siin juba enne valmis, püksid rebadel ja munn püsti,” kaitses end Otto.

      „Valmis! Nüüd kutsun ma küll politsei,” ägestus ema. „Väike poiss seisab, püksid maas, koos oma isaga kuuris. Kohe homme võtan ametnikega ühendust ja taotlen sulle lähenemiskeelu. Kuradi pedofiil, sellest sa nii lihtsalt ei pääse!”

      „Mida kuradit? Kui mina tulin kuurist puid tooma ja Kristian seisis siin, munn pihus, siis miks mina lähenemiskeelu pean saama?”

      „Lahutuse annan vähemalt sisse,” ähvardas ema. „Ja tõmba need püksid jalga tagasi.”

      „Kumb?” sattus Otto segadusse.

      „No see oleks veel puudunud, et sina siin ka, püksid rebadel, oleks seisnud,” turtsatas ema.

      „Vittu küll, mida sa tegid,” porises Otto. „Oleks siis kas või metsas pihku löönud.”

      „Seal on sääsed,” piiksus Kristian.

      „Oleksidki esimest korda tundnud, kuidas on, kui munni imetakse,” rehmas Otto ja lõi kuuri ukse tagantkätt kinni. Kristian jäi pimedusse tilli pehmenemist ootama.

      Sügis 1980

      „Ma ei julge!” hüüatas Kristian õudusega.

      „See on ju ainult ajakiri,” julgustas Tomi.

      „Ainult ajakiri! See on pornoajakiri!”

      „Ajakiri nagu ikka,” veenis Tomi.

      „Mine sina, sa oled juba 12 ja pool, mina alles 12 ja kolm kuud.”

      „Mis siis, kui nad ei müü meile seda, sest me oleme alles väikesed?”

      „Peaks ehk paluma kellelgi suuremal osta?” pani Kristian ette.

      Kristian ja Tomi olid käinud salamahti kioski akna taga pornoajakirjade kaasi piilumas. Jallu ja Kalle ei pakkunud huvi, sest kuuldavasti olid Rattos kõige paremad pildid. Põhjatu uudishimu naiste paljaste persete vastu ja hirm avaliku häbistamise ees kioski müüja poolt pidasid noore Kristiani hinge pärast tasavägist võitlust.

      „Kuule, välja mõtlesin!” innustus Tomi. „Võta julgustuseks punnsuutäis, siis julged selle ära osta.”

      „Punnsuutäis millest?”

      „Viinapudelist.”

      „Äh? Ma olen alles kaheteistkümnene. Mulle ei müüda mingit viina.”

      Tomi silmades süttis julgustav leek.

      „Aga kui läheme koos seda ajakirja ostma?”

      Poisid ootasid kioski ees piisavalt vaikset hetke. Kui tee paistis mõlemas suunas vaba olevat, nihkusid nad putka juurde. Kristian astus julgelt leti ette.

      „Mida poisid soovivad?” küsis müüja.

      „Marga eest lagritsakomme… Siis marga eest puuviljakomme…” loetles Kristian.

      Tomi jõllitas õudusega Kristianit ja sisistas talle kõrva:

      „Küsi nüüd juba ruttu see ajakiri ka, enne kui keegi tuleb.”

      Müüja juhtus Tomi sosistamist kuulma:

      „Ja mis ajakirja poisid siis soovivad?”

      „Öööh, mis selle nimi müüd oligi?” päris Kristian Tomi käest.

      „Ratto,” sosistas Tomi.

      „Üks Miki-Hiir,” ütles Kristian ja pidas väikese pausi. „Ja siis Ratto ka.”

      Müüja muigas laialt.

      „Äkki te olete veel liiga väikesed, et selliseid ajakirju lugeda?”

      „Ei, meil käib Miki-Hiir juba kuus aastat.”

      „Ma küll ei tohiks teile seda müüa, aga olgu siis.”

      Müüja ladus letile kommikoti, Miki-Hiire ja Ratto.

      „Üks hetk, mul vist on juba see Miki-Hiir, nii et ma võtan ainult Ratto ja need kommid,” köhatas Kristian.

      Samas avanes kioski uks ja sisse astus turske mustas ülikonnas mees. See oli Tomi isa.

      „Vahi, poisid raiskavad jälle taskuraha kommide peale. Kui nii edasi läheb, pole teil kolmekümneselt kummalgi enam oma hambaid suus,” naeris ta.

      Kristian viskas raha letile ja torkas Ratto välgukiirul oma jaki alla.

      „Jeerum, poisid, kas te olete haiged või?”

      „K-kuidas nii?” küsis Tomi.

      „Mõlemal on põsed täiesti tulipunased,” ehmatas Tomi isa.Kindluse mõttes katsus ta poiste laupa.

      „Nüüd kähku koju teki alla. Ei kooserda siin haigetena ringi,” tõreles isa. „Kas tahate midagi? Köhapastilli?”

      „Ei.”

      „Mina ka mitte,” pigistas Kristian näost punetades.

      Müüja oli nii kiuslik, et ei saanud jätta küsimata:

      „Olete päris kindlad, et ei taha isegi taskurätikuid, juhuks, kui äkki peaks olema vaja pühkida?”

      Poiste näopuna aina süvenes.

      „Me peame nüüd minema,” kõõksatas Kristian.

      Müüja jäi leti taha kõkutama.

      Väljas pidasid poisid hädakoosoleku.

      „Mis siis, kui see müüja räägib su isale ära?” küsis Kristian õudusega.

      „Paps lööb mu maha, siis lööb sinu, ja siis kindluse mõttes minu uuesti.”

      „No ega ühe pornoajakirja ostmine nüüd nii jube asi ka ei ole.”

      „Teil võib-olla mitte, aga minu isa on kantor…”

      Posid otsustasid koju minna ja tutvuda ajakirjaga alles järgmisel päeval Tomi juures, sest seal oli ohutum. Tomi elas kahekorruselises eramajas ja ta isal oli järgmisel õhtul kirikus kontsert.

      Kristian ei saanud rahulikult magada, sest pornoajakirja kaas oli liiga elavalt meelde jäänud. Kui ta püüdis hetkekski silmad sulgeda, hakkas kino Kristian otsekohe näitama softpornot oma tisse demonstreerivast kaanetüdrukust. Noku viskles üles-alla nagu põrkepall ning hoidis noort täkku ärkvel.

      Juba hommikust peale kiikas Kristian närviliselt kella ja soovis, et aeg kiiremini kuluks. Õhtupoolikul oli õhk puhas ja siis pääsesid kaks noorhärrat oma saagi kallale. Et aega tappa, otsustas Kristian natuke varem Tomi poole minna. Erutus ja reibas kõnd tekitasid pükste jalgevahes ühtlaselt hõõruva liikumise, mis pressis verega täituva vända sääre ja reie vahele. Teismeline munn oleks tahtnud vahvasti püsti karata, aga kitsaste Mic Mac teksaste vasak säär oli innuka noksi ümber kinni nagu hullusärk.

      „Kurat küll, tuleb minna ja dressikad jalga panna,” oigas Kristian ja kooberdas peaaegu terve kodutee ühel jalal.

      Kodus pidi ta nägema tubli tüki vaeva, et kitsad teksad ilma eesnahka ära rebimata jalast saada. Ettevaatlik muljumine aitas ja peagi koitis teismelisele vemmale vabaduse päike. Kristian tõmbas kiirelt Adidased jalga ja tormas korraliku traaviga Tomi juurde. Koolis hüüti Tomit Teksa-Tompaks, nii et Kristianile oli suureks üllatuseks näha ka teda dressipükstes. Mõlema poisi põskedele tulvas põgus häbipuna.

      „See on ülemisel korrusel,” katkestas Tomi Kristiani jõllitamise.

      „Kes?”

      „No see ajakiri.”

      Poisid tormasid üles nagu kaks marutõbist nirki. Tomi tõstis oma kirjutuslaua plaati ja õngitses selle alt välja Ratto.

      „Siin,” sosistas Tomi nagu mingis õudusfilmis.

      Poisid tõmbasid kardinad ette ja kustutasid kõik tuled peale kirjutuslaua