Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

pätakas on jälle sinna raadiosse kaarte saatnud või?”

      „Mida see poiss sinna saatma pidi?”

      „Ma kuulsin, kui ta kaart seal ette loeti.”

      „Mis kaart?”

      „Seal kutsuti kõiki Abba austajaid viiekaga võistluses osalema.”

      „Kristian ei kuula ju Abbat,” kaitses ema poega.

      „Kes kurat siin mingist kuulamisest on rääkinud?” raevutses isa. „Ta sõi terve purgi Abbat värskete kartulitega ära! Mulle ei jäänud muud kui natuke võid ja mõni koledam kartul.”

      „No ega see poiss nüüd soovisaates mingi heeringakonserviga osaleda ei saanud,” turtsatas ema.

      „Kurat seda teab, millega ta osaleb,” urises isa. „Türa, ma topin kõik kummutisahtlid kasutatud marke täis. Las siis naga imeb postmarkide lakkumise asemel näppu.”

      Siit algas Kristiani isa postmarkide kogumine.

      Margikogumisest tõeliselt innustudes ehitas Otto suvila puukuuri endale filateelianurgakese, kus ta marke lahti aurutas. Otto oli teinud kaugeleulatuva plaani: ta hangib normaalhinnaga praegu käibel olevaid marke ja müüb mõne aasta pärast vanaaegsete markidena maha. Teised ikka neid asju ei jaga, naeris ta.

      Margikogumine muutus veelgi tõsisemaks, kui Kristian tõi vanaema juurest karbitäie vanu, 19. sajandil posti pandud ümbrikke. Kristiani isa kandis seda karpi nagu haiget sitale, justkui oleks seal peidus kulla valmistamise valem. Isa enda arvates peitus selles karbis tema pensionipäevade majanduslik kate ja hiilgus.

      Kristianile kippus igavus kallale. Isa õiendas kogu valge aja puukuuris oma postmarkidega ja ema sonkis, matsakas pepu uurakil, peenramaal või askeldas pliidi ääres. Kristianil oli keelatud minna aia piiridest kaugemale, nii et kõik õuepuud olid juba onne ja liaane täis ehitatud. Midagi uut ja huvitavat enam ei olnud. Kristian otsustas minna luurama naabri talu aita, mis asus ta vanemate suvilale ahvatlevalt lähedal.

      Ta hiilis nagu KGB agent mööda põlluserva keset maamaastikku üksi kössitava aida poole. Pärapõrgus asuvates taludes hooneid eriti lukku ei pandud. Naabrid olid sageli sugulased või muidu tuttavad, nii et asju laenati edasi ja tagasi. Aidauksel oli metallist riiv, millel lukuks puust punn. Häh, lihtne, mõtles Kristian ja tõmbas pulga riivist välja.

      „Kas sa tulid mu peiukest näppima või?” kostis Kristiani seljatagant noore naise hääl.

      Poiss karjatas ehmatusest ja pöördus põlvede värisedes ümber. Tüdruk oli paarikümneaastane tugeva kehaehitusega perenaisehakatis.

      „Ee-ei näpi ma mitte kedagi,” kokutas Kristian ja pani imeks, kus see peig olla võiks.

      „Aga eks sa ju seda just näppisidki,” naeris tüdruk ja napsas puupulga enda kätte. „Kui vana sa oled kah?”

      „Ne-neliteist…”

      „No küllap sa siis ikka sihukesest värgist ka midagist tead,” arvas tüdruk ja talutas Kristiani pimedasse aita.

      Sees istus tüdruk jahukoti peale ja hakkas seelikut üles käärima.

      „Mul tuleb alati suve alguses sihuke kepihimu peale, et raisk kohe,” seletas ta, samal ajal jalgevahet silitama hakates.

      „Noo jah…” neelatas Kristian ja püüdis mujale vaadata.

      „Kas sul õde ka on?”

      „Ei.”

      „Oled sa kunagi näinud, kuidas tüdruk ennast silitab?”

      „Ei ole.”

      „Tahad nüüd vaadata?”

      „Ma ei tea… Või no jah.”

      Samas hakkas väljast kostma läheneva traktori häält.

      „Persse, raisk, ma pean nüüd minema hakkama, aga tule mõnikord lakka, siis ma näitan sulle,” kudrutas neiu.

      „Lepime aga aja kokku,” puterdas Kristian.

      Tüdruk lõi minnes Kristianile pihku märja ukseriivipulga ja pilgutas silma. Kristian, niiske puupulk käes, jäi üksi aita maailma kulgemise üle imestama. Türa, kuidas tahaks keppi, kogus ta lõpuks oma mõtted kokku.

      Pisut aidas mõtisklenud, hakkas ta ringi vaatama. Vahi, kus siin on alles häid potikaasi. Neist saaks ju puukuuri trummidele taldrikud kombineerida, kavandas Kristian oma suurt unistust, päris oma trummikomplekti. Ta haaras kaks üle kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga emailitud potikaant kaasa ja lippas oma suvila poole. Puupulka riiviauku torgates märkas ta, et see lausa lupsas oma kohale. Jälle tuli hirmus kepihimu peale.

      Juba pool aastat kestnud markide kohal küürutamine oli hakanud närima Kristiani isa selga. Mitmetunnine seanss oleks olnud katsumus ka noorele ja nõtkele seljale, rääkimata siis ülekaalulisele ja sporti mitte harrastanud kolgele. Kristiani isa oli juba mitu korda pika küürutamise tõttu kangeks jäänud, nii et ei suutnud enam pärast oma jõududega selga sirgeks saada. Organism oli oma hoiatuse andnud. Alles seina toel sai ta selgroo sirgeks ja iga korraga muutus see aina valulisemaks. Hertta oli püüdnud veenda meest paremat tooli ostma, aga need palved põrkusid tagasi kui kurtidelt kõrvadelt.

      Kristian otsustas oma isa värskendada ja avas hiirvaikselt puukuuri ukse. Petrooleumilambi valguses uuris isa keskendunult oma kogu värsket pärli. Kristian oli võtnud end sokkide väele, et mitte asjata kolistada. Ta lausa hõljus hääletult isa seljataha, sirutas mõlemad käed laiali nagu rammumehe võistlusel ja lõi kaks tohutut potikaant kokku. Ta hämmastus isegi, kui monumentaalselt kõva põmakas emailitud kaantest tuli. Isa viskus toolil sirgu nagu jäätisepulk. Kristian arvas end kuulvat väikest järelpõmakat, mis kostis isa seljast. Õhus hõljus erivärvilisi postmarke, mis langesid tagasi lauale nagu lumehelbed. Mitte oma algsele kohale.

      „Oh õudust,” sosistas Otto, nagu oleks seisnud mahalaskmiskomando ees.

      Oma isa alandlikust ja õudust täis häälest võis Kristian järeldada, et tal oli kõige targem püüda hääletult lahkuda. Ta hiilis uksele ja läks kaame näoga tuppa.

      „Kas sa kuulsid ka just mingit imelikku paugatust?” küsis ema pliidi äärest.

      „Paugatust? Ee-ei,” imestas Kristian.

      „Kus sa olid?”

      „Väljas…”

      „No sealt kostis ju just tohutu paugatus,” väitis ema.

      „Põllu peal ilmselt pallitakse heina,” püüdis Kristian vabandust välja mõelda.

      „Pallitakse? Juuni alguses? Mida sa nüüd ajad?”

      „Taludest kostab alati igasuguseid paugatusi.”

      „See kostis meie õuelt,” ei jätnud ema järele. „Tule seda kastet segama, ma lähen vaatan, mis seal õige toimub.”

      „Ma võin ise ka minna.”

      Ema tuli siiski Kristiani juurde, võttis tal käest ja talutas ta pliidi juurde. Äkki ta peatus ning nuusutas Kristiani paremat kätt.

      „Kristian…” ehmatas ema.

      „Mis on?” küsis Kristian tüdinult ja püüdis kätt tagasi tõmmata.

      „Kes see on?” küsis ema vihaselt.

      „Kes?”

      „Su käsi haiseb… haiseb, su käsi haiseb pahasti!” sai Hertta lõpuks öeldud.

      Kristian läks täiesti tulipunaseks. See kuradi puupulk…

      „Ei haise!”

      „No küllap ma nüüd seda haisu ikka tunnen!” Pahvatas ema ja hakkas nuuksuma. „Kristian, sa oled alles laps…”

      „Ma ei ole kusagil käinud…” virises Kristian.

      „Mine ära,” palus ema ja jäi tuppa nuuksuma.

      Kristian loivas õue jalaga kive toksima.

      „Türamaivõi