Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

teatas Kristian külmalt.

      „Sa kavatsed tõesti oma ilusa mudeli õhku lasta?”

      „Kas sul rauasaagi on?”

      „Milleks sul seda vaja on?”

      „Pommiluuki tuleb natuke suuremaks teha…”

      Poisid askeldasid terve pärastlõuna lennuki kallal ja suutsid viimaks jämeda raketi lennuki keresse toppida. Tiibade külge kleebiti vilerakette. Lennuk hakkas oma uues relvastuses tegelikult üsna ohtlik välja nägema. See kuivas aknalaual, kuni sugulased enne viimast lendu kakaod jõid.

      Ritval oli nüüd hea põhjus kasutada oma ületundidega välja teenitud vaba päeva ja nii kutsus ta Matti enda juurde. Töölö korteri hubasus lummas Mattit, meest, kes oli naistega suhteid arendanud peamiselt motellides või enda poissmehekorteris. Nüüd tundis ta end olevat kodus. Matti oli otsustanud sel korral lükata seks teisejärguliseks asjaks ja soovis kordki inimest ka tundma õppida, mitte teda lihtsalt nikkuda. Enesele teadmata tegi Matti endale suurima karuteene, sest Ritvat erutas meeletult mees, kes kohe esimeseks asjaks voodisse ei kippunud. Nii tegi Ritva suhteliselt silmatorkava algatuse, võttes end ihualasti ja jäädes Mattit magamistoa ukselt kutsuvalt vaatama. Ehkki Matti oli möödunud nädalavahetusel kogenud võimsaid vaimseid läbielamisi, võttis mees tema sees võimust. Hetke pärast siplesid armunud juba voodis, justkui oleksid söönud konteineritäie keelatud puu vilju. Ilmselt oli kadaka energia tõepoolest Mattisse siirdunud, sest äkki oigas Ritva:

      „Lükka oma kivikõva kadakakepp juurteni…”

      Matti pidi hetke võitlema selle repliigi põhjustatud lõdvenemisreaktsiooniga, aga lisas vana sugupullina lihtsalt pisut tempot ja vemb oli hetkega jälle kõva nagu paplioks. Korter hakkas kire lõõmates meenutama leivaahju.

      „Tee aken lahti, enne kui me siia ära lämbume,” naeris Ritva higist läbimärjana. „Aga ära sa mõtlegi, et see juba lõppenud on…”

      „Kus me selle lennuki õhku laseme?” hüpitas Petri pommituslennukit.

      „Kas on mõnda kõrget kohta?”

      „Kui kõrget?”

      „No nii, et ikka lennata saaks!” arvas Kristian.

      „Kas staadioni torn kõlbab?”

      „Äh? Kui me selle sealt alla viskame, siis me isegi ei kuule plahvatust. See on ju üle seitsmekümne meetri kõrge.”

      „No jaa…”

      „Kas teie maja katusele pääseb?”

      „Ega me sinna ei või ju minna!”

      „Miks?”

      „See on kortermaja.”

      „Kes meid seal näeb?”

      „No aga plahvatust me sealt katuselt ikkagi ei näe,” seletas Petri.

      „Tõsi,” hakkas Kristian mõtlema. „Aga mis siis, kui viskaks selle su aknast alla?”

      „Ja terve maja saaks teada, et ma loobin aknast alla plahvatavaid esemeid?” päris Petri õudusega. „Kuule, välja mõtlesin. Meil on maja üldvõti. Lähme viskame lennuki alla viienda korruse aknast, seal elab üks memm, kes on praegu haiglas.”

      Poisid läksid lennuki ja tikutopsiga ülakorrusele.

      Korter oli kindlasti suurem kui kakssada ruutu ja sisustatud mööbliga, millest iga ese maksis vähemalt kümme tuhat. Poiste vanus ja kunstialane harimatus ei lasknud neil nautida väärt kunsti, mis oli seintel ja kaunite postamentide peal. Ehkki proua ise oli juba pikemat aega erahaiglas, käis koristaja iga nädal pühkimas ja kõike säravpuhtaks poleerimas.

      „Päris lahe pleiss,” sosistas Kristian.

      Petri heitis Kristianile vihase pilgu.

      „Kui sa ütleksid nii selle korteri omaniku kuuldes, viskaks ta su krattipidi välja. Seda tuleb nimetada Töölö vääriskorteriks,” teatas Petri.

      Poisid avasid ettevaatlikult akna ja piilusid alla.

      „Tore, mitte kedagi. Ainult üks alumise korruse aken paistab lahti olevat,” raporteeris Petri olukorra kohta. „Aga selle korteri vanatüdruk on praegusel kellaajal tööl.”

      „Kas paneme kõigepealt süütenöörid põlema ja siis viskame lennuki alla?” küsis Kristian.

      „Eks nii peab vist tegema, muidu see lõhkeb ju siin korteris.”

      „Ma panen esimesena selle suure raketi, sest sellel on kõige pikem süütenöör, ja alles siis vileraketid, et need samal ajal huilgaksid.”

      Poisid kraapsasid raketi põlema ja kohe selle järel vileraketid. Teismelised südamed tagusid metsikult, justkui oleksid nad minemas päris sõtta. Vilerakettide süütenöörid põlesid üllatavalt sellise sisinaga, et poistel polnud muud võimalust, kui noobli proua malmradiaatori vastu viskuda. Nelja vileraketi jõud oli siiski nii suur, et Messerschmitt läks nagu hävitaja emalaevalt hirmuäratava vilina saatel Töölö korrusmajaõuele tiirutama.

      Matti rammis Ritvat, selg märg, nagu Iraagi naftapump. Ritva oli just tõusmas tippu, kust sööstetakse otse kõhupõhja krabava orgasmini, kui helimaailma lisandus tugev undamine. Ritva oli nii sügaval hurmas, et ei suutnud enam eristada oma pea seest ja selle ümbert kostvat undamist. Matti küll märkas kummalist häält, aga püüdis sulgeda oma kõrvad läheneva vilina ees ja keskenduda enda all rähkleva naise põhjalikule rahuldamisele.

      Täies pommilastis Messerschmitt lendas uhke kaarega otse avatud aknast Ritva magamistuppa. Ritva jõudis orgasmini samal hetkel, kui plastmassist pommituslennuk Matti kohal tuhandeteks väikesteks tükkideks plahvatas. Ritva rõkatas orgasmi haardes valjusti karjuma:

      „Taevas küll! Nüüd tuleb! Taevake! Ma rebenen! Ma lähen pooleks!”

      Matti ehmatas nii jubedalt, et tal tuli ka ära. Ritva vahtis totakalt naeratades lakke. Möödus pikk hetk, enne kui ta toibus ja hakkas imestama:

      „Kust see sinine suits tuleb?”

      Matti lihtsalt lebas liikumatult ja nuuksus patja.

      „Issand, Matti, kas sa nutad?” ehmatas Ritva.

      Matti noogutas, pea vastu patja.

      Poisid tormasid akna juurde vaatama, kuidas lennuk oma viimasele lennule kaob. Nähes Messerschmitti kaarega vanatüdruku avatud aknast sisse lendamas, vaatasid nad teineteisele õudusega otsa. Pärast plahvatust kostnud „Taevas küll! Nüüd tuleb! Taevake! Ma rebenen! Ma lähen pooleks!”-karjed tõstsid Kristiani ja Petri nägudele kõrbekarva kaitsevärvi.

      „Ma oleks tahtnud näha, kuidas see lõhkeb,” vabises Kristian.

      „Mis?”

      „No see lennuk ikka.”

      „Sealt kostis ju inimese appikarjeid,” ehmatas Petri.

      „Me võime ainult ette kujutada. See oli kindlasti meeletu põmakas…”

      „Ma kutsun igatahes kiirabi”, vastas Petri vihaselt ja tormas telefoni juurde.

      Hetke pärast saabus sireenide huilates kohale kiirabiauto ja kaks tuletõrjujat-päästjat tormasid Ritva uksekella helistama. Ritva avas mõistmatul ilmel ukse ja mehed tormasid sisse.

      „Kas siin on vigastatuid?” küsis üks tuletõrjuja.

      „Ei. Kas peaks olema?” küsis Ritva imestades.

      „Meie andmetel lõhkes siin äsja väike Messerschmitt,” seletas tuletõrjuja.

      Samas kostis magamistoast tugev mürtsatus. Matti lebas teadvusetult magamistoa põrandal. Tuletõrjujad sööstsid elutut Mattit elustama. Ritva tõstis imestades maast väikese plastmassitüki, millel oleval kleepsul seisis „Messerschmitt”.

      Suvi 1982

      Kristian oli just saanud 14-aastaseks, kui tema isa hakkas tegelema postmarkide kogumisega.