Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

sobivalt erutavad pildid ja mahlakas tekst tabasid lugejaid munade alla nagu välgulöök. Kaks noksi seisid kõvadena nagu raudteerööpad ega pehmunud hetkekski. Kui poisid olid esimese erutava jutu läbi lugenud, jõuti päris katsumuse juurde. Viis lehekülge pilte täielikust suguaktist. Värisevi käsi pöörasid sõbrad lehekülgi ja jõllitasid ümmargusi silmi nende ees avanevaid värvipilte. Aegajalt võis kuulduda tasast eesnaha naginat, või tekitas seda siis dressipükste kumm. Äkki katkestas vaikuse alumiselt korruselt kostev Tomi ema käskiv hääl:

      „Poisid, tulge teed ja küpsiseid sööma!”

      „Ah sa raisk,” kähises Kristian. „Millal su ema koju tuli?”

      „Ei mina tea,” ehmatas Tomi ja hakkas ajakirja lauaplaadi alla toppima.

      „Poisid! Tulge kohe alla või pean ise järele tulema?” kamandas ema juba poolelt trepilt.

      „Ma ei saa sinna alla tulla,” sosistas Kristian Tomile kõrva ja osutas oma punnitavale püksiesisele. „See ei lähe kuidagi alla.”

      „Varsti tuleme,” hõikas Tomi emale.

      „Ei, otsekohe!” sai ema pahaseks.

      Trepilt kostis vihaseid samme.

      „Okei, tuleme!” karjatas Tomi viimases hädas.

      Sammud peatusid.

      „Kohe!”

      Poisid komberdasid aeglaselt üksteise järel trepist alla. Alumisel korrusel tõmbasid mõlemad end ettepoole kooku, püüdes nii varjata läbi dressipükste koledasti paistvat erektsiooni.

      „No mis teil siis nüüd häda on?” imestas ema poisse nähes.

      „Kõht on natuke valus… Sai vist palju kommi söödud,” seletas Kristian.

      „Ära…” sisistas Tomi õudusega Kristianile.

      „Vaat kus lugu, ma olen haiglaõde, minge mõlemad sinna sohvale,” juhatas Tomi ema.

      Tomi müksas vihaselt Kristianit.

      „Joome enne teed,” pani Tomi ette ja lipsas laua taha varju.

      „Vaatame siis vähemalt sinu kõhu üle,” ütles Tomi ema Kristianile ja talutas ta sohva juurde.

      Ta käänas Kristiani jõuga selili ja märkas pungitavat püksiesist.

      „Sul ju seisab?”

      „Ei, mul on jalgratta vänt taskus!” kiljatas Kristian.

      Tomi ema vaatas tärkavas teismeeas poisi esipoolt ja hakkas Kristiani kõhtu vajutama.

      „Kas siit on valus?”

      „Ei.”

      „Aga siit?”

      „Jaa.”

      „Siit?”

      „Jah,” püüdis Kristian midagi välja mõelda, et piinlikust olukorrast pääseda.

      „Toidumürgitus see igatahes ei ole. Tule siia, Tomi,” kamandas ema.

      „Ei,” ehmatas Tomi.

      Ema tõusis ähvardavalt püsti ja Tomi loivas kummargil tema juurde. Ema pani ka tema sohvale pikali ja märkas, et poistel on üks ja sama vaevus.

      „No sinul nüüd küll seisab!” imestas ta. „Poisid, millega te seal õieti tegelesite?”

      „Ei millegagi, mängisime autokaarte,” pobises Tomi.

      „Mis imelised autokaardid need teil mõlemal nokud püsti said?”

      „Meil ei ole nokud püsti!” protesteeris Tomi ja vaatas mujale.

      Samas avanes välisuks ja koju tuli Tomi isa.

      „Oh ei…” võpatas Kristian.

      „Martti, tule õige korraks siia,” palus Tomi ema.

      „No mis siis nüüd on?”

      „Ma hüüdsin poisse ülevalt alla ja nad ei tahtnud kuidagi tulla.”

      „Ja edasi?”

      „Noh, kui ma nad lõpuks siia sain, kõndisid mõlemad kummargil ja kaebasid kõhuvalu.”

      „Vaesekesed,” lohutas isa.

      „Polnud neil mingit kõhuvalu. Mõlemal seisis, nii et püksid nagisesid,” torises ema ja vaatas vihaselt poiste poole.

      „Seisis? Munn või?”

      „Isa, lõpeta…” anus Tomi.

      „Munn jah,” vastas ema. „Kristian veel väitis, et tal on mingi pedaal taskus.”

      „Kas seal üleval on mingid tüdrukud või?” ärritus isa ja tormas ülemisele korrusele.

      Tomi toast hakkas kostma isa kärkimist:

      „Tulge välja! Püüate väikesi poisse patule ahvatleda? Ma olen küll kirikumees, aga karistada saate ikkagi. Või püüate mu poisilt süütust võtta!”

      „Isa, seal ei ole kedagi,” hüüdis Tomi häbelikult.

      Kristian hakkas nuuksuma. Isa tuli alla ja astus poiste ette.

      „Kas te tegelesite siis… Mis see nüüd oligi, kui kaks poissi omavahel niimoodi on?”

      „Mäh?” muutus Kristian valvsaks.

      „Ega sa, Tomi, ometi ka homo ei ole?” päris isa, nutt peaaegu kurgus.

      „Mina ka? Kes siis veel on?”

      „See Kristian. See on ju kaugelt näha. Pesuehtne homo ju!”

      Kristiani suu tolksatas lahti.

      „Et nagu mida?” kogeles ta hämmeldunult.

      „Just nii. Sina oled homo,” teatas Tomi isa ja pani käed risti. „Ma pean su isale helistama.”

      Nüüd sai Kristian vihaseks. Ta sööstis, pea vasarana ees, Tomi isa kõhu poole. Ainsa hetkega oli toas kolm ettepoole kookus meesisikut. Kaks näost tulipunast ja üks kaame. Lõpuks lajatas Kristian veel Tomi isale paugu kubemesse.

      „Ise oled homo. Homohomohomohomohomohomo ja veel kord homo!” sülitas Kristian.

      „Ma helistan nüüd politseisse,” karjus Tomi ema.

      „Lõpeta!” röögatas Tomi. „Me lugesime pornoajakirja.”

      Tuppa sigines täielik vaikus, kui mitte arvestada põrandalt kostvat Tomi isa vaikset oigamist.

      „Välja! Kaduge mõlemad välja!” kiljus Tomi ema hüsteeriliselt. „Te olete mu kodu ära reostanud!”

      Kui poisid olid õue põgenenud, küsis Tomi Kristianilt uudishimulikult:

      „Kas sa andsid mu isale tegelikult ka munadesse?”

      „Vähemalt üritasin.”

      „Panid varbaka või?”

      „Varbalöögi?”

      „Jah?”

      „Jaa, alguses mõtlesin, et panen jalapealsega, aga kukkus välja varbaga,” seletas Kristian asjatundlikult ja vaatas oma paremat jalga.

      „Varbalöök on sitaks valus, kui munadesse tuleb,” elavnes Tomi.

      „Ilmselt küll.”

      „See tegi papsile head,” naeris Tomi. „Kirikus võidakse küll natuke imestada, kui kantor paar nädalat püstijalu orelit mängib.”

      Kevad 1981

      „Ma nägin mänguasjade poes sigalahedat Saksa hävitajat,” rõõmustas Kristian.

      „Jäta jama, millist?” elavnes Vesku, Kristiani koolivend.

      „Messerschmitti, kokkupandavat.”

      „Kas see oli väike või suur?”

      „Neid