Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

see asi on vist tegelikult juba korras ka,” kokutas direktor. „Vesku jääb nädal aega iga päev kaheks tunniks pärast tunde ja asi on sellega lõpetatud.”

      „Misasja?” vajus Vesku suu ammuli.

      Direktor heitis Veskule vihase pilgu ja sosistas talle kõrva:

      „Iga sõna eest tuleb tund juurde.”

      „Kurat, tulgu või viis tundi, aga Kristian peab ka pärast tunde jääma!” karjus Vesku.

      Vesku pidi pärast tunde jääma, Kristian mitte.

      Kristiani isa andis teel koju mõista, et on poja üle uhke.

      „Kristian, ma olen sind ilmselt alahinnanud,” kiitis isa. „Paistab, et sa näed minus peituvat tohutut mehelikkust ja sisemist jõudu paremini kui paljud teised.

      Kristian püüdis isa eksliku enesehinnangu peale mitte oksendada.

      „Jaa,” vastas ta vaiksel häälel.

      „Asjata vähendad sa oma isa jõudu. Järgmine kord ütle, et kui ma tõsiselt vihastan, on viissada relvastatud meest hetkega põlvili,” jätkas Otto kelkimist.

      Kristianil oli vastik oma isa suurushullu ärplemist kuulata.

      „Kuule, Kristian, sina oled ikka korralik poiss, kas sa tahad äkki ühe nädala taskuraha lisaks?” küsis isa.

      Kristian läks kohe indu täis, sest nii oleks tal varsti vajalik summa päris oma kokkupandava Messerschmitti ostmiseks koos..

      „Kas kümnekas sobiks?”

      „Kümnekas!” ehmatas isa.

      „Nojah… Ma tahaks osta sellise kokkupandava mudeli,” piiksatas Kristian.

      „No olgu siis peale,” soostus isa ja otsis kupüüri rahakotist välja.

      Kristian ostis kõige suurema kokkupandava Messerschmitt B. -109G. Eelarvest piisas ainult osade ostmiseks, liim ja värv tuli eraldi hankida. Nii kavatses Kristian lennuki kokku liimida isa Bostikiga ja värvida alles majandusliku olukorra paranedes.

      Kristian muutis oma kirjutuslaua Saksa hävitaja monteerimisliiniks. Osade eemaldamine plastmassraamist oli täppistöö, sest kinnitustappide murdumist valest kohast tuli igal juhul vältida. Lõpuks oli noor lennukikonstruktor kõik osad lahti saanud ja hakkas neid silma järgi kokku sobitama. Nüüd puudus veel vaid liim. Kristian läks isa tööriistakasti vanu liimituube sorteerima. PVA-d ja muud puuliimid viskas ta otse prügikasti, sest lennuki ehitamiseks sobisid ainult tugeva lõhnaga plastmassi- ja kummiliimid. Kõik tuubid olid poolikud, nii et Kristianil tuli liimijäägid kõik üheks kokteiliks kokku segada. Plastmassämbri kaanele tekkis loik tõeliselt uimastava lõhnaga liimisegu.

      Kristian kastis hambaorgi mögina sisse ja alustas ülitäpset liimimistööd. See huvitav tegevus haaras kogu Kristiani tähelepanu, nii et ta ei märganudki liimist eralduvate aurude põhjustatud hallutsinatsioone. Lennuk oli vaheldumisi fosforroheline ja purpurpunane. Alles siis, kui kokkupandava Messerschmitt B. -109G kokpitis istuv tikuväävlisuurune lendur tundus talle pöialt tõstvat ja teda saksa keeles kiitvat, ajas ta selja sirgeks ja raputas pead.

      „Mida kuradit?” sosistas Kristian ehmudes ja taandus kummaliselt helendavast plastlennukist eemale. „Kust see sinna sai? See on ju ilgelt pisike mehike.”

      Samal hetkel ronis lendur mudeli seest välja, viskas uhke žestiga oma nahkkiivri lauale ja hüppas Kristiani vasakule õlale.

      „Haben Sie groß oder klein suguliigeh?” küsis pisimehike teravalt.

      Kristian tormas õudusest karjudes kööki ja ehmatas koledasti oma ema ja isa.

      „K-kas meil on saksa keele sõnaraamatut?” ähkis Kristian.

      „Mida põrgut?” käratas isa. „Õpi ikka enne inglise keel selgeks, kui mingeid sõnaraamatuid manguma hakkad.”

      „Ei, aga see tüüp siin,” puudutas Kristian ettevaatlikult oma vasakut õlga. „Ta räägib ainult saksa keelt.”

      Otto ja Hertta vaatasid kõigepealt mõistmatult Kristianit, siis teineteist.

      „Anna mulle sealt mu prillid,” palus isa kindluse mõttes.

      „Ei ole seal midagi,” sosistas ema ja ulatas prillid.

      Isa pani prillid ette ja hakkas oma kaamet poega uurima.

      „Et siis kes ütles ja mida?”

      Kristian piilus ettevaatlikult vasakule ja nägi endiselt õlal närviliselt piipu suitsetavat Saksa lendurit.

      „Toas ei tohi suitsetada!” käratas Kristian külalisele.

      Jälle vahetasid vanemad küsivaid pilke.

      „Nii et siis kes ütles ja mida?” kordas isa oma küsimust.

      „See kutt ütles, et „Haben Sie groß oder klein suguliigeh?”” vastas Kristian vasakult õlalt pilku tõstmata.

      „Kristian, niimoodi ei räägita!” karjatas ema.

      „No mida?” imestas Kristiani isa, kes ei osanud sõnagi saksa keelt.

      „Mina olen koolis saksa keelt õppinud ja meie kodus nii ei räägita.”

      Ehkki isa ei teadnud, mida poeg öelnud oli, andis ta siiski igaks juhuks talle laksu vastu põske.

      „Käitu viisakalt, raisk!”

      Löök oli nii tugev, et Kristiani ajud justkui loksusid jälle oma kohale tagasi.

      „Isa!” karjatas Kristian. „Sa tapsid ta ära!”

      Kristian oli hädaldades nii veenev, et isegi Otto sattus hetkeks segadusse ja vahtis õudusega oma löögikätt nagu mingit mõrvarelva.

      „Mi-mille?” kokutas ta.

      Kristian roomas murelikult mööda köögi põrandat ja hüüdis:

      „Kuule, vana, mina siin! Pole vaja karta.”

      Ema vaatas, suu imestusest ammuli, põrandal roomavat poega. Ka isa oli just otsima põlvitamas, kui ema otsustavalt asjade kulgu sekkus.

      „Aga nüüd kohe mõlemad üles!” käratas ta.

      Terve korter muutus hetkeks vaikseks nagu klooster. Kõikjale oli laskunud ääretu rahu. Otto ja Kristian tardusid põrandale ja vaatasid Herttat nagu Neitsi Maarjat.

      „Kristian, sinuga on juhtunud või juhtumas midagi, mille pärast sa vajad professionaali abi. Ole nüüd hea, mine rahulikult enda tuppa ja puhka veidi. Ma tulen ka kohe. Ja sina, Otto, lähed nüüd korraks välja jalutama,” teatas Hertta ohtlikult rahuliku häälega.

      Mõlemad tõusid kuulekalt põrandalt üles. Enne, kui Kristian oma tuppa kadus, sisistas ta isale kõrva:

      „Mõrtsukas! Rahvusvahelise tribunali ees näeme!”

      Suvi 1981

      Lastepsühhiaatri arvates pidid Kristiani hallutsinatsioonid tekkima aju kasvamisest ja kiirest arengust tekkinud kurnatusest. Mingit muud seletust arvukad uuringud ei andnud, sest pea paistis nii seest kui väljast suhteliselt normaalne.

      Kui Kristiani vanematele ja arstidele oleks teatavaks saanud süütu kogemata juhtunud liiminuusutamine, oleks jäänud olemata mitu nädalat kestnud kurnavad katsed ja uuringud, mis ei andnudki lõpuks mingit kindlat diagnoosi. Õrnast east hoolimata aimas Kristian uuringute eesmärki.

      „Ema, kas ma olen hull?” küsis ta teel haiglast uuringutelt koju.

      „Ära nüüd aja hullu juttu,” ehmatas ema.

      „Seda ma arvasin,” ohkas Kristian vapustatult ja jäi seisma.

      „Mida?”

      „Et ma olen hull.”

      „Kallis Kristian, mis juttu sa ajad?”

      „Ise sa ütlesid.”

      „Mida