20 000 ljööd vee all. Jules Verne

vaikis, olles ilmses kitsikuses. Põgenemine olukorras, kuhu saatus meid oli paisanud, oli absoluutselt võimatu. Kuid kanadalane on alati pool prantslast, mida suurepäraselt tõestas ka Ned Landi vastus, kes hetkelise mõtiskelu järel ütles:

      “Nii et teie, härra Aronnax, ei aimagi, mida peavad tegema need, kes ei saa oma vanglast põgeneda?”

      “Ei, mu sõber.”

      “See on väga lihtne – neil tuleb asi korraldada nii, et nad sinna jääksid.”

      “Pagana pihta!” hüüdis Conseil. “Antud juhul on muidugi parem olla sees kui ülal või all!”

      “Kuid enne tuleb siit välja visata kõik vahid, vangivalvurid ja teised võtmemehed,” lisas Ned Land.

      “Mis see siis on, Ned? Kas te tõesti mõtlete laeva vallutada?”

      “Vägagi tõsiselt,” vastas kanadalane.

      “See on võimatu.”

      “Miks nii, härra? Võib saabuda mõni soodne juhus, ja ma ei näe kedagi, kes võiks meid takistada seda kasutamast. Kui neid on siin ka oma paarkümmend meest pardal, siis need juba kaht prantslast ja üht kanadalast tagasi ei löö, arvan ma!”

      Lihtsam oli vaalaküti ettepanek vastu võtta, kui seda arutada. Nii ma siis vastasingi:

      “Tulgu aga paras juhus, isand Land, ja siis me vaatame. Niikaua aga, ma väga palun teid, taltsutage oma kannatamatust. Siin võib tegutseda ainult kavalusega, ja raevuga te soodsaid juhuseid esile ei kutsu. Tõotage mulle ometi ükskord, et lepite olukorraga ilma suurema ärrituseta.”

      “Tõotan seda teile, härra professor,” vastas Ned Land tooniga, mis mind põrmugi ei rahustanud. “Mitte ükski kõva sõna ei tule üle minu huulte, ükski äge liigutus ei reeda mind – isegi siis mitte, kui toidu serveerimine ei toimu soovitud korrapärasusega.”

      “Mul on teie sõna, Ned,” ütlesin selle peale kanadalasele.

      Seejärel vestlus soikus ja igaüks jäi mõttesse. Pean tunnistama, et hoolimata vaalaküti enesekindlusest ei hellitanud mina küll mingeid lootusi. Minu arvates polnud olemas mingeid soodsaid juhuseid, millest Ned oli kõnelnud. Kindlaks juhtimiseks vajas allveelaev arvukat meeskonda. Järelikult oleks meil võitluse korral tegemist liiga tugeva vastasega. Lisaks oli vaja kõigepealt olla vaba, aga seda me ei olnud. Ma ei näinud mingit võimalust sellest hermeetiliselt suletud teraskongist põgenemiseks. Kui aga selle laeva kummalisel komandöril peaks olema mõni saladus varjata, mis näis vägagi võimalik olevat, siis ei lase ta meid pardal vabalt tegutseda. Siiski oli teadmata, kas ta kavatseb meist vabaneda vägivaldsel teel või heidab meid ühel päeval mingisse maakolkasse? Mõlemad oletused näisid äärmiselt tõenäolised, kuid selleks pidi olema vaalakütt, et loota oma jõuga vabadust tagasi võita.

      Ühtlasi taipasin ma, et mida enam Ned Land mõtiskles, seda kibestunumad mõtted tema pead täitsid. Kuulsin, kuidas tema kurgupõhjast kostis üha kõvemaid vandesõnu, ja märkasin, et ta liigutused muutusid uuesti ähvardavaks. Ta tõusis, keerles nagu metsloom puuris ja peksis rusikate ning jalgadega vastu seina. Aeg venis ja nälg näpistas üha julmemalt, stjuuard aga ei ilmunud. Kui meisse oleks suhtutud hästi, siis poleks meid kui merehädalisi nii kauaks unustatud.

      Ned Land, kelle vägevat magu nälg kõvasti piinas, läks ikka vihasemaks ja vihasemaks, ning olgugi et mul oli tema ausõna, olin tõesti hirmul, et ta plahvatab, niipea kui keegi laeva meeskonnast ilmub.

      Kahe järgneva tunni vältel paisus Ned Landi viha veelgi. Kanadalane kutsus ja karjus, kuid kõik oli asjata. Terasest seinad jäid tummaks. Ma ei kuulnud isegi mingeid hääli laeva sisemusest, kõik näis olevat surnud. Ilmselt seisis laev paigal, sest muidu oleksin tundnud vindi liikumisest tekkivat laevakere värinat. Allveelaev oli ilmselt sukeldunud vetesügavusse ega kuulunud enam maismaa valdkonda. Kogu see sünge vaikus ajas hirmu peale.

      Mis puutub meie mahajäetusse ja eraldatusse selle kongi üksinduses, siis ei oska ma arvata, kui kaua see võis kesta. Lootus, mis oli tekkinud kohtumisel laeva kapteniga, kustus vähehaaval. Selle inimese pehme vaade, tema suuremeelne ilme ja õilis hoiak, – kõik see kadus mu kujutlusest. Nägin seda mõistatuslikku isikut sellisena, nagu ta paratamatult pidigi olema – halastamatu ning julmana. Tundsin, et ta seisis väljaspool inimühiskonda, ligipääsmatuna igasugusele halastusele, leppimatu vaenlasena omasarnastele, kellele ta oli vandunud igavest vaenu.

      Kas see mees tõesti kavatses lasta meil surra selles kitsas vangikongis, jättes meid kõigi nende hirmsate katsumuste meelevalda, millesse kohutav nälg inimesi tõukab? See õudne mõte omandas mu ajus äärmiselt terava kuju ning kujutlusvõime kaasabil tundsin end peagi meeletust hirmust haaratuna. Conseil jäi rahulikuks, Ned Land möirgas.

      Sel hetkel kuuldus väljast mingit häält. Metallplaatidel kõlasid inimese sammud. Lukk keerati lahti, uks avanes ja ilmus stjuuard.

      Enne kui suutsin kanadalast takistada, tormas too õnnetule kallale, lõi ta pikali ning haaras tal kõrist kinni. Stjuuard oli võimsas haardes lämbumas.

      Conseil püüdis vaalaküti käsi pooleldi lämbunud ohvri kaela ümbert ära kiskuda ning ma ruttasin teda abistama, kui äkki jäin nagu naelutatult paigale järgmiste prantsuskeelsete sõnade peale:

      “Rahunege, isand Land, samuti teie, härra professor, suvatsege mind kuulata!”

      X

      MERESÜGAVUSTE ELANIK

      Nõnda kõneles allveelaeva komandör.

      Tema sõnade peale kargas Ned Land otsekohe püsti. Peaaegu kägistatud stjuuard tuikus oma isanda märguandel välja. Nii suur oli komandöri võim pardal, et ükski liigutus ei reetnud mehe tundeid, kes kahtlemata pidi kanadalase peale vihane olema. Conseil’s oli tärganud huvi, mina olin rabatud – nii ootasime vaikides olukorra lahenemist.

      Laeva komandör seisis lauanurgale nõjatudes, käed risti rinnal, ja silmitses meid pingsa tähelepanuga. Võib-olla ei teadnud ta, kuidas alustada? Vahest kahetses ta oma prantsuse keeles lausutud sõnu? Seda võis arvata.

      Pärast lühikest vaikust, mida kellelgi meist ei tulnud mõttesse katkestada, ütles ta rahulikul ja läbitungival häälel:

      “Härrased, ma räägin nii prantsuse, inglise, saksa kui ka ladina keelt. Seega oleksin võinud teile vastata juba meie esimesel kohtumisel, kuid ma tahtsin teid enne tundma õppida ja siis asja üle järele mõtelda. Teie nelja jutustuse põhjal, mis sisuliselt olid täiesti sarnased, tegin kindlaks teie isikud. Nüüd ma tean, et juhus on mind kokku viinud härra Pierre Aronnaxiga, loodusloo professoriga Pariisi Muuseumist, kes viibis teaduslikul komandeeringul välismaal, tema teenri Conseil’ga ning kanada päritolu vaalaküti Ned Landiga Põhja-Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku fregati “Abraham Lincoln” pardalt.”

      Kummardasin nõusoleku märgiks. Komandör polnud ju esitanud mulle mingisugust küsimust, järelikult polnud vaja ka vastata. See inimene kõneles prantsuse keelt täiesti vabalt ja ilma igasuguse aktsendita. Tema laused olid selged, sõnad täpsed, kõne haruldaselt voolav. Ometi ei tunnetanud ma temas oma kaasmaalast.

      Ta jätkas oma vestlust järgmiste sõnadega:

      “Kindlasti leiate, mu härra, et minu teine külastus on liiga kaua viibinud. See on tingitud sellest, et olles kindlaks teinud teie isikud, tahtsin põhjalikult kaaluda, mida teiega ette võtta. Kõhklesin kaua. Kõige ebameeldivamad asjaolud on teid toonud inimese juurde, kes on katkestanud kõik suhted inimkonnaga. Te tulite minu elu segama…”

      “Tahtmatult,” ütlesin ma vahele.

      “Tahtmatult?” lausus tundmatu küsivalt, tõstes veidi häält. “Kas “Abraham Lincoln” jälitab mind tahtmatult kõigil meredel? Kas teie läksite tahtmatult fregati pardale? Kas teie mürsud riivasid minu laeva keret tahtmatult? Kas Ned Land heitis tahtmatult minu pihta oma harpuuni?”

      Tundsin tema sõnade taga pidevat ärritust. Kõigile neile süüdistustele oli loomulikult ainult üks vastus, ja nii ma ütlesingi:

      “Härra, te pole kindlasti teadlik diskussioonist,