20 000 ljööd vee all. Jules Verne

ainult elegantset kuninglikku vasarkarpi India ookeanist, mille lumivalged täpid punasel ja pruunil taustal eriti silma torkasid, üht eredavärvilist üleni ogadega kaetud Spondylus imperialist, suurt haruldust Euroopa muuseumides, mille väärtust ma hindasin kahekümnele tuhandele frangile, tavalist vasarkarpi Austraalia vetest, keda on väga raske püüda, valgeid kahe poolmega hapraid Senegali südakarpe, mille ainus tuulepuhang oleks purustanud nagu seebimulli, mitmesuguseid lehtjate narmastega ääristatud lubiainest torutaolisi Jaava sõelkarpe, mille pärast asjaarmastajad on valmis lahinguid lööma, tervet rida igasuguseid koonuskodalasi, ühed kollakasrohelised, pärit Ameerika meredest, teised punakaspruunid, keda püütakse Austraalia vetest, kolmandad, eriti väärtuslikud oma mustrilise koja tõttu, kes elavad Mehhiko lahes. Edasi leidus siin suurepäraseid lamekarplasi, kallihinnalisi veenuskarplasi, kõik portselankodalaste alamliigid, mida Indias ja Aafrikas kasutatakse rahadena, “Merekuulsus”, Ida-India kalleim merikarp, ja lõpuks veel igasuguseid ranniklasi, tornkodalasi, kurdkodalasi, munakodalasi, mütstigusid, kiiverkodalasi, purpurlasi, tõrikodalasi, kannelkodalasi, lõitkodalasi, sarvkodalasi, värtenkodalasi, tiibkodalasi, sõrmkodalasi, liudkodalasi, tiibjalalisi limuseid ning paljusid teisi õrnu ja hapraid molluskeid, kellele teadlased on andnud kõige kummalisemaid nimesid.

      Eraldi osakonda olid paigutatud keed kõige kaunimate pärlitega, mille pinnalt elektrivalgus tuhandete tulesädemetena vastu säras. Siin oli Punase mere pistkarpidest püütud roosasid pärleid, merikõrvade karpides leiduvaid rohelisi pärleid, kollaseid, siniseid, musti pärleid ja igasuguseid muid kummalisi moodustisi, mis kasvavad kõigis meredes ja mõnedes põhjapoolsetes jõgedes elavates karpides. Lõpuks säilitati siin üksikuid hindamatu väärtusega pärleid. Mõned neist olid tuvimunast suuremad ning kaugelt hinnalisemad sellest pärlist, mille prantsuse meresõitja Tavernier müüs kolme miljoni frangi eest Pärsia šahhile, ja ületasid isegi Maskati imaami oma, mida ma seni pidasin suurimaks maailmas.

      Niisiis oli minu arvates täiesti võimatu selle kogu väärtust hinnata. Kapten Nemo pidi küll olema kõigi nende harulduste ostmiseks miljoneid kulutanud. Kust võis ta võtta nii palju raha, et rahuldada oma kogumiskirge? Olin just esitanud endale selle küsimuse, kui minu mõtiskelu katkestasid järgmised sõnad:

      “Te tutvute minu karpidega, härra professor? Nad võivad tõepoolest loodusteadlases huvi äratada. Minu jaoks aga on neil eriline väärtus veel seetõttu, et olen nad oma käega merepõhjast korjanud. Oma uurimisretkedel olen käinud läbi kõik maailma mered.”

      “Ma mõistan, kapten, ma mõistan täiesti, milline rõõm on niisuguste aarete keskel viibida. Te olete üks neist, kes on ise loonud endale varanduse. Ühelgi Euroopa muuseumil ei ole sääraseid kogusid ookeani taimestikust ja loomastikust. Aga kui ma raiskaksin kogu oma imetluse ainult neile, mis jääks siis üle veel laeva jaoks, mis neid kannab! Ma ei taha tungida saladustesse, mis on ainult teie päralt. Ja ometi pean ma tunnistama, et teie “Nautilus”, tema tohutu liikumisjõud, seadeldised, mis võimaldavad teda juhtida, võimas jõuallikas, mis on tema hingeks, kõik see erutab ülimalt minu uudishimu. Näen siin seinal instrumente, mille otstarvet ma ei tunne. Kas ma tohiksin teada…?”

      “Härra Aronnax,” vastas mulle kapten Nemo, “ma ütlesin teile, et olete minu laeva pardal vaba. Järelikult pole “Nautiluses” ühtki nurgakest, kus teil oleks keelatud viibida. Võite kõigega kuni viimse üksikasjani tutvuda ning minu jaoks pole midagi meeldivamat, kui olla teie tšitšeroone44.”

      “Ma ei tea, kuidas teid tänada, mu härra, kuid ma ei tahaks teie lahkust kuritarvitada. Ma sooviksin ainult teada, missugust ülesannet täidavad kõik need instrumendid?”

      “Härra professor, needsamad instrumendid on ka minu toas ja seal seletaksin ma meelsamini teile nende kasutamist. Enne aga tulge vaadake teile määratud kajutit. Te peate ju teadma, kuidas end “Nautiluse” pardal sisse seada.”

      Järgnesin kapten Nemole. Salongi mõlemas nurgas olid uksed. Ta avas ühe neist ja juhtis mu koridori, mis viis laeva vööri. Seal leidsingi ma mitte enam kajuti, vaid elegantse toa, mida sisustasid voodi, tualettlaud ja veel mõned mööbliesemed. Mul jäi üle oma võõrustajat ainult tänada.

      “Teie tuba asub minu oma kõrval,” ütles ta mulle, “ja minu omast viib uks otse salongi, millest asja lahkusime.”

      Astusin kapteni tuppa. Siin valitses äärmine, võiks öelda mungalik vähenõudlikkus. Raudvoodi, töölaud, pesukauss – see oli kogu mööbel. Ruumis valitses poolhämarus. Siin polnud mingeid mugavusi, vaid ainult kõige hädavajalikum.

      Kapten Nemo osutas toolile ning lausus: “Palun istuge.”

      Istusin ja kapten hakkas kõnelema.

      XII

      KÕIK ELEKTRIGA

      “Mu härra,” ütles kapten Nemo, osutades oma toas seinal rippuvaile mõõteriistadele, “siin on “Nautilusele” vajalikud navigatsiooniriistad. Nii siin kui ka salongis hoian neil alati silma peal ning nad näitavad mulle minu täpse asukoha ja liikumissuuna ookeanis. Mõningad neist on teile tuntud, nagu näiteks termomeeter, mis näitab temperatuuri “Nautiluse” sisemuses, baromeeter, mis mõõdab õhurõhku ja ennustab ilmamuutust, hügromeeter õhuniiskuse määramiseks, tormiklaas, milles peituv eriline segu tormi saabumisel laguneb, kompass, mis määrab minu sõidusuuna, sekstant, millega mõõdan päikese kõrgust laiuskraadi kindlaksmääramiseks, kronomeetrid, mis võimaldavad pikkuskraadi välja arvutada, ja lõpuks pikksilmad päeva ja öö jaoks, millega vaatlen merd, kui “Nautilus” tõuseb veepinnale.”

      “Need on meresõitja tavalised instrumendid, mille tarvitamist ma tunnen. Kuid siin on ka teisi, mis on kahtlemata vajalikud “Nautiluse” juhtimiseks erilistes tingimustes. See liikuva osutiga numbrilaud siin, kas pole see mitte manomeeter?”

      “See on tõepoolest manomeeter. Ta on ühenduses veega ja näitab rõhku “Nautiluse” välispinnale ning koos sellega sügavust, milles allveelaev parajasti viibib.”

      “Aga need on vist uut tüüpi loodid?”

      “Need on termomeeterloodid, mis mõõdavad mitmesuguste veekihtide temperatuuri.”

      “Kuid need teised instrumendid, mille otstarvet ma ei tunne?”

      “Siinkohal, härra professor, pean tegema mõned selgitavad märkused, kui suvatsete mind kuulata.”

      Kapten Nemo vaikis mõne hetke ja ütles siis:

      “On olemas üks võimas jõuallikas, kuulekas, kiire ja hõlpsasti kasutatav igaks otstarbeks, mis minu laeva pardal on täielik valitseja. Kõik toimub siin tema abil. Ta valgustab ja soojendab mind, ta on minu masinate hing. See jõuallikas on elekter.”

      “Elekter!” hüüdsin ma vägagi üllatunult.

      “Jah, mu härra.”

      “Kuid teie laeval on suur liikumiskiirus, kapten, mis pole sugugi kooskõlas elektri omadustega. Seni on selle dünaamiline võimsus jäänud küllaltki piiratuks!”

      “Härra professor, minu elekter pole see mis mujal maailmas. See on kõik, mis ma võin teile öelda.”

      “Ma ei taha olla pealetükkiv, mu härra, ja piirdun sellise saavutuse imetlemisega. Esitaksin siiski ühe küsimuse, millele, kui see on ebadiskreetne, võite jätta vastamata. Elemendid, mida kasutate selle imepärase jõu saamiseks, kuluvad vist küll väga kiiresti. Ja millega asendate tsinki, kui teil pole mingeid suhteid mandritega?”

      “Ma vastan teie küsimusele,” lausus kapten Nemo. “Kõigepealt ütlen teile, et merepõhjas leidub tsinki, rauda, kulda ja hõbedat ning nende leiukohtade ekspluateerimine oleks päris kindlasti võimalik. Kuid ma pole ühtegi neist maismaa metallidest kasutanud, sest tahtsin elektri saamiseks vajalikud ained võtta merelt eneselt.”

      “Merelt?”

      “Jah, härra professor, sest selleks on võimalused olemas. Oleksin võinud saada elektrivoolu kasvõi kahe eri sügavuses asuva juhtme vahel, kus see tekib temperatuuride erinevuse tõttu, kuid ma eelistasin praktilisemat moodust.”

      “Ja

44

Tšitšeroone – turistide juht, giid (itaalia k.: cicerone).