20 000 ljööd vee all. Jules Verne

ning vaatasin ringi igasse ilmakaarde. Märkasingi fregatti. Ta asus meist viie miili kaugusel ja moodustas ainult mingi tumeda kogu, mille suurust oli raske hinnata. Ent paate polnud kusagil.

      Tahtsin karjuda. Kuid milleks – niisugusesse kaugusesse! Ja minu punsunud huuled ei toonud kuuldavale ühtki heli. Conseil suutis siiski mõne sõna öelda ja ma kuulsin teda mitut puhku kordavat: “Appi! Appi!”

      Olime hetke liikumatult ja kuulatasime. Ei tea, kas oli see suurest vererõhust tekkiv kohin kõrvus, kuid mulle näis, et mingi hääl vastas Conseil’ hüüdele.

      “Kas kuulsid!” kähistasin.

      “Jah! Jah!” vastas Conseil ning paiskas mereavarusse uue meeleheitliku appihüüde.

      Seekord polnud enam võimalik eksida! Meile vastas inimese hääl! Kas oli see mõni õnnetu, kes viibis mahajäetuna keset ookeani, veel mõni kokkupõrkeohver? Pigem küll fregati päästepaadilt keegi, kes meid pimeduses hõikas.

      Conseil toetus minu õlale, olgugi et mind oli juba haaramas täielik kangestus, ja viskus viimase jõupingutusega poole kehani veest välja ning langes täiesti jõuetuna tagasi.

      “Mida sa nägid?”

      “Nägin…” pomises ta, “nägin… aga parem ärme sellest räägime… peame säilitama kogu oma jõu!”

      Mida ta küll võis näha? Siis aga, ma ei tea isegi miks, torkas mulle esmakordselt pähe mõte koletisest!.. Kuid see inimhääl? Nüüd pole ju enam need ajad, kus Joonad elasid valaskala kõhus!29

      Conseil aga jätkas minu pukseerimist. Ta tõstis aeg-ajalt pead, vaatas enda ette ja hõikus. Sellele vastas hääl, mis näis üha lähenevat. Kuulsin seda vaevalt. Mu jõud oli lõpukorral. Sõrmed olid harali ja seetõttu ei pakkunud käed küllaldast tuge. Suu, mis oli kramplikult avatud, täitus soolase veega. Mind haaras kohutav külmatunne. Viimast korda tõstsin pead ja siis hakkasin vajuma…

      Just sel hetkel puudutas mind mingi kõva asi. Klammerdusin selle külge. Tundsin, et mind kisti veepinnale, et mu rind sügavalt hingas, ja… kaotasin teadvuse.

      Tänu tugevale hõõrumisele tulin nähtavasti varsti meelemärkusele ja avasin silmad pilukile.

      “Conseil!” sosistasin.

      “Kas härra kõlistas?” vastas Conseil.

      Sel hetkel, kui viimane kuuvalgus kadus horisondi taha, märkasin üht nägu, mis ei olnud Conseil’ oma, kuid mille ma otsekohe ära tundsin.

      “Ned!” hüüatasin ma.

      “Tema ise, mu härra, ajab parajasti oma preemiat taga!” vastas kanadalane.

      “Kas kokkupõrge paiskas teid fregatilt merre?”

      “Jah, härra professor, kuid mul läks õnnelikumalt kui teil, sest peaaegu otsekohe õnnestus mul maabuda ühel ujuval saarekesel.”

      “Missugusel saarekesel?”

      “Õigemini öelda – meie hiigelnarvalil!’’

      “Rääkige selgemini, Ned.”

      “See tähendab, et ma sain peagi aru, miks mu harpuun ei tunginud selle looma keresse, vaid libises tema nahal.”

      “Mispärast, Ned, mispärast?”

      “Seepärast, härra professor, et see elajas on tehtud terasplaatidest.”

      Siinkohal pean end koguma, oma mälu värskendama ning oma seniseid tõekspidamisi revideerima.

      Kanadalase viimased sõnad pöörasid mu ajus äkitselt kõik pahupidi. Ajasin end silmapilkselt püsti selle olendi või eseme turjal, mis, olgugi poolenisti vee all, oli meile varjupaigaks. Katsusin teda jalaga. See oli ilmselt kõva aine ning sugugi mitte see pehme mass, millest koosneb suurte vees elunevate imetajate keha.

      Kuid see kõva aine võis olla ka sarvainest kilp, nagu see esineb eelajaloolistel loomadel, ja ma olin valmis teda liigitama kahepaiksete roomajate hulka nagu kilpkonnad ja alligaatorid.

      Aga ei! Mind kandev selg oli libe ja läikiv ning ilma soomusteta. Lüües oli tal metalne kõla ja nii uskumatu kui see ka ei ole, näis ta olevat tehtud terasplaatidest.

      Polnud mingit kahtlust! Tuli lihtsalt tunnistada, et see loom, koletis või loodusnähtus, mis lõi teadusilmas laineid, mis oli rabanud ja ninapidi vedanud mõlema poolkera meremeeste kujutlusvõimet, oli veel midagi hoopis põrutavamat – see oli inimeste kätetöö.

      Ka kõige muinasjutulisema, kõige mütoloogilisema olendi avastamine poleks mind suutnud sel määral üllatada. Kui looja teeb imesid, siis pole selles midagi erakordset. Ent äkki oma silmaga näha, kuidas inimene on salapärasel viisil teostanud midagi võimatut – see võib tõesti mõistuse sassi viia.

      Võis kõhklemata öelda, et viibisime mingisuguse allveelaeva turjal, mis kujutas endast, niipalju kui ma suutsin otsustada, tohutut terasest kala. Ned Landi otsus oli ses suhtes õige. Meil Conseil’ga jäi üle ainult see omaks võtta.

      “Kuid säärasel juhul peab sel aparaadil olema mingi liikumapanev mehhanism ja meeskond selle teenimiseks,” ütlesin ma.

      “Selge see,” vastas vaalakütt, “ja ometi pole ta nende kolme tunni jooksul, mis ma selle ujuva saare pinnal viibin, veel mingit elumärki andnud.”

      “Kas see laev pole siis liikunud?”

      “Ei, härra Aronnax. Ta laseb end lainetel õõtsutada, kuid ise ta ei liigu.”

      “Ometi teame päris kindlasti, et tal on suur liikumiskiirus. Kuna kiiruse saavutamiseks on vaja masinat, masina juhtimiseks aga masinisti, siis teen ma järelduse… et oleme päästetud.”

      “Hm!” tegi Ned väga kahtlevalt.

      Otsekui minu väidete kinnituseks hakkas just sel hetkel kummalise aparaadi taga vesi sulisema. Oli ilmne, et see oli vint, mis käima hakates laeva liikuma pani. Vaevalt jõudsime klammerduda laeva ülaosa külge, mis umbes kaheksakümmend sentimeetrit veest välja ulatus. Meie õnneks ei olnud laeva kiirus eriti suur.

      “Niikaua kui ta sõidab horisontaalselt, pole mul selle vastu midagi,” pomises Ned Land. “Aga kui tal peaks tulema tuju sukelduda, siis ei paku ma oma naha eest küll paari dollaritki!”

      Kanadalane oleks võinud vähemgi pakkuda. Oli viimane aeg ühendusse astuda aparaadi sisemusse sulgunud olenditega, kes nad ka ei oleks. Otsisin tema välispinnalt mingisugust ava, ukseplaati või “luuki”, nagu meremehed ütlevad, kuid needid, millega terasplaadid olid liitekohtadest tugevasti ühendatud, olid kõikjal ilusti ühetaoliselt reas.

      Pealegi kadus siis kuu ja me jäime pilkasesse pimedusse. Tuli oodata valget, et leida võimalust allveelaeva sisemusse tungimiseks. Seega olenes meie elu üksnes laeva juhtivate salapäraste tüürimeeste tujust ja kui neil oleks pähe tulnud sukelduda, oleksime olnud kadunud! See võimalus välja arvatud, ei kahelnud ma, et meil õnnestub nendega ühendusse astuda. Ja tõepoolest, kui nad endile vajalikku õhku just ise ei valmistanud, siis pidid nad oma õhutagavara uuendamiseks paratamatult aeg-ajalt veepinnale tulema. Järelikult pidi olema mingi ava, mis ühendas laeva sisemust välisõhuga.

      Mis puutus lootusesse, et kapten Farragut meid päästab, siis tuli sellest täielikult loobuda. Liikusime lääne suunas minu arvestuse järgi võrdlemisi mõõduka kiirusega, mis ei ületanud kahtteistkümmend miili tunnis. Propelleri tiivad peksid laineid matemaatilise korrapärasusega ja tõusid aeg-ajalt üle veepinna, paisates sädelevat vett kõrgele õhku.

      Kella nelja paiku hommikul allveelaeva kiirus suurenes. Hädavaevu suutsime piitsutavate lainete käes sellele keerisetaolisele veevoolule vastu pidada. Õnneks sattus Nedile pihku lai rõngas, mis oli kinnitatud teraskala seljale, ja meil õnnestus tugevasti selle külge klammerduda.

      Viimaks jõudis see pikk öö lõpule. Mu mälestused on liiga katkendlikud, et taaselustada kõiki muljeid. Mulle meenub ainult väike üksikasi. Mõningail vaiksemail hetkil arvasin kuulvat ebamääraseid helisid, mingit põgusat harmooniat, mida tekitasid kuskilt kaugelt kostvad

29

Piibliloo järgi päästis jumal tormisel merel hukkuva prohvet Joona sel teel, et laskis valaskalal ta alla neelata ja tema kõhus tormi üle elada.