20 000 ljööd vee all. Jules Verne

ja kapten Farragut lausus minu poole kummardudes: “Jälitan looma, lennaku mu fregatt või tükkideks!”

      “Jah,” vastasin, “siin on teil õigus!”

      Võis oletada, et looma jõud raugeb, sest ta ei saanud ju väsimuse suhtes niisama ükskõikne olla kui aurumasin. Kuid midagi niisugust ei juhtunud. Tunnid kadusid, ilma et tema juures oleks ilmnenud vähimaidki väsimuse tundemärke.

      “Abraham Lincolni” kiituseks tuleb öelda, et ta võitles raugematu visadusega. Minu arvates sõitis ta tolle õnnetu 5. novembri jooksul läbi vähemalt viissada kilomeetrit! Siis saabus öö ja mattis lainetava ookeani pimedusse.

      Tol hetkel uskusin, et meie retk on lõppenud ja et me enam iialgi seda fantastilist olendit ei näe. Kuid ma eksisin.

      Kell kümme viiskümmend õhtul ilmus fregatist kolme miili kaugusel allatuult jälle elektrivalgus, mis oli niisama selge ja tugev kui eelmiselgi ööl.

      Narval näis liikumatuna. Võib-olla magas ta päevast väsimust välja, lastes end laineist õõtsutada? See oli soodne juhus, mida kapten Farragut otsustaski kasutada.

      Ta andis vastavad käsud. “Abraham Lincolni” hoiti väikese auru all ja ta liikus ettevaatlikult, et mitte vastast äratada. Pole sugugi haruldane juhus kohata keset ookeani sügavalt magavaid valaskalu, keda võib siis edukalt rünnata. Ned Land oli enam kui ühe vaala une pealt harpuuniga tapnud. Nüüd läks ta tagasi oma kohale vesitaakidele.

      Fregatt lähenes hääletult, peatas masinad kahe kaabeltau kaugusel loomast ja liikus edasi vaid hoo mõjul. Laeva pardal ei julgenud keegi enam hingatagi. Tekil valitses sügav vaikus. Olime ainult saja jala kaugusel helendavast punktist, mille sära pimestas meie silmi.

      Sel hetkel, toetudes kastelli reelingule, nägin enda all Ned Landi, kes hoidis ühe käega köiest kinni ja teisega viibutas oma kohutavat harpuuni. Vaevalt kakskümmend jalga lahutas teda liikumatult lamavast loomast.

      Äkki sirutus ta käsivars jõuliselt ette ja ta heitis harpuuni välja. Kuulsin relva metalset kõla, otsekui oleks see põrganud mingi kõva eseme vastu.

      Elektrivalgus kustus silmapilkselt ja kaks tohutut veejuga paiskusid fregati tekile, ujutades selle kosena käilast ahtrini üle, paisates ümber inimesi ning purustades köisi. Toimus kohutav kokkupõrge, ja enne kui suutsin millestki kinni haarata, paisati mind üle parda merre.

      VII

      SENITUNDMATUT LIIKI VAAL

      Olgugi et kukkumine tabas mind ootamatult, säilitasin ma vägagi selge ettekujutuse kõigest, mis minuga toimus.

      Kõigepealt kisti mind umbes kahekümne jala sügavusse vee alla. Ilma et kavatseksin end võrrelda Byroni või Edgar Poe’ga, kes on selle ala meistrid, võin siiski öelda, et olen hea ujuja ning see sukeldumine ei ehmatanud mind põrmugi. Paar tugevat jalatõuget tõid mu uuesti veepinnale.

      Minu esimeseks mureks oli silmadega fregatti otsida. Kas meeskond märkas minu kadumist? Kas “Abraham Lincoln” oli teinud täispöörde? Kas kapten Farragut laseb paadi vette? Oli mul mingi lootus pääsemisele?

      Kõikjal valitses pilkane pimedus. Märkasin tumedat kogu, mille tuhmuvad tuled kadusid ida suunas. See oli fregatt. Tundsin, et olin kadunud.

      “Appi! Appi!” karjusin ma ja ujusin meeleheitlike tõmmetega “Abraham Lincolnile” järele.

      Riided kleepusid mu keha ümber, halvasid mu liigutusi ja takistasid mind ujumast. Vajusin! Olin lämbumas…

      “Appi!”

      See oli mu viimne karje. Suu täitus veega. Rabeldes vajusin vetesügavusse…

      Äkki haaras kellegi tugev käsi mind riietest. Ma tundsin, kuidas mind rebiti jõuliselt veepinnale, ning kuulsin kedagi mulle kõrva sosistavat: “Kui härra suvatseks mulle osutada äärmist lahkust ja toetuda mu õlale, siis võiks härra hoopis vabamalt ujuda.”

      Haarasin ühe käega kinni oma ustava Conseil’ käsivarrest.

      “Sina!” ütlesin vaid. “Sina!”

      “Mina ise,” vastas Conseil, “alati härra käsutuses.”

      “Nii et kokkupõrge paiskas ka sinu merre?”

      “Sugugi mitte. Kuid olles härra teenistuses, ma järgnesin härrale.”

      Tublile poisile näis see täiesti loomulik!

      “Ja fregatt?” küsisin ma.

      “Ah fregatt!” vastas Conseil, keerates end selili. “Arvan, et härra teeks hästi, kui ta sellele enam ei loodaks!”

      “Mis sa ütlesid?”

      “Ütlesin, et tol hetkel, kui ma merre hüppasin, kuulsin rooli juures mehi hüüdvat: “Vint ja rool on purustatud”…”

      “Purustatud?”

      “Jah! Koletis hammustas need puruks. Arvan, et see oli ainus avarii, mis “Abraham Lincolni” tabas. Meie jaoks aga on see väga ebameeldiv asjaolu, et laev on kaotanud juhitavuse.”

      “Siis oleme kadunud!”

      “Võib-olla,” vastas Conseil rahulikult. “Ometi on meil jäänud veel mõni tund. Selle aja jooksul võib üht kui teist ära teha!”

      Conseil’ kõigutamatu külmaverelisus tõstis ka minu tuju. Ujusin jõulisemalt, kuid riided takistasid, otsekui oleks mind ümbritsenud tinakest, nii et enda veepinnal hoidmine muutus äärmiselt raskeks. Conseil märkas seda.

      “Vahest härra lubaks mul teha väikese operatsiooni,” ütles ta ja, libistanud avatud taskunoa mu riietesse, lõikas need ülevalt alla lõhki. Mina ujusin samal ajal kahe eest.

      Seejärel osutasin Conseil’le sama teene ning me jätkasime “purjetamist”, hoidudes teineteise lähedusse.

      Ometi polnud meie olukord seetõttu vähem hirmsaks muutunud. Võib-olla polnud meie kadumist üldse märgatud, ja kui seda olekski tähele pandud, poleks fregatt saanud vastutuult meie juurde sõita, sest rool oli purustatud. Seega võisime loota ainult päästepaatidele.

      Conseil kaalus rahulikult seda võimalust ja koostas sellest lähtudes meie tegevusplaani. Kummaline iseloom. See flegmaatiline poiss tundis end vees nagu omas kodus.

      Niisiis otsustasime, et meie ainsaks pääsemisvõimaluseks on see, kui “Abraham Lincolni” päästepaadid meid välja õngitsevad. Seega pidime asja korraldama nii, et suudaksime neid võimalikult kaua oodata. Otsustasin, et meie jõu säästmiseks ei või seda üheaegselt raisata, ning me leppisime kokku järgmiselt: üks meist heidab selili ja püsib liikumatuna, jalad välja sirutatud, käed rinnal, teine tõukab teda samal ajal ujudes edasi. Oleksime siis vaheldumisi puksiiriks, mitte üle kümne minuti korraga. Sel viisil kordamööda ujudes võisime mõne tunni rohkem, võib-olla isegi päikesetõusuni vastu pidada.

      Nõrk lootus! Kuid lootus on inimese südames nii tugevasti juurdunud! Pealegi olime kahekesi. Lõpuks võin kinnitada, nii uskumatu kui see ka ei näi, et kui väga ma püüdsingi eneses igasuguseid illusioone hävitada, kui väga ma püüdsingi meelt heita, ma ei suutnud seda!

      Fregati ja vaala kokkupõrge oli toimunud umbes kella üheteistkümne paiku õhtul. Ma arvestasin, et päikesetõusuni tuleks meil ujuda ligemale kaheksa tundi. Kordamööda ujudes oli see äärmisel juhul teostatav. Meri oli vaikne ja väsitas meid vähe. Aeg-ajalt püüdsin tungida pilguga läbi ööpimeduse, mida valgustas fosforne, meie liigutustest häiritud veepind. Vaatlesin helendavaid laineid, mis põrkasid vastu mu käsivarsi ja mille sätendavat pinda katsid sinkjad laigud. Näis, nagu oleksime sattunud elavhõbedavanni.

      Kella ühe paiku öösel valdas mind äärmine väsimus. Mu liikmed kangestusid ägedates krampides. Conseil pidi mind toetama ja mure meie olemasolu eest lasus nüüd üksnes temal. Peagi kuulsin, kuidas vaene poiss ähkis, ta hingetõmbed muutusid lühikesteks ja kiireteks. Mõistsin, et ta ei suuda enam kaua vastu pidada.

      “Jäta mind! Jäta