20 000 ljööd vee all. Jules Verne

jälitades pidas “Abraham Lincoln” teid mingiks merekoletiseks, kellest ookean tuleb iga hinna eest vabastada.”

      Komandöri huulil oli nõrk naeratus, kui ta veidi rahulikumal häälel jätkas:

      “Härra Aronnax, kas te julgeksite väita, et teie fregatt poleks jälitanud ning kahurist tulistanud allveelaeva sama hästi kui mõnd koletistki?”

      See küsimus viis mu kitsikusse, sest kindlasti poleks kapten Farragut kõhklema löönud. Ta oleks pidanud oma kohuseks hävitada seda liiki aparaat niisama hästi kui hiigelnarval.

      “Kas mõistate nüüd, mu härra, et mul on õigus kohelda teid vaenlastena?” ütles tundmatu.

      Ma ei vastanud, ja täie õigusega, sest milleks vaielda niisuguste küsimuste üle olukorras, kus jõud võib purustada parimadki vastuväited

      “Ma mõtlesin kaua selle üle,” jätkas allveelaeva komandör, “sest miski ei kohusta mind teile külalislahkust osutama. Kui mul tuleks teist lahkuda, siis poleks mul vähimatki huvi teid veel kord kohata. Ma paneksin teid sellesama laeva tekile, mis sai teie päästjaks, sukelduksin meresügavustesse ning unustaksin, et te üldse kunagi olemas olite. Kas pole mul selleks õigust?”

      “See oleks metslase, mitte tsiviliseeritud inimese õigus,” vastasin mina.

      “Härra professor,” lausus nüüd kapten, “ma pole see, keda teie nimetate tsiviliseeritud inimeseks! Olen katkestanud kõik suhted inimühiskonnaga – põhjustel, mille üle ainult mina võin otsustada. Ma ei allu inimeste seatud normidele ja soovitan edaspidi neid minu juuresolekul mitte meelde tuletada.”

      See oli selgesti öeldud. Tundmatu silmis oli süttinud viha ja põlgusesäde ning ma aimasin selle inimese elul lasuvat kohutavat minevikuvarju. Ta ei asunud mitte lihtsalt väljaspool inimlikke seadusi, vaid oli vaba selle sõna kõige täielikumas mõttes, oli kättesaamatu! Kes küll oleks söandanud teda jälitada merede põhjas, kui ta juba veepinnal ajas nurja kõik tema vastu sihitud pingutused? Milline laev suudaks taluda selle veealuse monitori rammimist? Milline soomus, kui tahes paks see ka poleks, peaks vastu allveelaeva rünnakule? Polnud ühtki inimest, kellele ta oleks pidanud oma tegude üle aru andma. Jumal, kui ta sellesse uskus, ja tema enda südametunnistus, kui tal see olemas oli – need olid tema ainsad kohtumõistjad.

      Need mõtted läbisid välgukiirusel mu pea, sellal kui see kummaline isik hajameelselt ja endassesüvenenult vaikis. Vaatlesin teda huviga segatud hirmutundega, umbes nagu Oidipus vaatas sfinksi.37

      Küllaltki pika vaikimise järel jätkas allveelaeva komandör:

      “Nii ma siis kõhklesin, kuid mõtlesin siiski, et võin oma huvid ühendada selle loomuliku kaastundega, millele on õigus igal inimolendil. Te jääte minu laevale, kuna saatus teid siia heitis. Olete siin vabad, kuid vastutasuks selle vabaduse eest, mis muide on täiesti suhteline, sean üles ainult ühe tingimuse. Mulle piisab sellest, kui annate sõna sellele alluda.”

      “Kõnelge, mu härra,” vastasin talle. “Ma loodan, et see tingimus kuulub niisuguste hulka, mis on vastuvõetav igale ausale inimesele?”

      “Jah, mu härra, see on järgmine: võimalik, et ettenägematud sündmused sunnivad mind sulgema teid kajutitesse kas mõneks tunniks või isegi mitmeks päevaks, olenevalt olukorrast. Kuna ma ei soovi kasutada vägivalda, siis ootan ma teilt eriti niisugustel kordadel passiivset kuuletumist. Sellega võtan teilt vastutuse ning vabastan teid täielikult igasugustest kohustustest, sest minu kohus on teha teile võimatuks selle nägemine, mida pole vaja näha. Kas nõustute selle tingimusega?”

      Laeva pardal toimus niisiis ebatavalisi sündmusi, mida ei tohtinud näha need, kes ei asunud väljaspool seadust! See polnud väikseim üllatuste seas, mida tulevik mulle varus.

      “Oleme nõus,” vastasin ma, “kuid ma paluksin luba esitada üks küsimus.”

      “Rääkige, mu härra!”

      “Te ütlesite, et oleme teie laeva pardal vabad?”

      “Täiesti.”

      “Siis ma küsin teilt, mida te selle vabaduse all mõistate?”

      “See on vabadus minna, tulla, näha, isegi vaadelda kõike, mis siin toimub, välja arvatud mõned harvad juhud, ja lõpuks on see sama vabadus, mida me kõik, minu seltsimehed ja mina, kasutame.”

      Oli ilmne, et me ei mõistnud teineteist sugugi.

      “Vabandage, mu härra,” jätkasin ma, “see on ju vangi vabadus oma kongis liikuda! Sellest ei piisa meile.”

      “Ometi peab sellest piisama!”

      “Kuidas! Kas me siis kunagi enam ei saa näha oma kodumaad, oma sõpru ja omakseid?”

      “Ei, mu härra. Kuid loobumine sellest talumatust maapealsest ikkest, mida inimesed peavad vabaduseks, polegi nii raske, kui te arvate!”

      “Mina ei anna küll iialgi tõotust, et ma ei tee katset põgeneda!” hüüdis Ned Land.

      “Ma ei nõuagi teilt teie sõna, isand Land,” ütles komandör külmalt.

      “Mu härra,” ei suutnud ma end pidada, “te kuritarvitate oma seisundit meie suhtes! See on julmus!”

      “Ei, mu härra, see on halastus! Te olete pärast lahingut minu sõjavangid! Ma jätan teid ellu, olgugi et võiksin teid ookeanisügavusse uputada! Teie tungisite mulle kallale! Teie paljastasite saladuse, mida ükski inimene ei tohi teada, sest sellest oleneb minu olemasolu! Ja teie arvate, et saadan teid tagasi sellesse maailma, mis ei tohi minust enam midagi teada! Ei iialgi! Kui ma teid siia jätan, siis ei hoia ma mitte teid, vaid iseennast!”

      Need sõnad näitasid, et komandöri otsust ei suuda muuta ükski vastuväide.

      “Ühesõnaga, mu härra,” laususin ma, “te annate meile lihtsalt valida elu ja surma vahel?”

      “Väga lihtsalt.”

      “Sõbrad,” ütlesin oma kaaslastele, “kui küsimus on nii asetatud, siis pole sellele enam midagi vastata. Kuid ükski lubadus ei seo meid selle laeva peremehega.”

      “Mitte mingisugune, mu härra,” ütles tundmatu ning jätkas siis leebemal häälel:

      “Nüüd aga lubage mul öelda teile kõik, mida tahtsin. Ma tunnen teid, härra Aronnax. Teil ega teie kaaslastel ei maksaks võibolla nii väga nuriseda juhuse üle, mis ühendas teie saatused minu omaga. Raamatute hulgas, mida ma kasutan oma armsamate uurimuste juures, leiate ka oma teose suurte meresügavuste kohta. Olen seda sageli lugenud. Olete oma teoses jõudnud piirini, mida võimaldab maapealne teadus. Kuid te ei tea veel kõike, te pole veel kõike näinud. Lubage endale öelda, härra professor, et te ei hakkagi nii väga kahetsema seda, et viibite minu laeva pardal. Te reisite imedemaailmas. Üllatus ja hämmastus on edaspidi küllap teie tavaline hingeseisund. Pole kerge harjuda alatise vaatemänguga, mida merepõhi teie silmadele pakub. Asun uuele veealusele ümbermaailmareisile, mis jääb võib-olla ka viimaseks. Kavatsen uuesti üle vaadata kõik selle, mida ma merede põhjas oma veealustel reisidel lugematuil kordadel olen juba uurinud, teie aga saate minu uurimiskaaslaseks. Sellest päevast peale astute uude elementi ning näete seda, mida pole näinud veel ühegi inimese silm, sest mina ja mu kaaslased ei tule enam arvesse. Tänu minule avab meie planeet teie ees oma viimsed saladused.”

      Ma ei saa eitada, et need allveelaeva komandöri sõnad avaldasid mulle suurt mõju. Ta haaras mind mu nõrgast küljest ja ma unustasin hetkeks, et kõigi nende suurepäraste asjade vaatlemine ei väärinud kaotatud vabadust. Kuid ma lootsin selle tõsise küsimuse lahendamisel tulevikule ja piirdusin järgmise vastusega:

      “Mu härra, kuigi te olete katkestanud kõik suhted inimestega, usun ma siiski, et te pole loobunud inimlikest tunnetest. Me ei unusta kunagi, et oleme merehädalised, keda te lahkesti oma laeva võtsite. Mis puutub isiklikult minusse, siis ma ei eita, et teinekord võivad teaduse huvid kaaluda üles isegi vabadusekaotuse, mistõttu meie kohtumine tõotab mulle rohket hüvitust.”

      Arvasin, et laeva komandör sirutab mulle oma käe, et meie

37

Oidipus ja sfinks – kujud kreeka mütoloogiast. Sfinks tappis Teeba linna lähistel teekäijaid, kes ei suutnud lahendada tema esitatud mõistatusi. Oidipus lahendas mõistatuse, vabastas linna sfinksist ning valiti kuningaks.