20 000 ljööd vee all. Jules Verne

härra,” vastas komandör, “teie jaoks olen ma ainult kapten Nemo38 ning teie ja teie kaaslased pole minu jaoks muud kui reisijad “Nautiluse” pardal.”

      Kapten Nemo hüüdis. Ilmus stjuuard. Kapten andis talle oma käsud selles kummalises keeles, mida ma ei suutnud ära tunda. Siis pöördus ta kanadalase ja Conseil’ poole ja lausus:

      “Eine ootab teid teie kajutis. Suvatsege sellele mehele järgneda.”

      “Sellest me juba ei keeldu,” ütles kanadalane ja koos Conseil’ga lahkusid nad lõpuks kongist, kuhu nad olid olnud suletud juba üle kolmekümne tunni.

      “Ja nüüd, härra Aronnax, meie hommikueine on valmis. Lubage, ma lähen ees.”

      “Kuulen teid, kapten.”

      Järgnesin kapten Nemole. Üle ukseläve astudes sattusin otsekohe laevakoridori-taolisse vahekäiku, mida valgustasid elektrilambid. Umbes kümne meetri järel avanes minu ees teine uks.

      Astusin söögisaali, mis oli sisustatud ja kaunistatud ranges stiilis. Saali kummaski otsas asusid kõrged tammepuust, eebeninikerdustega puhvetkapid, mille lainelise servaga riiuleil särasid hindamatu väärtusega fajanss, portselan ja kristallnõud. Kuld ja hõbenõud sätendasid laest tuleva valguse kiirtes, mille sära õhulised laemaalid tuhmimaks ja mahedamaks muutsid.

      Saali keskel asus rikkalikult kaetud söögilaud. Kapten Nemo osutas toolile, kuhu pidin istuma.

      “Võtke istet,” ütles ta mulle, “ja sööge, nagu peab sööma inimene, kes oleks peaaegu nälga surnud.”

      Hommikueine koosnes arvukaist roogadest, mis olid valmistatud eranditult merest saadud toiduainetest, aga ka mõningaist toitudest, mille päritolu oli mulle teadmata. Pean tunnistama, et needki olid head, kuid mingi erilise kõrvalmaitsega, millega oli kerge harjuda. Kõik need tundmatud road näisid sisaldavat rikkalikult fosforit ning ma arvan, et nad olid samuti pärit merest.

      Kapten Nemo vaatles mind. Ma ei küsinud temalt midagi, kuid ta aimas mu mõtteid ja vastas ise küsimusele, mis mul keelel kipitas.

      “Enamik neist toitudest on teile tundmatud,” ütles ta, “kuid võite neid kartuseta süüa. Nad on tervislikud ja toitvad. Olen juba ammugi loobunud maapealsest toidust ega tunne end seepärast sugugi halvemini. Minu meeskond, kõik tugevad mehed, toitub samuti kui mina.”

      “Nii et kogu teie toit on pärit merest?” küsisin ma.

      “Jah, härra professor, meri rahuldab kõik meie vajadused. Mõnikord heidan vette traalnoodad ja välja tõmmates on nad alati saagi raskuse all rebenemas. Teinekord jälle lähen jahile sellesse elementi, mis näib olevat inimesele ligipääsmatu, ja püüan metsloomi, kes elutsevad minu veealustes metsades. Nagu vanal Neptunil, söövad minu loomakarjad kartmatult ookeani avarail aasadel. Seal asuvad minu tohutud valdused, kus loodus ise kõike kasvatab.”

      Vaatasin kapten Nemole teatava hämmeldusega otsa, enne kui ütlesin:

      “Mõistan väga hästi, mu härra, et teie noodad varustavad teie kööki suurepärase kalaga; seda, et te mereloomadele veealustes metsades jahti peate, mõistan ma juba vähem; kuid et teie menüüs pisimatki tükikest liha ei esine, see jääb mulle täiesti arusaamatuks.”

      “Ma ei söö kunagi maismaaloomade liha,” vastas kapten Nemo.

      “Kuid see siin,” osutasin ma vaagnale, kuhu olid jäänud veel mõned fileelõigud.

      “See, mida te lihaks peate, härra professor, on tegelikult merikilpkonna filee. Siin aga on mõned delfiinimaksad, mida te pidasite searaguuks. Minu kokk on hea konserveerija, kes oskab ookeanisaadusi suurepäraselt säilitada. Maitske kõiki neid toite. Siin on meripurakonserv, mida iga malailane peaks parimaks maailmas, see koor seal on saadud vaalaliste nisadest lüpstud piimast, siin aga on Põhjamere pruunvetikaist valmistatud suhkur. Lõpuks lubage teile pakkuda merianemoonikeediseid, mis ei jää sugugi maha ka kõige mahlakamatest puuviljadest keedetud moosist.”

      Nii ma siis nautisingi neid toite, rohkem küll uudishimutsejana kui asjatundjana, samal ajal aga võlus kapten Nemo mind oma uskumatute lugudega.

      “Seesama meri, härra Aronnax,” jätkas ta oma jutustust, “ei piirdu ainult sellega, et on meie helde ja ammendamatu toitja, vaid ta annab meile ka kehakatte. Riided, mida kannate, on kootud eriliste karploomade siidist ning värvitud juba antiikajast tuntud purpuriga. Sellele on lisatud violetseid värvaineid, mida saan Vahemeres elavast merijänesest. Teie tualettlaual olevad lõhnaõlid on meretaimede destilleerimise saadus. Teie voodi on tehtud ookeanide pehmeimast merilentsist. Teie kirjutussulg on vaalakiusest, tindiks aga on seepia või kalmaari vedelik. Kõik, mis mul on, tuleb merest ja läheb sinna ükskord tagasi.”

      “Te armastate merd, kapten?”

      “Jah, ma armastan merd! Meri, see on kõik! Ta katab seitse kümnendikku maakerast. Tema hingus on puhas ja tervislik. See on tohutu kõrb, kus aga inimene pole iial üksi, sest kõikjal enda kõrval tunneb ta pulbitsemas elu. Meri on üleloomuliku ja imepärase elu allikas; kõik temas on liikumine ja armastus, ta on elav lõpmatus, nagu ütleb üks teie poeetidest. Ja tõepoolest, härra professor, loodus on siin esindatud oma kolme riigi – kivi-, taime- ja loomariigi näol. Eriti arvukalt on esindatud viimane: viis hõimkonda zoofüüte39, kolm klassi lülijalgseid, viis klassi molluskeid, kolm klassi selgroogseid – imetajad, roomajad ja arvutud leegionid kalu. See on kõige arvukam loomade klass rohkem kui kolmeteistkümne tuhande liigiga, millest ainult üks kümnendik elab magedas vees. Meri on looduse tohutu veeanum. Elu maakeral sai alguse veest ja kes teab, kas ei lõpeta ta ükskord sealsamas! Meres on ka ülim vaikus. Meri ei kuulu rõhujaile, kes küll tema pinnal võivad rakendada oma ülekohtuseid õigusi, võivad sõdida, üksteist õgida, tuua sinna üle kõik maapealsed õudused, kuid kolmkümmend jalga allpool merepinda lõpeb nende võim, hävib nende mõju, kaob nende vägevus! Ainult seal on vabadus! Seal ei tunnusta ma ühtki isandat! Seal olen ma vaba!”

      Keset ülevoolavat vaimustusehoogu jäi kapten Nemo äkki vait. Oli ta oma vaimustuses läinud liiga kaugele, hoolimata oma tavalisest kinnisusest? Vahest oli ta rääkinud liiga palju? Suures erutuses jalutas ta mõned hetked edasi-tagasi. Siis tema närvid rahunesid, nägu omandas oma tavalise jäise ilme ning ta lausus minu poole pöördudes:

      “Nüüd aga, härra professor, kui soovite “Nautilusega” tutvuda, siis olen teie käsutuses.”

      XI

      “NAUTILUS”

      Kapten Nemo tõusis. Ma järgnesin talle. Kahekordne uks saali tagumises seinas avanes ja ma astusin tuppa, mis oli niisama suur kui see, millest äsja lahkusin.

      See oli raamatukogu. Kõrgete palisandripuust, vaskilustustega raamatukappide riiuleid täitis suur hulk ühtlases köites raamatuid. Riiulid asetsesid ümber kogu ruumi ja nende vastu toetusid äärmiselt mugavad pruuni nahaga kaetud laiad diivanid. Samas olid kerged puldid loetava raamatu asetamiseks, mida võis soovi korral nihutada lähemale või kaugemale. Toa keskel seisis suur laud, mis oli kaetud brošüüride ja mõningate juba vananenud ajalehtedega. Kogu seda harmoonilist ansamblit valgustasid neli kerakujulist mattklaasist elektrilampi, mis asusid poolenisti lae õnarustes. Vaatlesin seda nii leidlikult sisustatud ruumi tõelise imetlusega ega suutnud oma silmi uskuda.

      “Kapten Nemo,” ütlesin oma võõrustajale, kes oli diivanil istet võtnud, “see raamatukogu teeks au nii mõnelegi lossile mandril ja ma olen täidetud imestusega, kui mõtlen, et ta võib teile järgneda ka kõige sügavamasse merepõhja.”

      “Kus leiaksite täielikumat üksildust ja vaikust, härra professor? Või võimaldab teie kabinet muuseumis teile veel rahulikumat töötamist?” küsis kapten Nemo.

      “Ei, mu härra, ja ma pean lisama, et teie oma kõrval tundub ta väga vaesena. Siin on arvatavasti kuus või seitse tuhat köidet…”

      “Kaksteist tuhat, härra Aronnax. Need on ainsad niidid, mis mind veel maaga seovad. Minu jaoks oli maailma lõpp sel päeval, mil

38

Ei keegi (ladina k).

39

Zoofüüdid ehk loomtaimed – mitmesuguste alamate loomade (käsnloomad, ainuõõssed, okasnahksed jt) tolleaegne üldnimetus.