Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OULendav laev
"See on kolmas lugu noorukese Moskva militsionääri Nikita Ivašovi tegemistest paralleelmaailmas, mis näeb välja nagu elustunud vene muinasjutud. (Sattus ta sinna imelihtsalt – laskus ühel päeval suvalises külakeses keldrisse ja avastas end hoopis Baba Jagaa elamise alt…) Kõigepealt, nagu ikka, on ta hädas kukega, kes äratuskellana on küll efektiivne, kuid kipub ütlemata vara une rikkuma. Ja Baba Jagaa, kohaliku miilitsajaoskonna agar ja asendamatu kaastööline, räägib, et poissmehepõli ei ole ikka õige… Ja siis kutsutakse Nikita lossi – kadunud on olulised joonised. Nagu ikka, selgub uurimise käigus, et kõik on palju keerulisem, kui alguses paistis, ja kaalul on vähemalt maailma saatus."
Tere tulemast Flanagansi
1960-ndate London. Ühiskonna eliit, aristokraadid ja ärimehed tunglevad Flanagansi luksushotellis – Linda Lansingi legendaarselt peolt puudumine tähendab katastroofi. Ent keegi ei tea, kui kõrget hinda on Lindal edu eest maksta tulnud. Mitu korda on ta olnud alla andmas. Ta on üksik naine meeste maailmas, ja ehkki ta on juba kümme aastat hotelli omanik ja juht, ei aktsepteerita teda ikka veel. Põhjuseks on Linda onupojad Laurence ja Sebastian. Alates sellest, kui Linda lahkus Fjällbackast, et võtta enda õlgadele vastutus isa elutöö eest, on onupojad tema vihased vaenlased. Nende meelest peaks Linda hotelli neile müüma ja Rootsi tagasi pöörduma ning nad ei vali vahendeid, et oma tahtmist saavutada. Võimuvõitlus jõuab haripunkti… Åsa Hellberg on menukas rootsi kirjanik, kelle „Sonja” sarja raamatud on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Eesti keeles on temalt ilmunud „Sonja viimane soov” (2014) ja „Väike maailm” (2016). Hellbergi uues romaanisarjas Londoni luksushotellist Flanagans saame jälgida naisi, kes trotsivad eelarvamusi ja võitlevad julgelt oma koha eest.
Baltimaade ajalugu
Eestit, Lätit ja Leedut mainitakse meelsasti üheskoos, tegelikult aga on kolm Baltimaad oma olemuselt täiesti erinevad. Mis neid ühendab, on asjaolu, et ikka ja jälle on nad sattunud olema tugevamate jõudude mängukanniks ja alles Nõukogude Liidu lagunedes said hakata vabalt arenema. Tänapäeva Baltimaade alasid iseloomustab juba ammusest ajast tihe seotus naabermaadega. Hansa Liidu ajal olid tihedad kontaktid Saksamaaga, kuid ka Venemaal ja Skandinaavia riikidel olid Läänemere ääres omad huvid. Poola omakorda moodustas aastasadu Leeduga ühise riigi. Need erinevad mõjud ei olnud Baltimaade jaoks alati sugugi positiivsed: ikka ja jälle langes see piirkond okupatsioonide või vallutuste ohvriks või sattus sõdade tallermaaks. Piirkonna geopoliitiline aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval. Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann, kaks nimekat ajaloolast, saadavad lugejat läbi ainulaadse piirkonna vaheldusrikka ajaloo, käsitledes sündmusi alates keskaegsest linnaõigusest, partisanivõitlusest ja poliitilistest laulupidudest kuni e-residentsuseni, millega Eesti Euroopa Liidus furoori on tekitanud.
Tagamaa
Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.
Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikeses või pakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsadeski sünnib ootamatuid kohtumisi ja kokkupõrkeid, tundmusi ja äratundmisi. Tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast, mille taustal joonistub välja inimloomus oma armetus või ülevas, koomilises või traagilises ebatäiuses – ja olgu see loomus lõpuks milline tahes, see paneb igal juhul kaasa elama.
Tagamaa lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise Maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.
Uhkus ja eelarvamus
Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene. Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid.
Kahel lahtisel käel
Andres Aule ja Doris Kareva koostatud raamat, kuhu on koondatud Liisi Ojamaa (1972–2019) varem ilmunud ja seni ilmumata looming. Liisi luuletustes on tema elu, paigad, mida ta armastas, inimesed, keda ta leidis, armastas või kaotas, ja Tallinn, see linn, mille tänavatel ta paljajalu käis ja mille õhku ta hingas. Liisi paiku Tallinnas on fotodel püüdnud tabada Kaisa Kaer, Liisi portree autor on Marko Mumm ja raamatu eessõna on kirjutanud Doris Kareva, kes iseloomustab luulekogu järgmiselt: „„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav.”
Valitsuse maja
„Valitsuse maja“ ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine’i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi „Sõja ja rahu“, Grossmani „Elu ja saatuse“ või Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab „Valitsuse maja“ mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.
Lumepimedus
Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja.
„Pimeda Islandi“ sarja esimene raamat.
„Ragnar Jónassoni kirjutused on täis kõhedalt poeetilist ilu – see raamat on kohustuslik lugemisvara Islandi noir’i aina kasvava austajaskonna ridadele. ”
Peter James
„Paeluv … vanamoodne mõrvamüsteerium, mida iseloomustab tugev keskne tegelaskuju ja lumevangi jäänud Islandi väikelinna tekitatud köitev taust. Ragnar on klaustrofoobiat kujutades arvestatav tegija.”
Ann Cleeves
„„Lumepimedus“ on tõsiselt hea nn suletud toa müsteerium: mõrva ja muude kuritegude uurimine suletud ühiskonnas, kus kahtlusaluseid on võrdlemisi vähe … Jónasson ei tee sohki, tema vihjed on traditsioonilised ja hästi läbi mõeldud – ja lugeja aina keerab lehti. „Lumepimedus“ on moraaliküsimustes traditsioonilistest „vajaduspõhistest“ mõrvalugudest mitmekihilisem ja pakub pilguheitu süngematesse ja kahtlemata hirmutavamatesse mõttemaailmadesse.“
Vernon Subutex 2
„Sa oled minu jaoks ikka ja alati täielik müstika – sa ei tee kunagi päris seda, mida oodatakse, aga lõpuks jääb ikka see mõte, et vedas, nii oligi parem,” ütleb Vernonile tema sõber, varalahkunud rokklaulja Alex Bleach iseendaga filmitud intervjuus, mis toob „Subutexi” triloogia esimesest osast lugejale tuttavaks saanud tegelased viimaks kokku. Lisaks lindistusele närib neid ka mure tänavale sattunud Vernon Subutexi pärast, kes aga ei näe oma olukorda päris nii, nagu eeldada võiks. Tema ümber koondub värvikaid tegelasi kõikidest Pariisi kihtidest ja nurgatagustest – nii murtud kangelasi kui ka veendunud paariaid, elavaid, surnuid, vahepealseidki – ja ta paneb nad kõik tantsima. Vernoni looja Virginie Despentes on endine seksitöötaja ja pornoajakirjanik, nüüdseks on temast aga saanud rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist. Eestis on ta tuntud kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimelise filmi järgi. „Subutexi” triloogia esimene romaan ilmus eesti keeles 2019. aastal.
