Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Natside kuld ja hästi hoitud saladus
Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud. 1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile. Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.
Lenda minuga
Stjuardessina alustanud Laura teeb lennukompaniis karjääri ning satub keerulisse armukolmnurka, mis sunnib teda silmitsi seisma sügavamate küsimustega, kes ta on ja mida elult tahab. Otsides vastuseid, mida ja keda ta kõige rohkem armastab ning milline mees talle sobib, avastab noor naine perekonnas läbi mitme põlvkonna edasi kandunud käitumismustri. Saatusel on aga tema jaoks veel palju põnevat varuks… muu hulgas rohkelt reise, pidusid, glamuuri, seiklusi ja rõõmu.
Keha peab arvet
„Keha peab arvet“ räägib sellest, kuidas traumad mõjutavad vaimu ja keha, tervet inimese elu. Bessel van der Kolk, üks maailma juhtivaid traumauurijaid, on kirjutanud raamatu traumaatilise kogemuse toimemehhanismidest, võimalustest erinevat liiki traumadega toime tulla ning millised on viimaste aastakümnete avastused ning läbimurded traumade uurimisel ja ravis. „Keha peab arvet“ sisaldab suure hulga juhtumikirjeldusi, mis aitavad mõista erinevate traumade olemust ja võimalikke lahendusi, mis teeb sellest väärtusliku lugemise nii asjatundjatele kui sarnaste kaebustega inimestele.
Bessel van der Kolk (snd 1943) on USA psühhiaater, kes on töötanud mh Harvardi Meditsiinikoolis ja andnud loenguid ülikoolides üle maailma. Van der Kolki peamine uurimisvaldkond on traumad ning posttraumaatiline stressihäire, ta on uurinud traumadest taastumist nii laste kui täiskasvanute puhul ning oli üks esimese teadlasi, kes uuris trauma mõju kehale ajukuvamisseadmete abi. „Keha peab arvet“ on üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid ja tõlgitumaid populaarteaduslikke psühhiaatriaraamatuid.
Kuutõrvajad
[Agamemnoonus I aga oli tore kui kuningas; kuna kulda tol ajal Võrus oli vähe ja seegi mis oli, hoiti sukasääres või luku taga nagu praegugi, siis Agamemnoonus I oli teinud endale krooni pähe punasest siidpaberist. Kuna aga koosolek oli raske ja vaevaline, mis kiskunud linnapää otsa higi, siis siidpaberi värv oli läinud sulama ja tõmmanud linnapää paletele kaks punast juga, nagu neid praegusel ajal võib näha ainuüksi Aafrika neegritel ja Austraalia pärismaalastel.]
„Neiu lootoslille poti all“ : Hiina muinasjutt (1929)
Lumivalgukesega seob seda hiina muinasjuttu mitu motiivi. Esiteks ema, kes oma tütart kiusab ja tappa tahab. Teiseks ühelt poolt rohelise ja teiselt poolt punase virsiku motiiv, mis vastab Lumivalgukese sokutatud mürgisele punase põsega õunale. Siin muundab end kuri nõid, tüdruku ema, end poolroheliseks ja poolpunaseks virsikuks. Noormees hammustab virsikut ja virutab selle vastu kivi. Kohe muutub virsik tagasi nõiaks. Kuri nõid tahab tappa nii oma tütart kui ka väimeest ning ihkab nende soolast verd, ta ei lase end ära petta magusa kuke verega. Lumivalgukese muinasjutus sööb kuri ema või võõrasema oma tütre kopsude-maksade või südame asemel mõne metslooma kopsusid-maksasid või südant.
„Õnnetu laps“ : Kolm muinasjutu „Lumivalguke – Lumivalgeke“ varianti
Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.
Esimesed muinasjutu „Lumivalguke“ tõlked eesti keelde : „Schneewittchen“ (1867) ja „Lumiwalguke“ (1877)
Siinses väljaandes on kaks esimest „Lumivalgukese“ tõlget eesti keelde redigeeritud ortograafia ja muude väiksemate keeleliste kohendustega. Kes tahab täpsemalt uurida, võib lugeda lisatud originaaltekste faksiimile. Siit on näha, kuidas on muutunud eesti keel ja selle sõnavara. 19. sajandi lõpul kutsuti päkapikke härjapõlve meesteks või mäemehikesteks, kuninganna oli kuninga-kaasa. Isegi Lumivalguke oli alguses Schneewittchen. Mürgi asemel kasutati sõna kihvt, jahimehe asemel jääger.
Tallinna tapjad
"See raamat juhatab lugeja vastiseseisvunud Eesti kriminaalsetesse telgitagustesse. Rahutu aeg kestis üle 20 aasta, veel tänagi lahatakse toona tehtud seaduserikkumisi ning otsitakse kadunuks jäänud mehi ja Mersusid.
Kõige tihedamal, 1994. aastal tapeti Eestis umbes üks inimene päevas, ning mitte alati ei olnud mängus „Eesti maffia”, mille olemasolu ja tegevuse uurimine on üks selle teose eesmärkidest. Tol ajal ei olnud odav mitte üksnes alkohol ja lõbustused. Ka inimelul oli hinnasilt, ja see oli tuhat dollarit.
Eestile kogemata antud vabadus tõi kaasa võimuvaakumi ning üleöö politseiks muutunud miilitsast ei olnud tugevamatele kurjategijatele kohe vastast. Algas omandi, õiguste ja saatuste ümberjaotamine, milles kaotajaid oli rohkem kui võitjaid.
ANTTO TERRAS (snd 1973) on sündinud Eestis ning kavatses 1991. aastal põgeneda läände, kuid jäi pidama Soome. Seal on ta tegutsenud muuhulgas koomikuna ning kirjutanud mitu humoorikat aimeraamatut."