Hendrik Groeni ülimenukate salapäevikute eellugu
Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi. Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.
„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.
„Vabadus“ on Arne Dahl oma parimal kujul – tempokas, põnev ja üllatusrohke.
Sam Bergeri elu on õnnest kaugel. Molly Blom on jäljetult kadunud, kandes tõenäoliselt tema last. Sam teenib elatist kindlustuspettuste mitte eriti motiveeritud uurijana ning unistus ühisest elust Mollyga ja töö eradetektiivina näivad olevat kättesaamatumad kui kunagi varem.
Siis saab ta tulusa salapärase tööotsa. Naine nimega Nadja on röövitud ja tema terapeut otsib Sami abi – politseid ei tohi asjasse mitte mingil juhul segada.
Jaht viib Sami kadunud varanduseni, saagini, mis on aastate jooksul palju kurjategijaid ligi meelitanud. Ja Nadja pole võib-olla ainus, kes on ohus. Miks viib see surmav varandus ka Molly Blomini?
Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud 6 teost raamatusarjas „Mirabilia“, samuti põnevikud „Sisemaa“, „Piirimaa“ ja „Vetevald“.
–
„Arne Dahli uus raamat on suursündmus ja küsimus on, kas „Vabadus“ pole mitte tema senimaani parim teos. Ma otsin sobivaid iseloomustavaid ülivõrdeid, kuid ei leia ühtki, millest piisaks. Jääb vaid konstateerida, et on ülimalt raske leida kedagi, kes oleks temast parem.“
Kapprakt
„See on põhjalikult ja intelligentselt kirjutatud põnevik, mis haarab lugejat otsekohe.“
Säffle-Tidningen
„Ühest küljest tahaks kiirustada, et jõuda lõpplahenduseni, teisest küljest tahaks lausetesse, olustikukirjeldustesse, meeleoludesse, iroonilistesse sõnamängudesse ja huumorikildudesse pidama jääda. Sealt leiab kõike.“
Norra Skåne
„„Vabadus“ on sünge, brutaalne ja võib-olla ka kõige verisem raamat, mille Arne Dahl on senimaani kirjutanud. Samal ajal vastandatakse pimedust ja vägivalda … eriti Dahli keel ja kirjanduslikud mängud, mis nagu tavaliselt muudavad lugemise eriliseks naudinguks.“
Skånska Dagbladet
Rootsi parima põnevuskirjaniku Emelie Scheppi uus romaan!
Ühel soojal suvepäeval helistab kuueaastane poiss oma isale. Kabuhirmul olles räägib ta, et keegi on tunginud nende koju Norrköpingis, et võõras on ema põrandale pikali löönud. Pärast seda kaob poiss jäljetult.
Prokurör Jana Berzelius juhib selle keerulise juhtumi uurimist. Koos kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderiga püüab ta välja uurida kadumise tagamaid. Ja mida lähemale tõele nad jõuavad, seda isiklikumaks muutub uurimine Jana jaoks. Ta mõistab, et poisi leidmisega on kiire, väga kiire.
Samal ajal nõuab halastamatu Danilo Peña, et Jana teda arestimajas külastaks. Kui Jana lõpuks temaga kokku saama soostub, heidetakse ta jubedasse võitlusesse elu ja surma peale, kus mängu pannakse kõik ja kõik on ohus.
„Oma isa poeg“ on neljas raamat Emelie Scheppi Jana Berzeliuse sarjast. Sarjast on lühikese ajaga saanud rahvusvaheline menuk, mida tänaseks on müüdud 30 riiki. Emelie Schepp on nimetatud Rootsis aasta krimikirjanikuks 2016, 2017, 2018.
Millised saladused on peidus Lapimaa unustatud nurgas asuva vana talumaja seinte vahel?
Varakevad hoiab Arvidsjauri lähedal asuvat Kõnnuküla oma haardes. Paljud talud on tühjad, määratud pikaldasele lagunemisele. Ühes majas elab Liv koos oma vana isa Vidari ja teismelise poja Simoniga. Nad moodustavad iseäraliku perekonna. Liv tunneb naabrite pilke samamoodi, nagu ta tajub bensiinijaamas õhtuses vahetuses töötades klientide vahtimist.
Kõik paistavad küsivat, miks Liv isa juurde jäi, mis teda selles Lapimaa kolkas kinni hoiab. Inimesed räägivad Vidari varandusest, sellest, kui rikas ta peaks pärast kõiki oma maatehinguid olema. Kõnnukülas tunnevad kõik kõiki ja keegi ei unusta kunagi midagi. Nüüd soovib keegi tagasi seda, mis on õigustatult tema oma. Ja oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees …
Pärast edukat debüüti raamatuga „Hõbedatee” (Rootsi 2018. aasta parim kriminaalromaan) on Stina Jackson tagasi sama sisutiheda ja liigutava looga inimeste seotusest oma koha ja üksteisega, kirjutades sellest, kui tugevad need sidemed olla võivad ja kui raske on sisseharjunud mustrist välja murda.
Rikkaks tahtis kord saada väike Sannä, väga rikkaks, kui seisis Tähttornil ja vaatles maailma. Nüüd on ta rikas. Kuid nüüd tahaks ta jälle olla Sannä – ainult väike poiss oma unistuste mäe otsas…