Ämblikusupp. Just see on Anika seestpoolt. Aga ta varjab seda hoolega. Üks vale samm ja Becky Vilhauer, kooli kõige populaarsem tüdruk, muudab ta elu maapealseks põrguks. Nii et kui endine üksiklane Logan McDonough ilmub ühel ilusal septembrikuul kooli kuumema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem, teab Anika kindlalt, et ei saa endale seda suhet lubada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügikasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksiklasestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnaljakas keskkoolilugu on lõbus ja kaasahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.
Inglismaal Vene emigrantide lapsena sündinud Peter Pomerantsev läks 2000. aastate alguses Venemaale, sest „London näis nii mõõdetud, nii etteaimatav; Ameerika, kus elas minu ülejäänud emigrandipere, näis nii enesega rahulolev; samal ajal kui tõelised venelased näisid tõeliselt elavat, neist õhkus tunnet, et kõik on võimalik.“ Ajakirjaniku ja teleprodutsendina töötades otsib ta vastuseid sellele, millest keegi aru ei saa, ning nendib, et „etendus“ on sõna, mis iseloomustab kõige paremini Moskvat ja kogu Venemaad. „Peter Pomerantsev on üks Putini Venemaa paremaid kirjeldajaid, ta räägib maast, mis on illusioonide ja glamuuri lummuses, kuid mis sisemuses on moraalilage ja ohtlik. See on vapustav lugemine ja suurepärane raamat.“ Anne Applebaum
Tom Bryce tegi seda, mida oleks teinud iga korralik inimene. Ent mõne tunni jooksul, mil ta püüdis rongis tema kõrvale unustatud CD-d omanikule tagastada, sai temast jõhkra mõrva ainus tunnistaja. Peagi ähvardatakse ta pere tappa, kui politsei juhtunust teada saab. Abikaasa Kellie õhutusel teeb ta siiski avalduse mõrvarühmale, mida juhib komissar Roy Grace, mees, kellel tuleb rinda pista ka oma isiklike deemonitega. Ning sellest hetkest saab Bryce´ide pere tapmisest kindel tõsiasi ning võigas vaatemäng.
Armastus, rõõm, ahastus, petmine, seks, vägivald, südamevalu, vihkamine, raha, alkohol ja narkootikumid. Kõik see ja palju muudki paiskab lühikese ajaga segi Julia seni nii turvalise maailma. Pole vahet, kas selle põhjustab kellegi tahtmatu rumalus või lõpuni läbi kaalutud võigas plaan. Kõige kergem on olla valel ajal vales kohas ning usaldada ja armastada valesid inimesi. Mari Sajo teises romaanis tegutseb raamatust "Võõra õue peal" tuttav seltskond, aga aeg on edasi läinud ja fookused muutunud.
Raamat räägib intelligentsuse uurimisvaldkonnast revolutsiooni käigus, kus aina enam uurijaid loobub käsitlusest, mis peab muutlikku intelligentsust sama muutumatuks nagu silmavärvi, ning näeb seda pigem millegi lihasjõu sarnasena, millel on bioloogiline alus, kuid mis allub ka treeningule. See lugu jutustab erakordsest muutusest meie arusaamas ühe inimese põhiomaduse kohta: kas ratsionaalse mõtlemise võime – õppimisoskuse – piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta?
„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema. See lõikas hinge. „Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda. „Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).
Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning millises suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.
1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole.
Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.
Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.