Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMinu Moskva
Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris
Minu Omaan
„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi mukila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!
Naistest, lihtsalt
Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.
Minu Haiti
„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.” Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud. 12. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst. Haiti – maa, kus algas minu uus elu. Tarmo Jõeveer
Minu Ungari
Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg
Minu Neenetsimaa
Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida. Olev Remsu
Onu Bella Dekameron
Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Peeter Oja: “See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.” Mart Juur: “See raamat on nagu India ilma kõhulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rännak sinus eneses.”
Ebatavaline ja ähvardav loodus
Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.
Kaamos
Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu. Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …
Mere taga
Juhtub üpris harva, et inimene on oma eluga sedavõrd rahul, et loobub paremat tööd ja suuremat palka vastu võtmast. Euroopa Liitu astumine kaotas riikide vahelt piirid, uuenenud seadused lubasid asuda tööle ka välisriikidesse ja seda võimalust kasutasid oma elujärje tõstmiseks tuhanded eestlased. Üheks nendest oli ka bussijuht Jaanus Vainumäe, kellele Soomes töötamine tõi kaasa hoopiski ootamatud probleemid. Ühest ja kõiki rahuldavat lahendust inimsuhetele ei ole võimalik leida, ka Jaanus pidi lõpuks tegema üsnagi vastuolulisi valikuid.