Roger Zelazny "Varjude Jacki" (Jack of Shadows; 1971) on nimetatud kirjaniku loomingu kvintessents-teoseks, "Valguse Isanda" lugejasõbralikuks versiooniks, sammuks "Needuste allee" juurest "Amberi kroonikate" varjumaailmade manu. Ja kõik need hinnangud on omal kombel õiged. Tegu on Zelazny ühe vahest tähtsama üksikromaaniga, mille peategelane elab maailmas, kus hiiglaslik masin on peatanud planeedi pöörlemise, nii et see on jagunenud päevavalguse käes asuvaks teadusmaailmaks ja ööpimedusse mattunud maagiaühiskonnaks. Peategelane Jack on ainus, kes suudab liikuda nii pimeduse- kui valgusetsoonis. Ta peab lahendama dilemma, mida selle maailma südames asuva masinaga peale hakata. See Hugo auhinnale nomineeritud romaan on mõeldud austusavaldusena ka ulmekirjanduse suurmeistri Jack Vance´i kaubamärgiks kujunenud eksootilisi ja fantastilisi maailmu kujutavale loomingule.
Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia. 1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada. Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust. Selle teose iseloomustamiseks on vermitud mõiste Bellman noir, mis annab mõista, et ajastu ja olustiku kirjeldamisel on autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud. Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.
MIS SUNNIB Seersant William South on mõrvajuurdluseid alati vältinud. Kirglik linnuvaatleja ja vaikne mees piirdub üksikute suhetega ja talle meeldib selline elu. TUBLISID MEHI Aga kui ta ainus sõber jõhkralt surnuks pekstuna leitakse, pannakse Southi distantseeritus proovile. Ta mitte üksnes ei leina – paistab, et kahtlusalune on temaga seotud. TAPMA? Sest Southil on saladus. Viha, millega tapeti ta sõber, on mehele tuttav. Ta tunneb inimesi, kes võiksid midagi sellist korda saata. Ta teab, sest seersant William South on ise mõrvar. Tagumine lakk William Shaw on Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust oma „Breen & Tozer“ sarja kriminaalromaanidega, mille tegevus toimub kuuekümnendate aastate Londonis. „Linnuvaatleja“ on romaan, milles lugejate ette astub uurija Alexandra Cupidi tegelaskuju, kellest saab keskne karakter Shaw’ järgmises kriminaalromaanide sarjas. „Suurepärase ülesehitusega põnevik, mida jutustatakse osaliselt läbi põgusate traumeerivate tagasivaadete peategelase minevikule, mille kirja panemiseks on kasutatud nappi ja otsekohest stiili ning mis leiab aset imeliselt meeleolukas tormidest räsitud keskkonnas.“
Kuidas saab ettevõtte, mis pole kunagi kasumit teeninud, olla väärt miljardeid dollareid? Miks mõned idufirmad meelitavad ligi suuri investeeringuid ja teised mitte? Aswath Damodaran on finantsprofessor ja kogenud investor ning ta väidab, et loo võim on see, mis ettevõtte väärtust peamiselt mõjutab. Kui lisada nn liha luudele (ehk lugusid arvudele) siis veenab see isegi kõige ettevaatlikumaid investoreid riskima. Äris on olemas jutuvestjad, kes punuvad veenvaid lugusid, ja numbriinimesed, kes koostavad sisukaid mudeleid ja aruandeid. Damodaran väidab, et need mõlemad pooled on eduks vajalikud, kuid ainult nende kahe kombineerimine loob ärile väärtuse ja aitab seda hoida. Aswath Damodaran oli ka 2018. aasta Nordic Business Forumi üks peaesinejaid.
Kui tunned end ülekilode tõttu halvasti, siis loe see raamat läbi ning saad saledama keha ja parema enesetunde! Üle 100 000 inimese on tänu mulle kaotanud ligi 500 000 kg üleliigset kehakaalu. Vaata videost, kuidas ma Su elu paremaks muudan! “Elu ilma dieedita” annab Sulle teadmised, kuidas: – kaotada ülekilod ning vabaneda liigsest keharasvast igaveseks – kasvatada iseloomu ja öelda lahti laisklemisest – võõrutada end toidusõltuvusest – saavutada oma eesmärgid ja ebaõnnestumise korral tõusta uuesti jalule – saavutada treeningute abil soovitud tulemust – tõde päevavalgele ehk faktid, mida Sa saledate kohta tõenäoliselt ei tea – nimekiri tervislikest snäkkidest, mida võid endale lubada – 15 tõhusat nippi, kuidas aidata oma lähedasel kaalu langetada – popimad dieedid ja põhjused, miks neid mitte pidada
Amber ootab oma hukkunud mehelt last ja seetõttu tundub kiindumus uue tuttava Adami vastu kohatu. Nad on vaid sõbrad…
Preili Miisu on varem olnud kass. Seepärast lööb ta endiselt vahel nurru, küünistab, müksib peaga ja armastab tibatillukesi linde. Vaatamata sellele, et nüüd on ta tavaline neiu, laulab ta siiski aeg-ajalt Miaumiau-laulu ja valdab vabalt kasside keelt. Viimasest on tema uuel sõbral Tibbel kõvasti kasu. Tibbe on ajakirjanik ja kasside pressiteenistuse kaudu jõuavad temani paljud salajased ja varjatud uudised. Sellest tekib ka paksu pahandust, kuid tänu Miisule ja tema rohketele kassidest sõpradele lõpeb kõik siiski hästi. Annie M. G. Schmidt (1911–1995) on enimloetud, armastatuim ja tuntuim lastekirjanik Hollandis. 1988. aastal anti talle Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhind. Eesti lastele on tuntud juba paljud Annie M. G. Schmidti raamatud. Nimetagem kasvõi „Viplala lugusid”, „Plukki ja punast autokraanat” või „Jippi ja Jannekest”. Maailmas on kõige rohkem tähelepanu äratanud aga just „Miisu”. See on tõlgitud paljudesse keeltesse, nagu näiteks katalaani, saksa, inglise, prantsuse, kreeka, itaalia, norra, hispaania ja rootsi.
Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks. See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.
Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega. Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud. Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!
Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet. Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted. „Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust. Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde. Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.