Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKorter
Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kaht lused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida. Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust, kuid ta ei oska aimatagi, mis juhtuma hakkab.
Veenja
Pooleldi juhuse tahtel kaasatakse endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher operatsiooni, mille eesmärk on üles leida FBI kadunuks jäänud agent. Saadud ülesannet täites satub ta Maine´i osariigi rannikul asuvasse majja, mille asukad on lasknud end muust maailmast eraldada kõrge kivimüüriga. Ja on ka põhjust. Maja peremees näikse tegelevat idamaiste vaipade importimisega USA-sse, kuid loo arenedes selgub, et see on tema jaoks kõigest kattevari. Jack Reacherit ajendab tegutsema ka üks isiklik motiiv: kümme aastat tagasi luhtus tema ja ta toonaste kolleegide katse vahistada armeeluures kõrgel ametikohal töötav isik, kes müüs pärast Lahesõda Lähis-Ida riikidele USA ülisalajaste relvade jooniseid.
The Soup
The Soup is an amazing story of seafaring and wars around the Baltic Sea from sixteenth to the nineteenth century. It’s written by Jorma Rotko, an Estonian Finn who has worked as a fisherman, skipper, journalist, and tv-producer and lived years in the Finnish archipelago. He usually writes in Estonian and Finnish languages. The Soup is his first novel in English.
Viktoriaanid
19. sajandil toimusid maailmas suuremad muutused kui ühelgi varasemal ajastul: rahvuste ja ühiskondade korralduses, teadustes ja mitteusulises intellektuaalses arengus. Selle draama kesksed osatäitjad olid britid, kes mõtlesid välja nii kapitalismi kui ka imperialismi ning olid areneva maailma kõige rikkamad ja mõjukamad investorid. Selles mõttes sarnaneb kuninganna Victoria aegse Inglismaa positsioon tugevasti 20. sajandi lõpu Ameerika Ühendriikide omaga. Suurbritannia ühel vilunumal elulookirjutajal ja romanistil Andrew Norman Wilsonil on silma hea loo tabamiseks. Oma mastaapses teoses käsitleb ta kirjanikke, riigimehi, teadlasi, filosoofe ja sõjaväelasi, kelle elu ja arusaamad selle ajastu pöördelist ajalugu kõnekalt illustreerivad: loodusuurija Charles Darwin, filosoof ja majandusteadlane Karl Marx, poliitikud William Ewart Gladstone ja Benjamin Disraeli, kardinal John Henry Newman, kirjanikud Charles Dickens, George Eliot ning Rudyard Kipling jt. Wilson on selles raamatus selgitanud, kuidas pani Victoria-aegne Inglismaa aluse revolutsioonile, mis ei ole lõppenud siiani. Wilsonilt on varem eesti keeles ilmunud monograafia „Kuninganna Victoria” (2016). E-raamatus pilte ei ole.
Leegitsev rist, I raamat
1771. aastal püsib Põhja-Carolina koloonias habras tasakaal, kus ühel vaekausil on rikas koloniaalaristokraatia, teisel sisemaa vaesed uusasukad. Nende kahe rahvakihi vahel seisab aumees, ent nüüd juba ka varakas mees Jamie Fraser. Armsalt Šotimaalt väljasaadetuna on ta siin saanud lõpuks maad, mida on alati ihaldanud. Tema kõrval on ebatavaline teekaaslane, oma ajast ja kohast väljakistud naine Claire, kellel lasub õnnistuse, kuid paraku ka raske koormana imetabane võime teada, mida toob tulevik. Varem on säärane teadmine tõuganud Jamie ja Claire’i ohtudesse, ent aidanud neil ühtlasi pääseda. Nüüd võib see saada vilkuvaks tõrvikuks, mis valgustab neile teed läbi eelseisvate ohtlike aastate, või süüdata tulekahju, mis põletab tuhaks kogu nende ühise elu. „Leegitsev rist” on ühtaegu südantliigutav ja põnev, ajalootruu ja põletavalt kirglik. Kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane”, „Kiil merevaigus”, „Rändaja” ja „Sügistrummid”.
Miniaturist
1686. aasta sügispäeval koputab 18-aastane Nella Oortman Amsterdami kõige jõukamas linnaosas suursuguse maja uksele. Ta on tulnud maalt linna, et alustada uut elu silmapaistva kaupmehe Johannes Brandti abikaasana, kuid vastu võtab teda hoopis mehe teravkeelne õde Marin. Johannes ilmub alles tükk aega hiljem ja annab Nellale eriskummalise pulmakingi: nende kodu vähendatud koopia. Seda hakkab sisustama mõistatuslik miniaturist, kelle pisikesed meistritööd peegeldavad oma päriselulisi teisikuid ootamatul moel. Esialgu on Nella hämmingus Brandtide majapidamise suletud maailmast, ent kui ta avastab sealsed saladused, mõistab ta, et neid kõiki ootavad ees aina suuremad ohud. Kas nende saatus on miniaturisti kätes? Ja kas temast saab nende kõigi päästja või paneb ta aluse nende hukule? Kaunis ja joovastav, täis südant põksuva panevat põnevust, jutustab Jessie Burtoni vaimustav debüütromaan loo armastusest ja kinnisideedest, reetmisest ja kättemaksust, näivustest ja tõest.
Hunt metsas
Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon. Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont. „Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused. Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs. Autori lugu Ma olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu. Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga. Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks. Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast. Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal. Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi. 2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos. Martin Allison Booth
Tõde või tegu. III osa. Tõde
Kolmas raamat populaarsest sarjast „Tõde või tegu“ kannab alapealkirja „Tõde“. Ja paljud küsimused, mis on Stellat kaua aega vaevanud, saavadki vastuse. Aga tõde ei selgu lihtsalt niisama – Stellal ja tema sõpradel Johannesel, Priidul ja Kärdil tuleb selle nimel kõvasti vaeva näha. Neil tuleb teoks teha õige iseäralik plaan, et teada saada, kus on Stella ema ja mis mees ikkagi on tema isa. Malbe, aga samas tragi peategelane on valmis isegi oma elu ohtu seadma, et lastekodust pääseda. Lisaks sellele keerulisele ettevõtmisele tuleb Stellal hakkama saada sündmustega, mis hargnevad lastekodus, kus kasvandikel tuleb suvel ära teha kohustuslik praktika eri kohtades. Stella, kes saadetakse praktikale vaimse tervise keskusse, avastab, et tema toakaaslane Annabel hiilib öösiti ühikatoast kuhugi välja, ja kui tüdruk ühel hilisõhtul talle järgneb, on tagajärg õige hull. Mis asju ülimalt kahtlaselt käituv Annabel ikkagi ajab? Mõni tüdruk lastekodus paistab üht-teist teadvat, aga saladust varjatakse ülima hoolega. Tagatipuks peab end kummaliselt üleval ka lastekodu kasvataja. Kärdi ja tema õpetaja inetuks kiskunud armuafäär leiab lahenduse. Stella enda ja Johannese armastus ei kulge sugugi takistusteta. Johannese ema püüab poega endale hoida, Stella aga avastab, et talle on tekkinud teinegi austaja. Üldse, saatus ei taha, et Stella elus oleks kõik lihtne ja selge. Temaga võtab ootamatult ühendust poolõde Sandra, kellest ta peaaegu mitte midagi ei tea. Kristi Piiper (snd 1983) on peale „Tõde ja tegu“ triloogia kirjutanud veel kaks teost. 2015. aastal ilmus kirjastuses Tänapäev tema sulest lasteraamat „Salapaha“ ja 2018. aastal “Kuidas mu isa uue töö sai”.
Uudiseid Nebošovost
Raamatu peategelane on särtsuvat uudishimu täis Hiiumaa tüdruk Liisa, kes tuleb läinud sajandi algul saarelt mandrile Tallinna ja asub tööle tehnikakaupluses. Liisa osutub osavaks müügiagendiks ja muidu ka väga tubliks ning tehniliselt taibukaks abiliseks, seega pole ime, et temast saab Telefunkeni firma esindaja Eestis. Pärast Nõukogude vägede saabumist saadetakse Liisa asumisele, kus sureb tema poeg. Liisa ise pääseb tagasi Eestisse ja abiellub NKVD kapteniga, et saada puhtad paberid oma kunagisele kallimale Tambetile, kes on end pärast sõda võimude eest varjanud ja on ellujäämise huvides sunnitud abielluma Liisa õe Hildaga. Seesama NKVD kapten aitab vajalikul hetkel teha nii, et Tambeti ja Hilda poeg saaks Nõukogude Liidust põgeneda ega satuks sõjaväekohuslasena Afganistani. Tugevad karakterid, hoogne süžeearendus, taustaks nii igapäevaelu kui ka ajaloolised keerdkäigud – „Uudiseid Nebošovost” on värvikas panoraam, mis hõlmab 80 aastat meie lähiminevikust (1921–2000).
Lõõmav maailm
Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga: kui Harriet oma maskid langetab, ei jää sugugi kõik teda kui autorit uskuma. „Lõõmav maailm“ on üles ehitatud kui salapärase kunstniku Harriet Burdeniga seotud tekstide kogumik. Burdeni lugu rullub lahti mitme allika kaudu, mille hulgas on tema enda (mitte täienisti usaldusväärsed) päevaraamatud ning ta laste, armukese ja hea sõbra tunnistused. Iga seletus on ometigi erinev ja saladusi tuleb järjest juurde. Burdeni loo kaudu arutleb USA kirjanik Siri Hustvedt kunsti ja loominguga seotud küsimuste üle, sh selle üle, kui võrdsed ikkagi on nais- ja meesloojate võimalused ennast teostada.