Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OULinnade põletamine
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
Loeb Liisa Pajusaar.
Eludevaheline maailm. Surmajärgse maailma ja taassünni mälestused Hiinast ja Jaapanist
Milline on surm? Kas surmajärgses maailmas on paik, kus oma elu üle järele mõtelda? Kas seal antakse elatud elule hinnanguid? Kas seal süüakse, juuakse ja magatakse? Kas seal on poed ja raha? Kas karma on olemas? Kuidas on võimalik uuesti sündides vältida oma eelmise elu unustamist? Ken Morita on vestelnud Hiinas ja Jaapanis inimestega, kes enda väitel mäletavad oma eelmist elu ning surmale järgnenud sündmusi hauataguses maailmas … ning oskavad neile küsimustele vastata. Ken Morita on sündinud 1951. aastal Jaapanis, õppinud Sophia ülikoolis elektrotehnikat ja elektroonikat, töötanud mõnda aega Fujitsu korporatsioonis ning seejärel rajanud 26-aastaselt oma IT-firma. Talle on omistatud Jaapani välis- ja kommunikatsiooniministri autasu tema loodud kommunikatsioonitarkvara eest. 43-aastaselt asutas Morita üleloomulike nähtuste uurimise labori ja on sestsaadik reisinud mööda maailma, et uurida lähemalt nähtusi, mida teadus seni seletada ei suuda. Samuti on Morita kätt proovinud filmirežissööri ja laulukirjutajana. Käesolev teos “Eludevaheline maailm” on Ken Morita neljas raamat elust pärast surma ja taassünnist.
Flandria päevik
Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.
Loeb Ingrid Margus.
Mandala
Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Loeb Tiina Mälberg.
Rekonstruktsioon
Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata. Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.
Loeb Tambet Tuisk.
King nr 39
Jaanus Vaiksoo uus seikluslik raamat 9.-12. aastastele lastele. Viienda klassi poiss Paul Viies magab hommikul sisse ja otsustab sel päeval kooli mitte minna. Esimesest popipäevast saab alguse seiklus, mida ta ei oleks osanud uneski näha. Äkki elu ongi selline, samal ajal kui tema koolis istub? Üks väike juhus lükkab lumepalli veerema, Pauli teele satub kirev seltskond: kahtlane Kingamees, imeilus Jekaterina, suur ja naljakas Artur ning tema tütar Minna Riin, kellest saab Pauli parim sõber. Põnevust, mõistatusi, nalja, armastust … ja üks lugu, mis ootas oma aega. Jaanus Vaiksoo on kirjutanud lastele jutte ja luuletusi, teinud telesarja, ooperit ja aabitsat. Tema paarikümne raamatu hulgas on näiteks: „Neli hommikut ja üks õhtu“, „Kellassepaproua“, „Lumemöll“, „Jaagupi esimene koolisügis“, „Onu Heino eksis ära“, „Onu Heino väike pere“, „Supipotikarneval“, „Laul Eestimaast“ ja „Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist“.
Loeb Karin Tammaru.
Ma olen elus
Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.
Loeb Tambet Tuisk.
Poola poisid
Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal. „Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…” * "Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja Poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!" Mart Juur.
Loeb Maarja Mitt-Pichen.
Palveränd
“Palveränd” on ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja (1096 -1099) kroonikal, mille autorid kirjeldatud sündmustes ka vahetult osalesid. Raamatu peategelaseks on noor relvakandja, kes suundub koos Toulouse’i krahvi väega Palestiinat moslemite käest vabastama. Teda ootavad ees katsumused, mille käigus selgub, et ristiretkel on mitu mõõdet ja et uskmatute võitmiseks tuleb esmalt võita iseennast. Peategelane näeb linnu, mille sarnaseid läänemaailmas ei leidu, samuti tuleb temal ja ta relvavendadel vastamisi seista täiesti uut tüüpi sõjapidamisega. Lisaks tuleb tal osaleda normannide ja basileus Alexios I vahelises võimuvõitluses, kus ei kehti ükski reegel ja kus kõik figuurid käivad kõikidel väljadel. Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan “Valge kuningriik” pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. “Palverännu” kirjutamiseks kogus ta materjali kümmekond aastat ning käis ära peamistes Püha Maa lahingupaikades.
Loeb Gert Raudsep.
Vanameeste näppaja
Mehis Heinsaare maagilise alatooniga lühiproosa. Raamat on pärjatud Betti Alveri kirjandusauhinnaga.
Loeb Karin Tammaru.