Kevadpuhastus. Antonio Manzini

et Costa Ricas. Nad avasid seal oma restorani. Jätaksin nad välja, dottore …“

      „Aga Walter Cremonesi? Kuidas ta välja sai?“

      „Te küsite seda minult? Eeskujulik käitumine. Nagu näib, saavad kurjategijaist vanglas maised pühakud, kes igal pühapäeval kirikus pihil käivad.“

      „Tema võib küll õige mees olla. Kui vana ta nüüd on?“

      De Silvestri arvutas kiiresti. „Saab tuleval kuul 58.“

      „Tuleta mulle meelde, et ma talle õnne sooviks.“

      „Temast pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Vahe­peal arvati, et ta elab Pariisis. Igal juhul praegu ei tule mulle rohkem kedagi meelde.“

      „Helista, kui midagi kuuled.“

      „Kindlasti.“

      Rocco vaatas märkmeplokki. Ta oli kirja pannud ainult kaks nime: Antonio Biga ja Stefania Zaccaria. Ta tõmbas neile kolmekordse joone alla.

      Oli aeg lennukile astuda ja pealinna lennata.

      „Caterina? Rocco siin …“

      „Dottore! Tore kuulda. Ma tunneme teist puudust.“

      „Ära valeta. Sa pole selleks võimeline. Kuula, mul on ühte teenet vaja …“

      „Kujutan ette, et asi puudutab Lupat?“

      „Täpselt. Kas sa hoiaksid teda?“

      „Tulen talle homme hommikul järele.“

      Kahju, mõtles Rocco. Ta oleks eelistanud naist kohe täna õhtul näha.

      „Aitäh, Caterì. Homseni.“

      „Homseni, dottore.“

      „Caterì, tuleta mulle ühte asja meelde. Kas me ei pidanud mitte sinatama?“

      Lühike paus, mille järel naine naeratas – vähemalt nii kujutas Rocco endale ette. „Homseni, Rocco.“

      Aseprefekt tundis kerget tuksatust.

      Võib-olla hakkas eluvaim tema sisse tagasi tulema.