Kevadpuhastus. Antonio Manzini

Sellest piisab ja jääb veel ülegi. Pea meeles, Corrà, kui mina sisse kukun, kukud ka sina.“

      Corrado läks kraanikausi juurest ära. „Miks sa Rooma tagasi ei lähe ja mind rahule ei jäta?“

      „Küll ma lähen, ära muretse, kindlasti lähen. Kui torm vaibub. Aga mida sina sellest tead?“

      „Mida ma sellest tean? Mida sa ise tead!“ karjus Corrado. „Sa lasid mööda, tulistasid politseiniku asemel naist, kes ei puutunud üldse asjasse! Nagu pime!“

      Enzo ei liigutanud. Ta vaatas Corradot ilmetu näoga.

      „Arvatavasti on see teil perekonna probleem, Enzo! Sina ja su vend Luigi tulistate alati valet inimest.“

      Enzo hüppas püsti ja oli hetkega Corrado juures. Ta tõukas mehe vastu seina ja surus talle kõrile noa, mis nagu eikusagilt ta pihku oli ilmunud. „Vaata ette, mida sa räägid, sitapea! Ära enam kunagi mu venna nime suhu võta, mitte iialgi!“ Noa ots tungis Corradole naha alla. Ta avas suu ja sulges silmad. Tilk verd kukkus noaterale. „Pea meeles! Kui mina sisse kukun, kukud ka sina.“ Bandiit lasi Corrado lahti ja pistis noa kiiresti tasku. „Aja habe ära ja pese end puhtaks, sa haised rasva järele.“

      Teisipäev

      Prefektuuris jätkus töö ka ilma Roccota. Politseinik Casella istus valvelauas, Deruta ja D’Intino tegelesid mingi kaotsiläinud dokumendi otsingutega, peainspektor Cate­rina Rispoli vastas alumise korruse väikeses kontoris telefonikõnedele, Sitsiilia-Marche päritolu politseinik Antonio Scipioni võttis kaebusi vastu. Italo Pierron oli ainus, kes näis oma ülemusest puudust tundvat. Ta seisis Rocco kabineti uksel ja silmitses tühja ruumi. Kirjutuslaud, sule­tud aken, raamaturiiul õigusalaste köidetega, mida keegi polnud kunagi puutunud, krutsifiks, presidendi foto ja kalender. Viimast märkas ta sel päikeselisel kevadpäeval esimest korda. See oli lahti eelmise aasta 8. septembri kohalt – see oli kuupäev, mil Rocco oli Aosta prefektuuri tööle tulnud. Aseprefekt polnud kalendrit kordagi keeranud. Ta oli Italole sageli öelnud, et kõik ta päevad on juba aastaid täpselt ühesugused. Et peale sooja ja külma ei tähelda ta neil mingeid olulisi erinevusi.

      „Mis sul käes on?“

      Italo pööras äkilise liigutusega ringi. Koridori keskel seisis Caterina.

      „Midagi, vaatasin korraks kabinetti.“ Siis peatus Italo pilk enda käes oleval paberirullil. „Ah see või? Tahtsin selle siia üles riputada. Nalja pärast.“

      Uudishimulikult osutas Caterina paberirullile. „Mis see on?“

      „Kohe näed.“ Italo läks seina juurde Rocco kabineti ukse kõrval, rullis paberi lahti ja võttis särgitaskust värvilised knopkad. Haamri oli ta püksivärvli vahele pistnud. Italo naelutas plakati seinale ja astus eemale, et kätetööd imetleda. „Kas sai otse?“

      Caterina uuris plakatit. „Jah, ma arvan küll. Aga mis see on?“ küsis ta lähemale minnes ja plakatit uurides.

      Italo oli plakatile joonistanud viis suurt ristkülikut, millest igaüks märgistas üht astet Rocco Schiavone tüütute jamade skaalal, alates kuuendast ja lõpetades kümnenda astmega. Jaoskonnas teadsid seda skaalat nüüdseks kõik. See algas kuuendalt astmelt kergemate jamadega ja lõppes tipus, kümnendal astmel, kus troonis uhkes üksinduses kõigist nuhtlustest kõige julmem: lahendust ootav mõrvajuhtum.

      Caterina puhkes naerma. „Kas sa tead neid kõiki peast?“

      „Panin kirja need, mida tean. Aga iga kord, kui mõne uue avastame, lisame selle siia, kuni asjast täispildi saame.“

      „Kas sa helistasid talle?“

      „Ta ei võta mu kõnesid vastu. Ta ei võta kellegi kõnesid vastu.“

      „Kas sa ta Piave tänava korteris käisid?“

      „Politseilindid on ära võetud,“ ütles Italo. „Muuseas, jätsin talle sinna prefekti teate. Ta ütles, et leidis Roccole Laurent Cerise tänaval uue korteri. Aga ta peaks seda vaatama minema.“

      „Rahu. Praegu ei lähe korterid nagu soojad saiad,“ lausus Caterina. „Mis puutub saiadesse, siis Deruta palus luba töölt puududa, näib, et ta peab öösel jälle naisele pagariärisse appi minema.“ Nende sõnadega hakkas Caterina mööda koridori tagasi minema.

      „Caterina? Ära unusta, et homme lähme mu tädi juurde õhtusöögile!“

      Caterina ei vaevunud ringi pöörama: „Mul on homme jooga!“ hüüdis ta ja pööritas silmi. Ta mõtles aseprefekti skaalale. Võib-olla peaks ka endale ühe sellise koostama, mõtles Caterina. Õhtusöögid sugulastega paneks ta üheksan­dale astmele.

      Rocco lebas voodil ja vahtis seina. Ta keskendus plekile ülemises nurgas. See oli hall. Suurbritannia kuju­line. Või habemiku mehe profiil, kes naerab lahtise suuga. Lupa saba tegi õhus tiiru. Koer kikitas kõrvu ja kergitas koonu. Kolm sekundit hiljem koputas keegi uksele.

      „Dottore? Dottore? Kas kõik on korras?“

      Hääl kuulus hotelli administraatorile.

      „Dottore, teile on külaline. Palun tehke uks lahti. Vastake!“

      Rocco pidi avama. Ta loivas ukseni, keeras võtit ning tõmbas ukse lahti.

      Administraatori kõrval seisis tohutu suurt kasvu mees, kelle Rocco kohe ära tundis: see oli Torino kriminaal­polit­sei juurdlusbüroo ülem Carlo Pietra, kes oli saabunud Aostasse samal päeval, mil ta end siia hotelli oli lukustanud.

      Aseprefekt avas ukse. „Palun …“ lausus ta. Pietra naeratas põgusalt, astus administraatorist mööda ja sisenes tuppa.

      „Vajate te midagi?“

      Schiavone ei vastanud, vaid sulges lihtsalt ukse.

      „Kuidas läheb?“

      „Läheb.“

      Carlo Pietra oli nagu maakera, mis täitis kogu 30-ruut­meetrise ruumi. Ta silmad olid sinised ja rõõmsad, tal oli hõre habe ning pikad juuksed. „Kas tohib?“ küsis ta Roccolt, osutades ainsa tugitooli poole kööktoas.

      „Loomulikult, palun.“

      Mees istus ja tool krigises. Pietra vaatas aseprefekti, tema mõnepäevast habet ja sassis juukseid. Siis avas ta süles oleva kausta ja surus nina paberitesse. „Siin on tõesti trööstitu,“ ütles ta dokumente sirvides.

      „Ega mu kodu parem polnud.“ Rocco tõmbas väikese külmiku lahti. „Soovite midagi juua? Vaatame … mul on kokakoolat, mahla ja kolm tillukest tundmatu nimega viskit.“

      „Ei, aitäh.“

      „Sellisel juhul võin teile kapslikohvi teha. See on päris hea.“

      „Ei, ei, ma ei võta midagi. Lähen trahterisse õhtust sööma ja hoian hea meelega kõhu tühja.“ Ta patsutas endale kolm korda käega vastu vatsa.

      Rocco läks kööginurka. Talle endale kulus küll kohv ära. „Nõnda, dottor Pietra, rääkige.“

      Pietra võttis taskuräti ja nuuskas nina. „Kuulge, kas lepime ühes asjas kokku, enne kui meil keeled sõlme lähe­vad?“

      „Nõus.“

      „Sinatame?“

      „Olgu.“ Aseprefekt vajutas nupule ja kohv voolas masi­nast keraamilisse tassi.

      „Nõnda, Rocco, kas sulle sobib, kui teeme olukorrast lühiülevaate.“

      „Lase käia.“ Rocco võttis kohvitassi ja istus voodile. Lupa oli jälle magama jäänud.

      „Niisiis, on sul mingi idee, kes see võis olla, kes 10. mail sinu korterisse tungis ja tulistas …“ Pietro silmad otsisid paberitest üht nime.

      „Adele Talamontit,“ vastas Rocco. „Jah. Adele Talamonti ööbis minu juures. Ta oli mu parima sõbra Sebastiano pruut. Ta tuli