Kevadpuhastus. Antonio Manzini

tühi. Ta äratas Lupa üles.

      „Kas lähme välja?“

      „Kas ma tohin üles Chiara juurde minna?“ küsis Max.

      „Mine, aga ära kauaks jää, eks? Ta on ikka veel väga väsinud,“ ütles Giuliana Berguet.

      Max naeratas, paljastades täiuslikud hambad, silus oma pikki blonde juukseid ja läks trepile, mis viis elu­toast magamistubadesse. Ta polnud oma tüdrukut juba mitu päeva näinud. Max polnud Chiarat haiglas kordagi vaatamas käinud. Talle mõjusid haiglad kohutavalt. Piisas ühe haige nägemisest, et poiss end nakatununa tunneks. Amputeeritud jalg, infarkt, pimesoolepõletik – polnud ühtegi haigust, mis poisile külge ei hakkaks nagu vastik hais, mis tungib ninasõõrmetesse.

      Ta oli tüdrukule kümneid sõnumeid saatnud, aga Chiara oli talle alati vastanud lühilausetes või poolikute sõnadega: „Mul on hästi, varsti näeme, ära haiglasse tule, tervita teisi.“ Peale selle oli veel Filippa. See polnud tema süü, tüdruk oli talle ise sülle langenud. Aga Max oli Chiara peigmees. Ta oli proovinud oma isa, haigla peaarsti doktor Turriniga rääkida. Too oli pojale naeratanud ja öelnud: „Max, sa oled kahekümneaastane, ilus, täie tervise juures. Seksi ja ära üle muretse. Tõsistele asjadele mõtled siis, kui selleks on õige aeg.“ Jah, tõsised asjad. Aga ta ei võinud seda Chiarale teha, vähemalt mitte peale seda, mis tüdruk oli pidanud läbi elama. Röövitud! Max ei suutnud sellele isegi mitte mõelda. Chiara oli veetnud mitu päeva kinniseotuna mägedes, ühes garaažis, külma käes, ilma söömata ja joomata. Max oli neid mehi näinud, kes tüdruku röövisid ja pärast ise autoõnnetuses surma said. Ta oli neile müünud karbitäie isa tagant näpatud Stilnoxi. Max teadis küll, milleks seda ravimit kasutati: lõbutsemiseks. Vägistamisdroog. Manustad seda tüdrukule, tõmbad ta läbi, aga pärast ei mäleta too midagi. Kas nad tegid seda Chiaraga? Vägistasid ta ära? Järelikult oli see tema süü – ta oli süüdi? Aga kui tema poleks kahele litapojale neid tablette müünud, siis oleks seda teinud keegi teine.

      Enne uksele koputamist kordas poiss mõttes: vaata ette, mida sa räägid, Max! Ära lollusi tee!

      Ta koputas, aga ei saanud vastust. Vaikselt avas poiss ukse: „Chiara? Chiara, ma olen Max …“

      Tüdruk oli riides ja lebas voodil. Ta oli endale pleedi peale tõmmanud ja vahtis aknast välja. Tema paksudes värvilistes villastes sokkides jalad piilusid teki alt välja. Tüdruk pööras aeglaselt pead. Poissi nähes naeratas ta korraks, aga muutus kohe taas tõsiseks. „Tšau.“

      „Tšau.“ Max tõmbas ukse kinni ja istus voodi jalutsisse. „Kuidas läheb?“

      Chiara kehitas õlgu. „Hästi. Aga sinul?“

      „Hästi.“ Max vaatas teda.

      Tüdruku juuksed olid sassis, silmade all olid mustad rõngad. „Tundsin sinust puudust,“ ütles Max. „Kuidas sa end tunned?“

      „Olen väsinud.“

      „Millal sa kooli tagasi tuled?“

      „Ei tea. Praegu ei suuda.“

      Max ohkas. „Kas sa magada saad?“

      „Ei.“

      „Aga jalg?“

      Selles garaažis tuhande meetri kõrgusel merepinnast oli Chiara oma jalga vigastanud ja haava oli põletik sisse löönud. Ta kõndis karguga, kuigi arst andis talle lootust paraneda. „Kuule, lõpeta juba küsimuste esitamine, oled samasugune nagu kõik need ajakirjanikud.“

      Max langetas pea. Ta püüdis ju lihtsalt oma tüdruku tervise vastu huvi tunda. Chiara vaatas aknast välja. „Ma ei saa vist kunagi terveks.“

      „Miks sa seda ütled? Haav õmmeldi ju kinni!“

      Oh issand, kui loll ta on, mõtles Chiara. Ilus, aga täielik tola. „Ma ei räägi jalast, Max. Näen seda kõik ööd unes. Kõik ööd olen tooli külge kinni seotud, mul on kott peas. Olen üksi. Väljas sajab vihma ja lund, aga mina olen üksi. Mul on janu …“

      „Chiara, need mehed, kes su röövisid, on nüüd surnud. Mitte keegi ei saa sulle enam liiga teha, mõistad?“

      Tüdruk pööras järsult pead ja vaatas Maxile otsa: „Mida sina sellest tead? Oled sa selles kindel?“ Chiara sulges silmad. „Nägid nüüd? Sain 19-aastaseks, aga pidu polnud. Sest ma ei taha, et keegi mind sellise pilguga vaataks nagu sina praegu.“ Üks pisar veeres tüdruku suletud laugude vahelt põsele. „Nagu vaest tüdrukut, kes rööviti ära, ja jumal teab, mis temaga veel tehti!“

      „Chiara, ära …“

      „Kas koolis räägitakse minust? Mida nad ütlevad?“

      „Et nad tahaksid sind juba näha.“

      Chiara muutus leebemaks. „Kuidas sul endal läheb?“

      „Mitte eriti hästi. Kodus on kohutav olukord.“

      „Mis mõttes?“

      Max uuris oma käsi ja hõõrus neid üksteise vastu. „Paljud asjad ei klapi, isa ja ema on … Ah, ma ei suuda seal enam elada.“

      Chiara turtsatas: „Mine siis minema. Raha sul ju on.“

      „Arvad, et ma pole sellele mõelnud? Aga niikaua kui koolis käin, ei anna nad mulle sentigi …“

      Lõpuks ometi Chiara naeratas. „Ma hoolin sinust väga, Max. Aga sa pead mulle midagi lubama.“

      „Olgu.“

      „Ära enam siia tule.“

      Maxi silmad läksid suureks. „Aga …“

      „Mine kooli, mine sõprade juurde, ja ära enam mulle mõtle. Chiara Berguetti pole olemas.“

      „Miks?“

      „Kui ma seda teaksin, ütleksin sulle. Aga ma ei tea. Ma tõesti ei tea …“

      „Kas sa mulle ühe musi annad?“

      „Anna andeks, Max, lase mul nüüd magada. Ma olen nii väsinud …“

      Alumisel korrusel, Berguettide üliluksuslikus elutoas istus kohtunik Baldi ja segas lusikaga kohvitassis, mille teenijanna Dolores talle äsja köögist oli toonud. Pietro ja Giuliana jälgisid teda.

      „Mul on hea meel täheldada, et olete end kogunud, proua Berguet,“ lausus Baldi.

      „Aitäh, jah, saan lõpuks öösiti magada.“

      Kohtunik vaatas Pietro poole. Vastupidi naisele oli mees kahvatu, ta käed värisesid ja ta süütas ühe sigareti teise järel.

      „Tulin siia selleks, et teilt midagi küsida. Teie ettevõte osales maakondlikus ehitushankes, on mul õigus?“

      Kohtunik oli lahtist haava puudutanud. Pietro kahvatule näole tõusis äkki puna. „Meid eemaldati kandidaatide nimekirjast!“ pahvatas ta. „Meid kõrvaldati konkursilt! Öeldi, et sidemete pärast maffiaga. Mõistate, dottor Baldi? See tõbras, Cuntrera … ta röövis mu tütre, aga nüüd olen hoopis mina mafiooso? Katsusin seda komisjonile selgitada. Need sitapead pressisid meilt ju raha välja!“

      „Pietro!“ karjatas naine, ent mees ei kuulanud teda. „Aga nüüd tuleb välja, et Edil.Beril on sidemed maffiaga!?“

      „Mida teile vastati?“

      „Nad ütlesid, et mäletate Cerrutit, oma partnerit … ta kuulus sellesse organisatsiooni …“ Pietro Berguet hüppas diivanilt püsti. „Neil on õigus, dottor Baldi. Neil on igati õigus! Cristiano oligi selles kaelani sees ja ta oli mu partner, mida ma neile öelda sain? Sidemed maffiaga olidki olemas, muidugi olid.“

      Baldi rüüpas kohvi. „Minu andmetel võitis ehitushanke konkursi ettevõte nimega …“

      Pietro jõudis temast ette: „Architettura Futura. Nad on noored tegijad, alustasid alles mõned aastad tagasi.“