Kevadpuhastus. Antonio Manzini

kui Enzo keset ööd ta ukse taha oli ilmunud ja ta vägisi Aostasse tirinud. Kes sellele värdjale ta Francavilla aadressi oli andnud? Kuidas mees ta üles oli leidnud? Too mõrtsukas oli Corradot ähvar­danud ja tal polnud muud üle jäänud kui järele anda, lootes, et see lurjus ta elust võimalikult ruttu kaob.

      „Mis sul viga on?“ sosistas Tatjana talle kõrva. Corrado naeratas. „Sa oled nii mõtlik.“

      Mida võis ta naisele vastata? Et ta elu oli lõputu õudus­unenägu? Et ta oleks hea meelega esimesele lennukile astunud ja lennanud ükskõik millisesse riiki teisel pool maa­kera? Selle asemel ütles Corrado: „See on sulle, Luca!“ ning ulatas tassi politseinikule.

      „Ütle siis, Tatjana. Kas tuled kala sööma või ei tule?“

      „Tead mis, Luca. Joo kohv ära, võta Ciro ühes ja jätkake oma ringkäiku. Võib-olla õnnestub teil enne õhtut veel mõni trahv välja kirjutada!“

      Ciro puhkes naerma ja patsutas Lucat õlale: „Lähme, Luca, sul pole temaga vähimatki lootust!“ Baarist väljudes põrkasid politseinikud kokku Barbaraga, kes sisenes Derbysse, naeratus suul. „Corrado, tee mulle kaks teed! Võtan need poodi kaasa.“

      „Kohe!“ vastas Corrado. Baari kõrval asuva raamatu­poe kaks omanikku tekitasid temas aukartust. Mitte selle­pärast, et nad oleksid ranged või võimukad olnud. Barbara ja Simona müüsid raamatuid, mistõttu ümbritses naisi tema silmis mingi salapärane aura. Kohvi ja võileibu ostavad ju kõik, aga raamatuid? Ometi nende äri õitses. Seega austas Corrado neid naisi ja täitis iga nende soovi, nagu oleksid nad mingi tundmatu usulahu preestrinnad. „Sidruniga, nagu tavaliselt?“

      „Sidruniga, nagu tavaliselt!“

      „Corrado, kui teed valmis saad, pane väljas tuled põlema, aeg on sealmaal …“ ütles Tatjana ja andis raamatu­poe omanikule märku enda järel välja tulla. Ta tahtis temaga rääkida.

      Kõnniteel seistes süütas Tatjana sigareti. Ta pakkus ühte ka Barbarale, kuid too ütles ära.

      „Mis viga, Tanja?“

      „Corrado on nii imelik. Neli päeva tagasi pani ta baari kinni ja käis kaks ööd kusagil ära. Ta ei öelnud mulle, miks või kus ta käis. Aga kui ta tagasi tuli, siis oli ta … ma ei tea, kahvatu, hajevil, ja ta võpatab iga prõksu peale.“

      „Mis sa arvad, miks?“

      „Ma ei tea. Aga see ei meeldi mulle mitte üks põrm.“

      Nad vaatasid meest, kes soojendas parajasti alumiiniumist kannukeses teevett. „Corradol on Roomas kriminaalne minevik. Ükskord ta ütles mulle, et ta ei saa sinna enam tagasi minna.“

      Barbara silmad läksid põlema. „Mis mõttes kriminaalne minevik?“ Le Carré ja P. D. Jamesi kirgliku lugejana nägi ta iga nurga taga vandenõusid ja mõistatusi.

      „Kuriteod, ma ju ütlesin.“ Seejärel lisas ta sosinal: „Ta on isegi kinni istunud …“

      „Seega?“

      „Ma ei tea. Corradot vaevab miski.“

      „Tee on valmis!“ hüüdis Corrado. Barbara pigistas sõbralikult Tatjana käsivart ja läks tagasi baari. Venelanna jäi välja suitsetama ja taevast vahtima. Kõrged lained rullusid randa ja peksid vastu kaljusid. Varsti läheb pimedaks. Raamatupoe omanik möödus Tatjanast, käes kaks teetassi. „Pärast räägime,“ sosistas ta ning hakkas oma poe poole minema. Venelanna viskas koni ära ja läks tagasi baari. Corrado seisis seljaga vastu kohvimasinat ning jõllitas mahlapudelite kasti. „Tead mis, Corrado, mine parem koju. Ma panen ise baari kinni.“

      „Mis?“

      „Ma ütlesin: mine koju. Heida magama või istu diiva­nile televiisorit vaatama, puhka ennast välja. Tööpäev on peaaegu läbi.“

      Corrado noogutas. „Jah … jah, olgu. Ma siis lähen.“

      Naine läks baarileti taha. „Oled sa kindel, et sul pala­vikku pole?“

      „Ah?“

      „Kas sul on palavik?“

      „Ei. Pole mul mingit palavikku,“ vastas Corrado. „Paned siis ise baari kinni?“

      „Ma ju ütlesin sulle, et panen.“

      Mees tõmbas pea õlgade vahele, haaras nagist tuule­jope, võttis taskust villase mütsi ja tõmbas pähe. „Homseni siis.“

      „Homseni.“

      Tatjana jäi baari mehele järele vaatama.

      Päevavalgus hakkas kustuma. Peagi on meri üksnes mustendav väli, millel vilguvad kalapaatide tulukesed. Corrado otsustas jalutada koju mööda rannapromenaadi, et veidi värsket õhku hingata. Ta kohtas kahte jooksjat ja üht koeraga naist, kes tuli jalutuskäigult. Temast möödus vaid kaks autot ja üks põrisev motoroller. Francavilla al Mare oli kuurortlinn. Enamik maju rannapromenaadi ääres olid tühjad, nende akende ette olid tõmmatud luugid, mis ootasid omanikke, kes pidid saabuma suvekuudeks. Corrado elas ranna lähedal asuval tänaval ja tema kahe trepikoja ning kaheteistkümne korteriga majas elas peale tema veel kolm peret.

      See ei saanud niimoodi jätkuda. Ta elu oli lõputu piin. Ta magas öösiti ainult mõne tunni ja needki möödusid väsinult, rahutult, hallidena ja ilma unenägudeta.

      Kõigel on algus ja lõpp, kordas ta endale. Aga miks siis minu kannatustele lõppu ei tule?

      Kui kaua veel pidi ta oma vigade eest maksma? See oli hullem kui eluaegne vanglakaristus. Võib-olla oleks olnud parem, kui ta oleks vangi pandud, mõtles Corrado endamisi. Miks too politseinik kuus aastat tagasi teda maha ei lasknud nagu ta kaasosalise? Nüüd oli ta aheldatud, võimetu, hirmunud ja lisaks veel mõrvari meelevallas.

      „See peab lõppema!“ pahvatas Corrado ja surus võtme hoovi raudvärava lukuauku. Ta pööras vasakule, A-trepikoja poole, ja avas välisukse. Tema korter asus soklikorrusel. Corrado keeras võtit ja astus sisse. Süütas tule, võttis mütsi peast, jope seljast ning riputas need ukse kõrvale nagisse. Seejärel hingas mees sügavalt sisse ja läks kööki. Enzo Baiocchi istus toolil, suitsetas ja vaatas televiisorit. Aknad olid suletud, luugid kinni, ruum haises suitsu ja läppunud kohvi järele. Corradol läks süda pahaks.

      „Tere tulemast tagasi,“ ütles Enzo.

      Corrado ei vastanud. Ta avas külmiku ja võttis veepudeli.

      „Kurat, sa ei toonud midagi süüa.“

      Corrado vaatas vilksamisi Enzo poole ja haaras nõude­kuivatusrestilt klaasi. Ta võinuks talle klaaspudeliga ootamatult, jõulise ja otsustava löögiga kuklasse virutada ning kogu see õudusunenägu oleks lõppenud.

      „Ei toonud.“

      „Mida ma siis täna õhtuks söön?“

      Enzo blondeeritud juuksed olid kuivad ja takused. Ta kustutas sigareti tassi sisse.

      „Oleksid võinud baarist mõne võileiva tuua … tüki keeksi … ole sa neetud!“

      „Ma ei tulnud selle peale.“

      „Ma lähen Pescarasse õhtust sööma. Viska viiekümne­kas.“

      Corrado valas klaasi vett täis ja jõi. Siis asetas ta selle kraanikaussi. „Ei.“

      „Mis mõttes ei?“

      „Ma ei anna sulle sentigi, Enzo. Mul on sellest kõrini.“

      Baiocchi pööras aeglaselt ringi. „Mida sa ütlesid?“

      „Sa oled juba kolm päeva siin elanud. Tahtsid, et ma su Aostasse viiksin, käisime seal ära, seega nüüd lähevad meie teed lahku.“ Ta ei teadnud ise ka, kust ta selle julguse võttis, aga seda ta ütles. „Kauaks sa veel siia jääda kavatsed?“

      Enzo tõusis aeglaselt toolilt. „Nii kauaks, kui tahan. Sina pea suu. Kas tead, miks?“

      Corrado