Kevadpuhastus. Antonio Manzini

      Carlo sügas kukalt. „Kuule, Rocco, ma olen sinu kohta üht-teist lugenud. Ütleme nii, et … esmapilgul näib, et sul on üpris segane minevik.“

      „Segane on vähe öeldud, Carlo.“

      „Seega, kuigi sul pole seal kerge tuhnida, on sul mingi kahtlus ikka tekkinud?“

      Rocco raputas pead. „Ei. Ei ole. Tean ainult seda, et isik, kes mind tappa tahtis, teeb uuesti proovi.“

      Carlo Pietra vaatas toas ringi. „Kas sa ootad teda siin?“

      „Ei. Olen siin sellepärast, et mul pole enam kodu. Lähen siit minema kohe, kui uue kodu leian. Eelkõige tema pärast,“ ütles Rocco ja osutas Lupale. „Tal pole siin piisavalt ruumi.“

      Pietra näis alles nüüd koera märkavat. „Ma ei tea. Mulle meeldivad kassid.“ Kriminaalpolitsei juurdlus­büroo ülem ajas oma koguka keha püsti. „Olgu, ma lähen prefekti juurde. Annan talle juurdluse üle ja sõidan tagasi Torinosse. Mul pole siin enam midagi teha. Millal sa tööle tagasi lähed?“

      „Mul on veel väljavõtmata puhkust.“

      „Kas sa kavatsed selle siin veeta?“

      „Mul pole isu kusagile sõita.“

      „Oli väga meeldiv.“ Pietra sirutas käe välja ja Rocco surus seda. „Kuidas sulle Aostas meeldib?“

      Aseprefekt jäi hetkeks mõttesse. „Head reisi.“

      Massimo, Rocco sõber Viterbost, soovitas talle, millist toitu Lupale osta. Massimot võis usaldada. Ta kasvatas trühvli­koeri ja dresseeris neid nagu soldateid. Rocco oli kutsikast foto teinud ja selle MMS-iga sõbrale saatnud. Too oli vastanud: „Kallis Rocco, mu sõber, raske öelda, mis tõugu ta on. Esmapilgul näen temas kolme tõu segu: setter, bretooni spanjel ja üks lambakoertest. Igatahes ilus koer, hoia teda.“ Rocco võttis puhtaks lakutud kausi põrandalt ja asetas selle kraanikausi äärele. Siis võttis ajalehe, et see kokku kortsutada ja prügikasti visata. Tema pilk peatus Buccellato artiklil:

      Me küsime: kas tegu on korrakaitsejõudude poolse tõendite võltsimise või vaikimisleppega, nüüd kui keeristormi keskmes on üks nende meestest?

      Rocco kägardas lehe kokku ja lennutas prügikasti.

      „Seitse ülevalt alla, sisutu, mõttetu, kuus tähte.“

      Marina istub Lupa kõrval voodil ja silitab koera parema käega. Vasakus käes on tal ristsõna.

      „Asjatu?“

      „Oota, algab t-tähega.“

      „Tähtsusetu?“

      „Rocco, ma ütlesin: kuus tähte.“

      Kuus tähte …

      „Siin on päris trööstitu …“

      „Jah.“

      „Oh jumal, ega Piave tänava korter ka mingi loss polnud.“

      „See on õige,“ vastan talle.

      „Pead omale uue kodu otsima.“

      „See on mõttetu.“ Mõtlen järele. „Mõttetu?“

      „Mis?“

      „See sõna ristsõnades. Kas mõttetu sobib?“

      „See algab m-iga. Ma ütlesin t-ga. Oota, lahendan 12 vasakult paremale ära … pakkumist vastu võtma … see on lihtne, aktsepteerima … Abdul Alhazredi pseudoraamat …“

      „Misasi?“

      „„Necronomicon“.“

      „Kust sa selliseid asju tead?“

      „Lihtsalt tean. Seega, seitse ülevalt alla on … tühine!“

      „Tühine?“

      „Täpselt.“

      Vaatan teda. „Kas sa oled mu peale pahane?“ Loomulikult on ta minu peale pahane. Üks on kindel. Mu naine keerutab kogu aeg sõnadega, nagu oleksid need Saturni rõngad, aga olen sellega harjunud. „Kas sa oled mu peale pahane? Miks sa seda mulle otse näkku ei ütle?“

      Marina paneb ristsõnad ära, suudleb Lupat koonule ja läheb vannituppa. Ta peatub lävel ja vaatab mind oma tohutu suurte silmadega: „Tee midagi, pagan küll!“ ütleb ta ja kaob ukse taha.

      Seal nad on, tammuvad ühest hoovi otsast teise, sosistavad. Eeslid. Ainult et eeslid tammuvad ringiratast ja liigutavad käiakivi. Need inimvared siin kulutavad üksnes jalanõusid ja hoovimuru.

      „Aitab! Kõik sisse!“ karjus noor valvur, kelle habe oli alles hõre ja nägu vistrikuline. Agostino, hüüdnimega professor, tõusis. Nigeeria hiiglane Oluwafeme ning Erik Punahabe järgnesid talle. Veel üks sitane päev, järjekordne sitane päev. Aeglaselt astus professor läbi värava, mis viis Varallo eeluurimisvangla teise tiiva trepile. Ta naeratas kiilakale võmmile tervituseks ja hakkas trepist üles minema. Meest ei kõigutanud enam isegi mitte teiste kinnipeetavate austavad pilgud. Ega kohtumõistmispalved, mida nad värisevate kätega talle esitasid suhtlustunni ajal, mil kambrite uksed olid avatud ning oma osakonnas võis vabalt ringi liikuda, korjates kokku sigarette ja võlgu. Agostino oli nendest seintest tüdinud. Ta pidi siit ära saama, pidi laskma end kuhugi mujale saata. Uus ümbrus, uus elu, uued inimesed, keda endale allutada. Siit oleks ta kaasa võtnud ainult kaks meest: Oluwafeme ja Eriku, kes olid tublid, ustavad ja mis kõige tähtsam, ohtlikud. Pealegi valmistas Erik jumalikult süüa. „Mis meil täna õhtusöögiks on?“ küsis Agostino temalt, kui nad läbi viimase värava oma vanglatiiva koridori astusid.

      „Täna teen sulle pasta carbonara’t ja kanarinda sidruniga.“

      Agostino noogutas. „Kas sa kana sisse oliive paned?“

      „Muidugi panen, professor!“

      Agostino surus paaril vangil kätt ja sisenes oma kambrisse. Talle kuulus kogu vanglas ainus voodi, mis polnud kahekordne. Ta märkas kohe, et keegi oli patja liigutanud. Lina oli halvasti silutud. Agostino libistas käe teki alla ja tõmbas sealt välja ruudulisest kaustikust rebitud lehe.

      „Homme!“ oli paberile kirjutatud.

      Agostino vaatas Eriku ja nigeerlase poole. Siis toppis ta paberi suhu ja hakkas mäluma.

      „Mis see oli?“ küsis Erik.

      „Eelroog …“

      „Colombo komissariaat kuuleb.“

      „Ühendage mind de Silvestriga.“

      „Kes räägib?“

      „Aseprefekt Schiavone.“

      Rocco jäi ootele. See oli ta vana komissariaat Roomas, kus ta oli veetnud aastaid ja kus siiani töötas de Silvestri, eakas politseinik, kes oli omal ajal jälginud Rocco debüüti politseiorganites ning kellel oli arvutivääriline mälu ja Nobeli auhinda vääriv mõistus. Aseprefekt vaatas aknast välja, käes juhtmeta telefon. Ilm oli hall ja sombune. Ähvardas sadama hakata. Kuid aknaklaasid polnud udused, mis tähendas, et väljas oli õhutemperatuur lõpuks ometi kevadine.

      „Dottore? Mis teil seal juhtus?“ küsis de Silvestri kähisev hääl.

      „Sa siis kuulsid sellest?“

      „Juhuslikult, maakondlikest teleuudistest. Nad tahtsid teid tappa, eks ole?“

      „Jah. Mul on sinu abi vaja, Alfredo.“

      „Teen kõik, mis minu võimuses.“

      „Kas viimasel ajal on keegi vanglast välja saanud?“

      „Kes keegi?“

      „Keegi, kelle ma kunagi trellide taha olen saatnud. Ma ei tea, keegi, kes võiks minu peale viha kanda.“

      Rocco kuulis torust politseiniku hingamist. „Dottor Schiavone, te nõuate minult,