Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

      „Hea küll, sa saad kümme tuhat. Kuid pool enne ja pool pärast,“ röökis brigaadikindral. „Ja kui proua Winthrop sünnitab poisi, pead poolega leppima.“ Ta vaatas mind hukkamõistvalt. „Kuidas ma saaksin usaldada naist, kes on võimeline midagi sellist tegema?“

      „Naised on paljukski võimelised, härra. Te pole seda lihtsalt enne märganud.“ Naeratasin suunurgast. „Ma vajan esimest poolt oma osast sularahas täpselt kahe nädala pärast.“

      Mees kahlas põõsastikus ringi ja äkki ma taipasin, kui palju see tehing tema jaoks tähendas. Oleksin pidanud võtma temalt viiskümmend ja ta oleks andnudki. Ta oleks teinud peaaegu kõike.

„Sa saad oma raha,“ urises ta endale nina alla. „Tule siia tagasi täna kahe nädala pärast kell kümme ja raha ootab sind.“ Ta astus minu poole, silmad pilukil nagu Ebenezer Scrooge’il2. „Ja pea meeles, et sa suu kinni hoiad, vastasel korral on tehing läbi. Ka mu naisele mitte sõnakestki. Ta ei tohi teada. Kas sa kuuled mind?“

      „Ma kuulen teid, härra.“ Rääkisin vaikselt. „Kõik on täiesti selge.“

      Nende sõnadega pöördusin ümber ja suundusin metsa, jättes ta edasi-tagasi tammuma ja omaette kiruma.

      Hingates sisse värskemana tunduvat õhku, tantsisklesin sõnajalgadest välja teeraja peale. Kõik toimib, Clara. Ettevaatuse mõttes olen otsustanud selle tüütu Tillingi-mutiga semutsema hakata. Hoian kõrvad kikkis. See on suur raha ja nüüd asun halastamatult üksikasju välja töötama. Kirjutan kõigest täpselt nii, nagu sa oma kirjas soovisid. Ma tean, mida sa arvad – et keeran kõik vussi nagu tavaliselt. Aga seekord ei jäta ma sind hätta. Ma vannun, et juba enne kevadet oled rikas.

      Edwina

      2 Tegelane C. Dickensi „Jõulujuttudest“.

      PROUA TILLINGI PÄEVARAAMAT

      Kolmapäev, 17. aprill 1940

      Primi teadaanne, mis teavitas uuest naistekoorist, on meie väikeses kogukonnas keeristormi tekitanud. Eelmisel õhtul enne Naiste Vabatahtliku Teenistuse koosolekut (või NVT, nagu me praegusel ajal ütleme) teatas proua B mulle, et oli otsejoones vikaari juurde tõde välja selgitama läinud.

      „„Kas te olete sellele naisele – uustulnukale – loa andnud koor üle võtta ja seda tundmatuseni muuta?“ nõudsin ma. Ja kas tead, mida ta mulle vastas? Vikaar, kes peaks jumalamees olema, sõnas: „Nojah, ta oli väga otsusekindel ja ma ei suutnud talle tõesti vastu vaielda.“ Ma ei teadnud, mida selle peale öelda!“

      „Jessas,“ vastasin ma. Kogu see asi ajas mind väga elevile. Vähemalt hakkame jälle laulma. Olen sellest puudust tundnud. „Ma tean, et see on ebatavaline, aga lööme kaasa ja vaatame, mida Primil meile öelda on. Lõppude lõpuks, ega see meile halba tee.“

      „Ei tee halba?“ röögatas proua B mulle. „Kas meie küla maine hävitamine polegi halb? Ma ei suuda ettegi kujutada, mida leedi Worthingil mulle selle kohta öelda on. Ta on täielik tähenärija, kes tahab, et asju tehtaks nii, nagu neid alation tehtud.“

      Mõned teised NVT naised ühinesid meiega, sõjaväeõmblejad torisesid pahuralt vormirõivaste kallal nokitsedes, sööklas töötavad naised ei osanud öelda, kuidas kõik toimima hakkab. Seega võid mu uudishimu ette kujutada, kui ma tol õhtul kirikusse piilusin ja siis vihma eest sisse hiilisin.

      Olin üks esimesi saabujaid. Kirik oli lummav, küünlad altari juures heitsid löövile tumedaid varje. Üksteise järel hakkasid saabuma naised: proua Gibbs poest, proua B, proua Quail, kes orelit mängib, ja isegi Hattie, kes on kohe-kohe sünnitamas, kuid ütles, et ei taha sellest mingi hinna eest ilma jääda. Ka preili Paltry ilmus välja – ta näib olevat uue lehekülje pööranud, lõpuks isegi rääkis mulle, kuidas ta NVT-ga ühines. Kitty ja proua Winthrop tulid innukalt kohale ja tõid endaga oma evakueeritu Silvie, kes ükskord ometi peaaegu naeratas. Venetia lonkis uhkelt rõivastatuna sisse, juhuks kui peaks härra Slaterit kohtama. Ta on muutunud hämmastavalt ebameeldivaks. Kuid võib-olla on tal nüüd lootust, kui Angela Quaili pole läheduses.

      Kella seitsmeks oli ruum paduvihmast hoolimata rahvast täis ja jutukõmin ning ootusärevus täitsid jahedat kirikut. Isegi Jumalaema näis valmilt alla vaatavat. Samal ajal loksusid kindlameelsed vastased proua B juhtimisel kirikupingi ees nagu kari õnnetuid kanu.

      Korraga paiskus massiivne kahe poolega uks lahti ja mustas pikas mantlis majesteetlik Prim vuhises mööda vahekäiku meie poole, ta sammud kajasid katuseni ja ehmatasid mõned nahkhiired kellatornis üles. Naine tõmbas järsult mantli seljast ja raputas sellelt vihmavett maha. Ta juuksed nägid eriti hoolitsemata välja. Primi pilk hiilgas pidulikult, toolile potsatas noodivirn ja ta astus rutakalt ning teatraalselt kantsli treppidest üles.

      „Kas ma tohiksin teie kõigi tähelepanu paluda,“ hüüdis ta ja naise hääl kaikus valjult võlvide all. „Teatan uhkusega Chilbury naiskoori loomisest.“

      Pool rahvahulka tervitas uudist tormilise aplausiga. Mu süda täitus soojusega. Unistus võibki täituda.

      Aga teisel poolel seisis proua B, käed trotslikult puusas, valvates oma ala ja toetajaid jäiga paindumatusega.

      Prim jätkas, säravad silmad eesmärgikindlalt näost esile tungimas. „Ma tean, et te kõik olete tundnud end lööduna kooritegevuse lõppemise pärast,“ teatas ta juubeldavalt taktikeppi viibutades, „seetõttu tegin vikaarile ettepaneku külale kallis koor vaid naiskooriks muuta.“

      „Ja kuidas te seda siis tegite?“ küsis proua B oma tavapärasel üleoleval toonil.

      „Selgitasin talle, et nüüd, mil sõda on käimas, vajame koori rohkem kui kunagi varem. Meil peab olema võimalus kokku tulla ja laulda, tegeleda kauni muusikaga, mis aitab seda kohutavat aega üle elada.“ Ta tegi pausi ja pöördus enda kõrval oleva pika küünla poole, nii et leegi värelus peegeldus mõtlikult naise silmades. „Mõned meist mäletavad eelmist sõda, neid lõputuid kannatusi ja surmasid, mida see kaasa tõi. On aeg, et meie, naised, teeksime, mida suudame, et toetada kõik koos üksteist ja hoida oma vaimu virge. Meeste puudumine ei tähenda veel seda, et me ei saaks ise laulmisega hakkama.“

      „Ärge olge naeruväärne.“ Proua B astus ette, ta ennasttäis kogu pöördus põlgusega segatud vihaga kantsli poole. Ta oli riietatud oma tavalisse tviidist pintsakusse ja seelikusse. Proua B ajas rinna ette – sõbrad ja naabrid tundsid ära ta võitlushoiaku. „Mida me ilma basside ja tenoriteta peale hakkame?“

      „Me laulame muusikat, mis on kohandatud naishäältele või ma teen selle ise meie jaoks ümber. Meil pole mehi vaja! Oleme ise täiuslik koor!“

      „Igal juhul,“ naeris proua Quail oreli juurest, „oli meie ainuke bass vana härra Dawkins. Ja tema pole suutnud viisi pidada juba vähemalt kaks aastat.“

      Nooremate kooriliikmete poolt kostis paar naeruturtsatust, kuid proua B ei löönud verest välja ja vaatas otsivalt sõnakate toetajate järele.

      „Mida küll Jumal sellest arvab?“ hüüatas üks õmblejanna. „Ta ei ole kavatsenud naisi omapäi laulma panna. Mõelge vaid Halleluuja-koori peale – milline see ilma meesteta oleks?“

      „On väga palju meeskoore, tõepoolest.“ Prim kihistas. „Mõelge suure Cambridge’i koori peale, rääkimata St Pauli katedraali koorist. Ma ei suuda ette kujutada, et ühelegi jumalale oleks laulmine ebameeldiv.“

      „Kuid see ei ole nii, nagu asja käivad,“ sõnas proua B.

      Tundsin, et pean hääle puhtaks köhima ja ütlema, et ta eksib. Enne kui ma veel arugi sain, laususin valju häälega: