Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

      Kas sa ei mõista, Clara? Peagi saan tagasi maksta laenatud raha, nagu lubasin, ja sina taipad viimaks, kui tark ma olen ja minevikus tehtud vigu heastan. Me võime kõik seljataha jätta ega pruugi iial enam Billiga juhtunut mainida (kuigi jään selle juurde, et ma sinu tema käest päästsin). Siis ostan tagasi maja Birnham Woodis, kus me lapsepõlve veetsime, kõik põllud ja kaljud mere ääres ning me võime elada turvaliselt ja õnnelikult nagu enne ema surma. Ja ma teen lõpu sündide ning imikutega, samuti inimeste vastikute alakeha löövetega. Ka tüüpidega, kes mind kamandavad ja tagaselja minu üle naeravad. Ma saan taas iseendaks, kelle järele keegi ei valva.

      Kuid las ma jutustan sulle sellest kokkuleppest algusest peale, sest tean, kui tähtsaks sa üksikasju pead. Olid brigaadikindrali põlastusväärse poja Edmund Winthropi matused. Ta allveelaev lendas õhku eelmisel nädalal. Mees oli vaid kahekümnene – ühel hetkel eemaletõukav limukas, teisel kalade pidusöök.

      Matusepäeva hommik oli külm ja märg nagu kõrvakiil värskeltpüütud tursaga. Me oleks justkui ise Põhjamerel olnud, kuna puhus metsik tuul ja taevast katsid hirmuäratavad pilved, koletislik kull tiirutas ohvrit otsides meie peade kohal. „Üsna sobiv,“ kuulsin kedagi pomisemas, kui me päid vihmavarjude taga ettepoole hoides läbi ligase surnuaia hämara kopitanud kiriku poole tungisime.

      Puupüsti täis kirikus sumisesid keeltpeksvad kohalviibijad. Kõige ees istusid Winthropid ja nende aristokraatlikud sõbrad, kõik uhkeldavad ja sätitud nagu rida musti luiki. Võis näha khakivärvi ja hallikassiniseid vormirõivaid nagu tavaliselt. Vormiriietes mehed arvavad, et neis on midagi erilist, kuigi on päris lollid. Ma ütlen alati: rumalamad kui lihtsalt piiratud inimesed.

      Meie, ülejäänud kohalikud (peamiselt villastes mantlites naised, vastavalt ilmale) pidime kogunema kaares nende taha ja kuulama koori viletsat esitust. Mõned viisi mittepidavad hääled hüüdsid „püha, püha, püha“. Küla jõukad naised on pahased, et koor laiali saadetakse, aga pärast niisugust esitust nagu see kuulaksin pigem kassikontserti.

      Kogu sünge jumalateenistuse kestel nuutsus surnud sõduri ema peopesadesse, värisedes oma musta mantli all. Ta on taas rase – kuigi on juba ligi nelikümmend aastat vana. Räägitakse, et ta vastik isa sundis tüdrukut brigaadikindraliga abielluma. Neiu oli vaevu kuueteistaastane. Sellest ajast alates on mees teda terroriseerinud.

      Kuid kadunu ema oli ainus, kes pisaraid valas. Kõik teised ei olnud nii pimedad Edmundi jõhkra ja ülbe käitumise suhtes – ta oli olnud täpselt isa moodi. Olen kindel, et mõnedele kohalviibijatele tundus ta varajane hinguseleminek õigustatud kättemaksuna.

      Üritades veidigi kurvana välja näha, istusid kaks õde, üks kaheksateist ja teine kolmteist aastat vana, kohusetundlikult oma leinava ema kõrval. Vanem neist, Venetia, kuldsete juustega koketeerija, huvitus enam ripsmete pilgutamisest uuele kenale kunstnikule kui matustest. Noor Kitty, kiitsakas nagu kasvav hirvevasikas, vaatas ringi pilgul, justkui oleks vaimu näinud. Ta kitsas nägu näis altari kohal kõrguva vitraaži lillakas kumas kuuluvat haldjale. Tema kõrval oli välismaalt evakueerunud tüdruk. Ta tundus olevat kivistunud, nagu oleks surma varemgi näinud ja mitte vaid korra.

      Brigaadikindral jõllitas nagu võimukas raisakotkas, läikimalöödud medalid ja kõrgklassi mõjukus tõstsid ta kõigist kirikusviibijaist kõrgemale. Ta laksas hõbeotsaga hobusepiitsa rütmiliselt vastu oma saapaid. Mehe vägivaldne iseloom oli laialt tuntud ja keegi ei kavatsenud temaga täna vastuollu minna. Mõistad, ta ei kaotanud mitte ainult oma ainsat poega, vaid ka kogu perekonna omandi. Chilbury mõisavaldused peavad minema meessoost pärijale ja nüüd on perekonna saatus ebakindel. Brigaadikindral tembeldatakse lolliks, kui kogu perekonna varandus tema kaitse all olles käest libiseb. Kuid ma tunnen sedasorti mehi. Ta ei kavatse toimuvat käed rüpes vaatama jääda.

      Pärast kurnavat jumalateenistust haarasime gaasimaskikarbid ja kõmpisime süngelt läbi jäise vihma Chilbury mõisa, selle georgiaanliku ebardi poole, mille mõni kunagine Winthrop kelleltki arvamust küsimata püstitada laskis.

      Ma läksin ähkides trepist üles suure ukse juurde, lootes saada klaasikese kangemat ja istuda suurel mõnusal diivanil, aga ruum oli juba niiskelt lõhnavatest leinajatest ja märgadest vihmavarjudest pilgeni täis. Lärmi oli sama palju kui King’s Crossil. Marmorsammastega koridorides kajas naiste kontsaklõbin ja valjuhäälne jutuvada. Winthropid on vana ja jõukas perekond, kohalikud aga põlastusväärsed prahi sees tuhnijad, kes alati püüavad lähedal olla, kui avaneb võimalus oma kasimatuid käsi saagi järele sirutada.

      Ja mina? Mu käsi ongi juba nende taskus ja minu asi on nüüd ennast kõige siin toimuvaga kursis hoida. Mõistad, brigaadikindral juba maksabki mulle, et ma tema tegevusest suu kinni hoiaksin, kaasa arvatud eelmise aasta soovimatust rasedusest ja ta vastikust pojast, kes levitas külas haigust kiiremini kui silmapilgutus. See sõda on minu võimalus. Iga ämmaemand, kes oma tööd hästi oskab, peab ära tundma võimaluse, mida selline olukord talle pakub, eriti kui tegu on niisuguste räpaste aristokraatidega, kes arvavad, et on väljaspool kahtlust. Nad on väljapressijaile kergeks saagiks – kakskümmend ühest kohast, nelikümmend teisest. Kokku tuleb korralik summa.

      Sisenedes jäi mulle silma eemaletõmbunud teenjatüdruk, kes seisis rüselust vältides trepil, kandik šerriklaasidega ebakindlalt ühel käel. Tal oli kena sihvakas kael, kuid huuled kõverdusid, nagu oleks ta sidrunit maitsnud. Neiu oli minu juurde tripperit ravima tulnud, mille komandör Edmundilt eelmisel aastal sai, täpselt nagu pool seda neetud küla. Tüdruk rääkis mulle, et mees olevat lubanud temaga abielluda, talle raha ja vabaduse anda, teda armastada ja seejärel kohe sõja puhkedes mereväkke läinud. Mul oli temast kahju, sellepärast rääkisin tüdrukule kõigist mehe teistest naistest – eelmisest teenjatüdrukust, aedniku naisest, vikaari tütrest –, kes kõik põdesid sama haigust. Ma ravisin neid ja ka seda vastikut elajat Edmundit. Tüdruku nimi on Elsie. Arvan, et ta tundis ennast veidi rahutuna teiste saladustest teadasaamise ja kahtlemata ka iseenda pärast. Ütlesin talle, et rääkisin vaid seetõttu, et mina ja tema oleme sõbrad.

      Ma naeratasin talle vandeseltslaslikult ja võtsin ta kandikult klaasi šerrit. Kunagi ei või teada, millal sellistest inimestest kasu võib olla.

      Astusin kaastundeavaldajate rivis sünge proua Tillingi järel. Ta on medõde, koori liige ja haletsusväärne heategija. „Teda mäletatakse alati kui kangelast,“ sõnas ta parajasti ülimalt tundeküllaselt. Ta oli nii piinavalt härdameelne, et mul tekkis soov ta pikk nägu õlletünni suruda ja ta sel moel üles raputada.

      „Seda poleks kunagi juhtuda tohtinud,“ nähvas proua B, veel üks koori liige, kõrgklassile omase kindlameelse tulisusega, mis oli oma kõrkuses talumatu. Naise tegelik nimi on proua Brampton-Boyd ja see ajab ta marru, et kõik teda proua B-ks kutsuvad.

      Kui ma esile astusin, tõmbas proua Tilling pahameeles oma põsed lohku. Ta pole mind kunagi sallinud. Kui astusin tema õenduse pärusmaale, sain külakogukonnaga liiga lähedaseks. Ta on võinud ka kuulda mõnest mu taunimisväärsest teost sünnitusabis. Või pististest.

      „See on nii traagiline,“ ütlesin ma kõige sobivama hääletooniga. „Ta võeti meilt nii noorena.“ Manades näole naeratuse, huuli paotamata, liikusin kiiresti eemale ja seisin omaette. Aeg-ajalt vaatasid inimesed minu poole, imestades, miks ma üldse tulnud olin.

      Hetkel, kui mul tuli mõttesse avada paar ust ja veidi uudishimutseda, juhatas küüruga kääbusetaoline ülemteener mind külalistetuppa. Ma lootsin seal maitsta kõrgklassi matusteks valmistatud suupisteid, kuid avastasin, et olen üksinda suures vaikses ruumis.

      Kaugelt kostis, kuidas keegi klimberdas kiirustades klaveril „Kuupaistesonaati“, mille meloodia tümpsus rahutult külluslikult kaunistatud lagede all, samal ajal kui minu sõrmed libisesid üle vanamoodsa kuldbrokaadist diivanikatte. Siis tõstsin üles alasti kreeklase pronksskulptuuri, mis oli mu käes nii raske nagu surmarelv. Priiskav toasisustus pimestas silmi oma põrandani langevate siniste siidkardinate, eemaletõukavate esivanemate majesteetlike portreede, portselanist kujude, antiikesemete ja ebavõrdsusega.

      Ma ei saanud lahti mõttest, et kui minul nii palju raha oleks, teeksin kõik palju kenamaks, muudaksin toa rõõmsameelsemaks.