Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

sellepärast, et see tuli nii ootamatult, polnud Henryl sõrmust kaasas ja me ei kuulutanud seda avalikult. Kuid sügaval südames ta mäletab.

      Ma tean, et mäletab.

      Mu vastik õde Venetia

      Täieliku vastandina meile kõigile naudib Venetia tohutult seda sõda, ja mitte ainult sellepärast, et kedagi pole tal silma peal hoidmas. See on kõik segamini paisanud, muutnud igaühe teda jumaldavaks ja Edmundi surm on ülendanud ta perekonnas kõige kõrgemale astmele. Venetia värv on ilge rohekaskollane nagu tormine meri, mis justkui imeks kõigest heast enda ümber elava päevavalguse välja, tirides noori mehi oma süngetesse sügavikesse ja paisates nad siis teadvusetult kaugetele randadele.

      Mulle tundub kohutavalt naljakana asjaolu, et tal on raskusi nägusa uustulnuka tähelepanu endale tõmbamisega. Härra Alastair Slater on kunstnik, kes põgenes Londonist tõenäoliste pommide eest, nagu kõik teisedki kirjanikud ja kunstnikud end meeleheitlikult päästa püüdsid. Isa ütles, et nad põgenevad ja hoiavad oma kohusest kõrvale. Härra Slater näeb välja nagu Cary Grant – hoolitsetud, õppinud ja elutark, erinedes teistest siinsetest poistest. Tema värv on tumehall, mis sobitub ta šikkide ülikondade ja ametliku jahedusega. Näib, et Venetia ei huvita teda üldse, kuigi tüdruk tiirleb tema ümber nii päeval kui ka hilisõhtul. Ma kuulsin pealt, kuidas ta Hattiele rääkis kihlveost oma sõbratari Angela Quailiga, et enne kesksuve sööb noormees tal peost, kuid selle põhjal, kuidas kõik paistab, peab ta veidi rohkem pingutama.

      Angela Quail on kõige flirtivam ja põlastusväärsem tüdruk, keda tunnen – on võimatu uskuda, et ta isa on vikaar. Tema värv on hele kirsipunane, samuti ta huuled ja keha ümber liibuvad kleidid. Tal pole moraali ollagi. Ta töötas koos Venetiaga uues sõjaväe juhtimiskeskuses Litchfield Parkis, mis on vana, kuid suursugune mõisahoone Litchfieldi äärealal, täiuslike georgiaanlike sammaste ja astanguliste aedadega. See võeti paar kuud tagasi sunniviisiliselt valitsuse poolt sõjaväe käsutusse ja leedi Worthingil tuleb koos õega jääda Cheswicki lossi. Oh teda vaesekest küll. See on nüüd ülimalt tähtis koht ja kuna loss asub vaid viie miili kaugusel Chilburyst, oleme ka meie tugevdatud valve all, juhul kui natsid üritavad seda pommitada. Venetia teeb seal kontoritööd ja arvab, et tal on elutähtis roll, kuigi kõik, mida ta teeb, on kirjade trükkimine ja telefoniteadete edastamine Londonisse.

      Eelmisel kuul saadeti Angela sealt Londonisse, tõelisesse sõjaministeeriumisse, kus ta peaaegu kindlasti lõbustab iga kohalolevat meest. Angela on ilma vähimagi kahtluseta kõige oskuslikum flirtija siinpool Inglise kanalit. Venetiat ajab hulluks, et ta parim sõbranna läks Londonisse, sest kellega veel ta oma vallutusi jagada saab? Ma lootsin, et ilma Angela halva mõjuta muutub Venetia veidi tagasihoidlikumaks, kuid ta näib olevat veelgi hullem.

      Tšehhist evakueeritud Silvie

      Nüüd pean teile jutustama Silviest, meie kümneaastasest evakueeritud juuditarist. Natsid olid tunginud ta koju Tšehhoslovakkias, aga tüdruku vanematel õnnestus laps enne sõja puhkemist siia toimetada. Ta vanemad pidid talle võimaluse korral järgnema. Onu Nicky, ema noorim vend ja mu kõige lemmikum perekonnaliige, organiseeris laste evakueerimist ja tõi meile eelmisel suvel Silvie, just enne sõja algust.

      „Me pidime evakueerimise lõpetama, kuna piirid on kinni ja see on nii kohutav nendele lastele, kes maha jäid,“ rääkis ta. „Natsid peremehetsevad nüüd juba pooles Ida-Euroopas. Seal valitseb meeleheitlik olukord. Nad on kõrilõikajad ja arreteerivad inimesi, kes nende seadustele ei allu. Nad teevad kõike, mida vaid tahavad. Inimesed on hirmust kanged.“

      Issile ei meeldinud sugugi, et Silvie meil oli. Kuid paari kuu pärast kuulutati sõda välja ja sajad ebameeldivad Londoni evakueeritud ilmusid kohale ning nõudsid kodu. Ühtäkki muutus ta rõõmsaks, et meil oli armas, puhas ja vaikne Silvie, seega teistele ruumi ei jätkunud. Vikaar ja proua Quail võtsid endale ühe kohutava naise koos nelja räpase lapsega, kellel olid täid ja kirbud, aga ei mingeid lauakombeid. Naine vaidles alailma proua Quailiga. Ühel päeval pöördusid nad aga tagasi Londonisse, sest näis, et sõda ei tulegi. Ta isegi ei tänanud pererahvast.

      Mul tuleb veel otsustada, mis on Silvie värv. Ta ei räägi kuigi palju ega naerata eriti sageli. Oleme püüdnud elu tema jaoks veidi lõbusamaks muuta ja aidanud tal inglise keelt harjutada. Ta ütles mulle, et tal on saladus, millest ei saa ühelegi hingele rääkida.

      „Olen täiesti usaldusväärne,“ veensin teda. Kuid ta jäi endale kindlaks, hoidis väikesed huuled kõvasti kinni ega öelnud mulle midagi.

      Kui ta saabus, polnud tal isegi kohvrit, mis oli ilmselt tee peal kaduma läinud. Piiriületus Hollandisse oli olnud raske ja nad lasti kiirustades läbi. Rühm koosnes umbes sajast lapsest, mõned neist vaid viie- või kuueaastased. Ta jutustas, et teekonna ajal nutsid nad kogu aeg oma emasid taga, kõik need kolm päeva. Kohvrite kaotsiminek oli sellepärast eriti valulik, et neis olid laste lemmikmänguasjad, kodused fotod, kõik, mis oli tuttav. Me andsime Silviele nuku, kui ta saabus, kuid ta asetas selle seina ääres olevale toolile ja vaatas riidekappi, justkui see oleks võlujõul avanev ukseava paremasse maailma.

      Uus muusikaõpetaja Prim

Ma peaaegu unustasin. Mul on suurepärane uudis! Chil-burysse kolis uus muusikaõpetaja. Ta tuli Londonist, et hakata Litchfieldi ülikoolis õpetama. Ta nimi on preili Primrose Trent, kuid ta käskis meid end Primiks1 kutsuda, mis on naljakas, sest ta ei ole üldse pirtsakas, hoopis kohutavalt lohakas. Oma lokkis hallinevate juuste ja laia musta mantliga näeb ta pigem välja kortsus nõiana, kellel on kuhi noote kaenla all. Tema värv on tumeroheline nagu jalutuskäik varjulises metsas kesksuvisel õhtul.

      Proua Tilling tutvustas mind talle eile, kui me poes kohtusime, ja mina tundsin ennast piisavalt vaprana, et rääkida talle oma unistusest kord kuulsaks lauljaks saada.

      „Harjuta, mu armas!“ kõmatas ta. Naise muljetavaldav hääl pani konservipurgid riiulitel lõgisema. „Sa pead raskustele julgesti vastu astuma.“ Prim sirutas käsivarre graatsiliselt välja, nagu oleks suurel laval seisnud. „Võin sulle lisatunde anda, kui selleks aega leiad.“

      Milline võimalus! „Ma palun emal kohe ühe korraldada. Teate, meil on kohutav uudis. Vikaar saatis külakoori laiali, nüüd ei ole meil kuskil laulda.“

      „No see küll kena ei ole, tõepoolest! Koor laiali saata. Eriti sellisel raskel ajal!“

      Loodan iga ihurakuga, et ta veenab vikaari koori taas kokku kutsuma, kuigi ma ei tea, mida kumbki neist teha saab. Meil on ilma meesteta vähe lootust. Vahepeal ootan väga laulutunde, sest ema nõustus. Nii jõuan ma rambivalgusesse. Seda ütlevad mulle Primi välkuvad silmad.

      1 Prim (ingl) – pirtsakas

      VENETIA WINTHROPI KIRI ANGELA QUAILILE

      Chilbury mõis

      Chilbury

      Kent

      Kolmapäev, 3. aprill 1940

      Kallis Angela!

      Kihlvedu on ikka veel jõus! Härra Slater väsitab mind, tõrjudes mu lähenemiskatseid. Olen kõik oma parimad nipid kasutusele võtnud, isegi koputanud ta uksele ja küsinud värvijääke, sest ma „proovin maalida ülirasket maastikku“, kuid tema vaid ulatas mulle veidi värvi ja saatis mind viisakalt minema. Olin veetnud terve päeva enda üleslöömisega, kandsin rohelist siidkleiti ja juuksed olid täiuslikult lokkis. Olen nõutu, mu armas.

      Kuid sa ei saa veel võitu välja kuulutada, kuna peagi on ta minu. Noormees on tõepoolest kütkestav, Angie, ja ka romantiline kunstnik. Olen neist alati mõelnud kui nõtketest boheemlastest, kuid tema on rohkem sportlikku tüüpi, ta näeb välja nagu härrasmehelik