Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

samuti üks või kaks hõiget: „Kuulake teda!“ ja „Just nii, õige suhtumine!“ Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et olin püsti tõusnud ja sõna võtnud, proua B-le vastu rääkinud. Ta jälgis mind äärmiselt tauniva pilguga.

      „Ah nii, proua Tilling?“ nähvas proua B. „Ma ei tea, milline osa sellest pöördumisest mind kõige rohkem vapustab! Arvamus, et peaksime sõja tõttu oma moraalitaset alandama, või tõsiasi, et teie, mu kullake, näite olevat vaidlejatega ühinenud.“ Ta pöördus naiste poole, kes olid kobaras altari juures, kahel pool olevate istmete vahel. „Me paneme teemale hääletamisega lõplikult punkti. Need, kes nõustuvad selle ennekuulmatu arvamusega, palun tõstke käsi.“

      Hetkel ei etendanud proua B elurõõmsat kaotajat. Sel ajal kui ta ülestõstetud käsi luges ja uuesti üle luges, tekkis ta näole nördimust väljendav korts. Ta vahtis meid pilguga, nagu me ei väärikski halvakspanu. „Ärge arvakegi, et tagajärjed tulemata jäävad. Ma jälgin teid. Tähelepanelikult.“ Nende sõnadega tormas ta vihaselt minema, tehes oma lahkumisest suure vaatemängu ja äkki, suutmata päriselt ära minna, potsatas raskelt viimasele pingile. Ta arvas ilmselt, et paneb meid süütundest meelt muutma, kuid kui hääled minu ümber valjenesid, teadsin ma, et proua B soov ei täitu.

      „Milline tore mõte,“ lausus Hattie. „Ma ei taipa, miks me küll varem selle peale ei tulnud.“

      „Jah, ja ka nimi on suurepärane,“ teatas Venetia. „Chilbury naiskoor. See kõlab hästi.“

      Ma ei olnud selle peale varem tulnud, kuid nüüd hakkasin mõtlema, miks meie tegevus üldse lõpetati, miks vikaar meist nii palju rääkis. Ja mis veelgi tähtsam – miks me lasksime tal seda üldse teha?

      Prim jagas laiali mõned noodilehed. „Seame ennast õigetele kohtadele. Seiske sinna, kus te tavaliselt olite, või valige mõni muu teile meelepärane koht koorialal. Proovige oma osa kaasa laulda.“

      Me sebisime ringi ja proua B tuli vihaselt altide rühma minu kõrvale. „Ma pean siin olema ja nägema, millise segaduse ta kõigest sellest kokku keerab.“

      „Kõik läheb hästi,“ vastasin ma ja hoidsin hinge kinni, palvetades meie laulu kordamineku eest. Ma ei tahtnud, et asi juba alguses untsu läheks, et Prim meie kohutavaid hääli kuuldes ära ehmataks. Pidime talle tõestama, et saame hakkama.

      Enesekindel ilme näol, tõstis Prim taktikepi, vaatas proua Quaili poole, et ta sissejuhatust alustaks, ja hakkas meid juhatama. Meie häälte kaja täitis kogu ruumi, kaikudes läbi väikese kivist kiriku ja paisutas rõõmuga mu rinda: taas koorina laulmine erutas mind, kokkukõlavate häälte õrn muusika, mis korraga puhtalt helises. Mõtlesin, kas igaüks meist pingutas veidi rohkem, püüdes anda omalt poolt parima, et laul hästi välja tuleks.

      „See oli suurepärane,“ pahvatas Prim, kui viimased noodid kiriku vaikusse hääbusid. „Meil on siin tõeliselt andekaid lauljaid!“

      Me kõik naeratasime ja lootsime, et öeldu puudutas meid isiklikult. Isegi proua B väike rühm tundus olevat muusika lummuses, vastuväited olid ununenud.

      Kuid proua B polnud endiselt valmis lahingut kaotama. „Ma pean sellest vikaariga rääkima,“ kuulutas ta, astus altari eest alla ja marssis kahe poolega uksest välja. Ma kuulen nagunii varsti, kuidas tal vikaari juures läks.

      Hiljem astusin hüpnotiseerituna kodu poole. Ühelt poolt köitis mind laulueufooria, teiselt poolt kannatasin hirmuvärina all, sest mulle meenus, et David peab varsti lahkuma. Eelmisel nädalal tungisid natsid Norrasse ja me saadame sinna oma sõjajõud ning püüame nad Norrast välja lüüa. Ma loodan, et Davidit sinna ei saadeta.

      Aeglaselt ja õrnalt hakkasin omaette laulma. Kuud polnud taevas ja kõikjal valitses pimedus, ükski tuli ei tohtinud sõjaaja seadustele vastavalt põleda. Pimendus kaotas maailmast valguse. Ettevaatliku naeratusega meenutasin endale, et laulmise vastu ei olnud ühtegi seadust ja mu hääl muutus üha valjemaks, trotsides sõda.

      Ma ei allunud käskudele, tahtsin, et mind kuuldaks.