Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

teave minu kohta

      Olen kolmeteistaastane ja tahan suurena lauljaks saada, kanda uhkeid kleite ja laulda suurepärase kuulajaskonna ees Londonis ja Pariisis, võib-olla ka New Yorgis. Ma arvan, et oskan kuulsusega hästi toime tulla ja mind tunnustatakse selle eest, et olen nii mõistlik.

      Elan vanamoelises külas täis vanu ehitisi, mis lõhnavad alati niiskuse ja koitõrjevahendite järele. Siin on muru ja parditiik, pood ja külakeskus, keskaegne kirik koos rohtukasvanud kalmistuga. Kirik on seesama, kus meil toimusid kooriproovid, kuni vikaar otsustas, et ilma meesteta pole kooril mõtet. Olen talle peale käinud, et ta ümber mõtleks, kuid ta ei kuula mind. Vahepeal olen püüdnud koolis koori moodustada. Ma käisin internaatkoolis, kuid see evakueeriti Walesi ja ema ei tahtnud, et ma sinna läheksin. Nüüd peab meie ülemteener Proggett mind iga päev viie miili kaugusele Litchfieldi sõidutama. Kohal pole vigagi, ainult et keegi ei soovi mu kooris laulda.

      Mul on nurjatu õde Venetia, kes on kaheksateistaastane, ja oli ka vend, kuni ta Põhjamerel pommitabamuse sai. Me elame küla kõige suuremas majas, Chilbury mõisas, mis on kohutavalt ruumikas, aga talvel väga külm. See ei ole nii laitmatult puhas kui Brampton Hall, kus elas Henry Brampton-Boyd, kuni ta lennuväkke võeti. Ta võitleb oma Spitfire’ga natside vastu. Kui olen piisavalt vana, et mehele minna, siis me abiellume ja saame neli last. Veel võtame kolm kassi ja suure koera nimega Mozart. Me elame luksuslikku elu, kuigi peame ootama, kuni vanahärra Brampton-Boyd siitilmast lahkub ja meie pärime Brampton Halli. Kuna aga härra eelistab Indias aega veeta, ei tea keegi, millal see juhtuda võib. Venetia naljatleb, et ta elab Indias ainult seetõttu, et oma kamandavat naist, proua B-d vältida, ja kui mina oleksin tema, tekiks mul kiusatus sedasama teha.

      Sõjast

      See sõda on juba liiga kaua kestnud – nüüdseks üle kuue kuu. Elu on olnud väljakannatamatu. Kõigil on palju tegemist, toitu ei ole, uusi riideid ka mitte, teenijad on läinud, pimeduse saabudes puudub valgus, mehed on sõjas. Me peame kõikjal endaga gaasimaske kaasas kandma ja iga kord varjenditesse kõmpima, kui sireenid huilgama hakkavad (kuigi seda pole senini väga tihti juhtunud). Igal õhtul peame paksud mustad kardinad akende ette tõmbama, et valgus natside lennukitele meie asukohta ei paljastaks. Ragisevad uudisteülekanded raadiost on lõputult pikad, inimesed ütlevad kogu aeg „tss, tasa“ ja keelavad mul klaverit mängida.

      Issi on brigaadikindral, kuigi mul pole aimugi, miks temasugune mees üldse ei võitle, käib vaid vahel Londonis ja nimetab seda „sõjaasjanduseks“. Arvan, et ta üritab pääseda sõjaministeeriumi koosolekutele, aga seal leitakse tema eemalehoidmiseks alati vabandus. Ta on olnud eriti vihane ja ta hobusepiits on alati valmis kellelegi meist meelde tuletama, kus me koht on. Venetia ja mina püüame majast eemale hoida nii palju, kui saame. Ema lausa kivistub isa ees ja ta rasedus on lõpusirgel, seega ei olegi meid valvamas kedagi peale vana lapsehoidja Godwini, aga ta on liiga vana ega ole ka varem suutnud meid pahandusi tegemast takistada.

      Mõnedes ajalehtedes kirjutatakse, et sõda saab varsti läbi, kuna lahinguid pole ja natsid tunduvad Ida-Euroopa vallutamisest rõõmu tundvat. Kuid isa ütleb, et see on üks mõttetu loba ja sõda alles algas.

      „Ajalehti kirjutavad tobud.“ Talle meeldib haarata solvav ajaleht ja see vastu lauda laksatada. „Hitler veedab praegu Poolas aega, seejärel pöörab tähelepanu meile. Pange mu sõnu tähele, just nii see sõda kulgeb. Prantsusmaa langeb enne aasta lõppu ja järgmised oleme meie.“

      „Aga kõik on nii vaikne ja tavaline,“ ütlen ma. „Mu õpetaja nimetab seda võltsiks sõjaks, sest tegelikult ei toimu midagi. Pooled lastest, kes Londonist evakueeriti, on juba tagasi läinud. Ta ütleb, et meie väed on jõuludeks kodus.“

      „Su õpetaja on üks imbetsill, kes ei suuda oma neljast seinast kaugemale näha,“ sekkus issi kurjalt. „Vaata Poolat, Tšehhoslovakkiat, Soomet. Vaata kõiki neid uppunud laevu, allveelaevu ja meie oma Edmundit.“

      Meil tuli vestlus sel kohal lõpetada, kuna ema hakkas jälle nutma.

      Mu venna Edmundi surm

      Järgmine asi, millest rääkima pean, on mu vend Edmund, kes allveelaevaga õhku lendas. Me peaksime leinama ja ma tunnen ennast kohutavalt seda öeldes, kuid ma ei igatse teda üldse. Ta oli vastik kiusupunn ja ma jälestasin teda. Ma pole talle kunagi andestanud, et ta mind kaevu kinni pani, kus jäine vesi mu suuni ulatus. Lõpuks leidis lapsehoidja Godwin mu üles. Või seda, kui ta kasutas mind vibusporti harjutades märklauana. Ta küll lubas mind autot juhtima õpetada, kui ma vanemaks saan, mis oli arvatavasti temast päris kena.

      Ema on endast väljas ja meeleheitel lootusest, et sündiv laps oleks poiss. Samuti isa. Tema arvates on tüdrukud mõttetud, Venetia veidi vähem oma blondide juuste pärast. Mina olen täiesti mõttetu, minu arvates on ta mu olemasolugi unustanud, tulen talle vaid siis meelde, kui kedagi süüdistada on vaja. Mõnikord lähen ema juurde uurima, kas tema saaks takistada isal nii jube olemast, kuid ta ei suuda midagi teha. Ta ainult räägib mulle, et valiksin hoolega korraliku ja lahke mehe, kellega abielluda. Mõtlen siis, et ema on kohutavalt õnnetu.

      Iga õhtusöögi ajal laseb ema teenijannal ka Edmundi jaoks koha katta, nagu oleks ta just sisse astumas, toolile istumas ja oma jalgu tavalisel ülbel moel välja sirutamas, tehes kellegi teise kulul mõnda julma nalja, harilikult on need minu või Venetia pihta sihitud. Siis tooks ta kuuldavale paar naeruturtsatust, siluks juukseid tagasi, nagu kogu õhtusöök tiirleks tema ümber. Vahel on raske uskuda, et ta on meie hulgast lahkunud. Eelmisel nädalal olid ta matused, kuid ilma surnukehata, mida matta. See tundub nii veidrana. Kuhu ta läks?

      Mõtted surmale on mul sel nädalal taas esiplaanil, kuna David Tilling on Prantsusmaale minemas ega pruugi iialgi tagasi tulla, eriti seetõttu, et ta ei saa millegagi hakkama. Ma kuulsin prou B-d eile ütlemas, et David on seda tüüpi, kelle kuul leiab kiiremini kui mõne teise ja mind teeb murelikuks, et tal võib õigus olla.

      Ma ei suuda uskuda, et kamp lapsi, kes me siin Chilburys üles kasvasime, on korraga laiali pillutatud – Edmund tapetud, David teel sõtta, Henry lendab hävituslennukil Spitfire üle Saksamaa, Victor Lovell on laevaga kuskil merel, Angela Quail elab Londonis ning ainult Hattie ja nurjatu Venetia on veel alles. Eriti igatsen ma Davidit. Tema oli alati see, kes mind ootas, et teistele järele jõuda, veidike nagu venna moodi, ainult toredam. Paari nädala pärast tuleb ta väljaõppelt tagasi koju ja kõik on kutsutud Tillingite juurde lahkumispeole, enne kui David rindele läheb. Ma tean, et peaksime neil päevil rõõmsad olema, kuigi teame, et keegi võib surma saada, kuid on ju raske unustada, et see võib olla viimane kord, mil teda näen.

      Nimekiri asjadest, mida peaks üles märkima, kui keegi sõtta läheb

      Nende kehakuju – kujutlus, mis alles jääb, kui nemad läinud on.

      Mil viisil nad liiguvad, liikumise kiirus, kui kiiresti nad ümber pööravad, et midagi vaadata.

      Segu kõikvõimalikest lõhnadest ja lõhnaõlidest, mis vaid veidi õhus püsivad.

      Nende värv, sära, mis katab kõike, mida nad teevad, kaasa arvatud nende surma.

      Inimeste värvid

      Ma tahaksin näha inimesi värvidena, et mingi aura või halo ümbritseks neid, varjutades neid väljastpoolt mitmesuguste seestpoolt tulevate lõhnadega.

      Mina – lilla, sama hiilgav ja tume nagu taevas äikest täis ööl.

      Ema – väga kahvaturoosa nagu hiirepoeg.

      Isa – tahmakarva must (ka Edmund oli must, kuid sama must nagu tähitu öö).

      Proua Tilling – heleroheline nagu idu, mis püüab läbi lume välja tungida.

      Proua B – tumesinine (korralik ja tavapärane).

      Henry on sügav taevasinine, see sobib ta silmadega. Olen alati meenutanud hunnitut juulipäeva koolivaheajal, kui