Sõprade linn. Joanna Trollope

      Originaali tiitel:

       Joanna Trollope

       City of Friends

       Mantle

       2017

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

       Kujundanud Mari Kaljuste

       Copyright © Joanna Trollope 2017

       © Tõlge eesti keelde. Tiiu Marie Kraut 2018

       ISBN 978-9985-3-4455-2

       ISBN 978-9985-3-4500-9 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2018

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

       Colette’ile

      1. peatükk

      STACEY

      Päev, mil Stacey Grant töö kaotas, oli kolmapäev. Kuna tavalise töönädala neljapäev ja reede olid alles ees, võimendas see mingil moel šokki juhtunu kohta veelgi enam, lisades sellele tunde, et tegu on vägivaldse ebaõiglusega.

      Kuidas see sai nii minna? Kuidas ometi? Ta oli lõppude lõpuks neljakümne seitsme aastane naine, kes oli töötanud – igati tulutoovalt ja kiiduväärselt – ühes ja samas ettevõttes kuusteist aastat. Kuusteist aastat! Jeff Dodds, juhataja, kes oli ta vallandanud, oli töötanud kaks aastat tema alluvuses ja üleüldse tulnud ettevõttesse viis aastat temast hiljem. Jeff ei olnud, nagu Stacey oli oma kolleegidele korduvalt toonitanud, halb inimene. Ehkki tal oli kombeks saata nädalavahetustel nõudlikus toonis e-kirju ja helistada töötajatele hilisõhtuti tungiva palvega anda tagasisidet, oli see üksnes tema viis panna proovile nende pühendumust ettevõttele. Nagu Stacey rõhutas, jättis Jeff peaaegu onuliku mulje oma sooviga olla tiimide mentoriks, pakkuda neile nõuandeid ja juhatust. See, et ta ei suutnud hoomata, et neil on ka eraelu, oli tõepoolest tema nõrk koht, kuid mitte tahtlik küünilisus. Stacey oli ülejäänud tiimile korduvalt kinnitanud, et maailmas on ka palju hullemaid juhte kui Jeff Dodds.

      Säh sulle siis lojaalsust, mõtles ta nüüd tahtmatult. See on sulle paras selle eest, et sa uskusid tobedasse ausasse mängu. See on sulle paras kuradi õige asja ajamise eest. Kolleegide pilgud saatsid teda, kui ta oma töölaua sahtlite sisu pappkasti pakkis. Mõni neist oli üsna lustliku moega – vaatepilt pakkus ju siiski meelelahutust –, kuid enamik nägi välja löödu ja kaastundlikuna. Üsna mitmed olid üritanud teda kõnetada, kui ta koosolekuruumist Jeffiga kohtumiselt tuli – „Kuidas,” oli tema abikaasa Steve küsinud, kui plaan kolida avatud kontorisse kodus esmakordselt jutuks tuli, „saab töötajat kõigi teiste silme all lahti lasta?” –, aga Stacey oli andnud neile selgelt mõista, et kui ta üldse suu lahti teeb, siis vaid selleks, et karjuda. Kuid see oleks pärast üürikest, vaimustavat kergendushetke tema tunde veel närusemaks teinud. Ta oli pead raputanud ja üritanud naeratada ning suundunud tagasi oma töölaua juurde, nagu ootaks teda seal mingi hädavajalik ülesanne. Ja nii nad kõik siis jälgisid teda salamisi, kui ta oma töise eluga kaasnevad haletsusväärsed kodinad kokku korjas ja kasti poetas.

      Liftide juures tuli üks kolleeg jooksusammul teda peatama. Mees ei varjanudki oma ärritust. Tema särgi ülemine nööp oli lõdvaks lastud lipsusõlme all lahti.

      „Stacey ...”

      „Hilja juba,” lausus naine, osutades saabuvale liftile.

      Mees astus talle ette ja tõkestas ta tee. „Ma poleks tohtinud sulle nõu anda. Ma poleks tohtinud soovitada sul temalt seda paluda.”

      Stacey põrnitses oma süles olevat kasti. „Asi pole sinus.”

      „Aga mina ju soovitasin sul ...”

      Naine ei tõstnud pilku. Ta leidis, et ei suuda. „Tal olid teistsugused ideed. Täiesti teistsugused ideed, Tim. Lõppkokkuvõttes ma ainult andsin talle võimaluse need ellu viia.”

      „Ma ei saa aru. Ta ei saa sind ju vallandada ainuüksi sellepärast, et sa palusid paindlikumat tööaega, ta ei saa seda teha, see on seadusevastane.”

      Stacey ohkas. Kast tema süles muutus ühtäkki talumatult raskeks.

      „Ta ei ole mingi koletis, Tim,” lausus ta nukralt. „Ta on lihtsalt dinosaurus. Tal on naine, kes tema kodust elu korraldab, ja ta vanemad on tema seisukohalt vaadates mugavalt surnud. Tal pole lihtsalt vähimatki aimu.”

      Järjekordne lift andis kõlksatusega oma saabumisest teada.

      „Palun, Stacey ...”

      „Ma ei saa enam siia jääda. Mitte hetkekski. Mitte pärast seda.”

      „Las me viime selle järgmisele tasandile. Palun ära ole nii impulsiivne, ükskõik mida ta ka ütles. Palun.”

      Stacey astus lifti, käekott õlalt maha libisemas, nagu poleks olukord veel küllalt piinlik. Ta pöördus avatud ukse poole. „Ole lihtsalt hoiatatud,” lausus ta.

      Seejärel sahisesid lifti uksed mehe kurva näo ees kinni ning Stacey sõidutati alla klaasist ja kroomist fuajeesse, mille vastuvõtulauas istus Ghanast pärit Charlie, süvenenud oma nutitelefonis jalgpallivõistluse tulemustesse.

      *

      Ludgate Hilli tipus, Saint Pauli katedraalist vasakule jäävas äsja rajatud piirkonnas leidis Stacey ühe tühja prügikasti. Võtnud kastist välja paar raamitud fotot, kummutas ta kogu ülejäänud kraami prügikasti: sinna maandusid avamata sukkpüksipakid, mitmesugused üleliigseks muutunud juhtmed, kergelt muljuda saanud pakkides energiabatoonid, hambahari, kirjaklambrid, pastakad, vanad sünnipäeva- ja jõulukaardid, kummist ämblik, mille keegi oli aprillinaljaks tema arvutiekraani külge kinnitanud, ning igasugust muud tühja-tähja, mis esindasid selle kolmapäevase pärastlõunani kestnud õnnelikumaid ja kindlamaid aegu. Pärast kasti tühjendamist litsus Stacey sisule järele ka kasti enda, rebides selle enne väiksemateks tükkideks, et see prügikasti mahuks. Talle meenus, et kui ta oli neliteist ja tema ema vend oli kuninglikust õhuväest lahkunud, oli tema, Stacey, seisnud nende tagasihoidliku lapsepõlvekodu hoovis ning jälginud, kuidas onu galvaanitud metallist prügikastis oma mundrit põletas.

      „Meil pole kombeks nostalgitseda,” oli Stacey ema Steve’ile öelnud, kui too alles Stacey peigmees oli. „Mitte pereringis. Meil pole kombeks kahetseda. Meie ei vaata tagasi.” Ta oli mehele naeratanud. „Me ei saa seda endale lubada.”

      Stacey pani fotod – Steve’ist, koerast, Steve’ist ja koerast, emast ja koerast – käekotti ja astus sisse üle tee asuvasse kohvikusse. Ta ostis tavalise cappuccino ilma šokolaadita, võttis selle kaasa ja otsis Saint Pauli kirikuaias endale istekoha. Pingi teises otsas istus naine, kes rääkis rutakas araabia keeles telefoniga. Stacey pani kohvitopsi pingile ja võttis samuti taskust telefoni; ta oli meelega selle heli välja lülitanud, et mitte tunda vajadust tegeleda sellega pärastlõunase draama järellainetuses. Tõepoolest, telefonis oli viis vastamata kõnet ja trobikond sõnumeid tema nüüdseks endistelt kolleegidelt. Ta jõudis järeldusele, et Twitterisse pole mõtet vaadatagi. Selle asemel saatis ta Steve’ile lühikese ja lakoonilise sõnumi teatega, et koosolek oli läbi saanud – „Olen väljas. Räägin hiljem.” – ja liikus siis salvestatud lemmiknumbrite jaotisse. Ta põrnitses nimekirja. Steve, ema, Beth, Melissa ja Gaby. Kõik peale ema teadsid, et ta pidi täna Jeff Doddsiga kohtuma. Ema ei teadnud, aga just ema pärast oligi see vestlus vajalikuks osutunud. Ema saab kindlasti maruvihaseks – „näost sinine” oli tema tavapärane väljend –, et Stacey oli söandanud nõuda midagi ennekuulmatut ehk paluda endale paindlikku ja kindlate piiranguteta tööaega. Lühidalt öeldes, ta oli palunud sellist töötamisvormi, mis läks vastuollu valgete meeste konkurentsisüsteemis tunnustatud ärimudeliga.

      „See mudel on ajast ja arust,” oli Stacey Jeff Doddsile julgelt öelnud. „See ei toimi enam.”

      Mees oli talle naeratanud ja tema naeratus oli kõigutamatu. „Ma ei saa sinuga nõustuda, Stacey. Ma saan aru, mida sa üritad, aga ma kardan, et see jääb vaid hüüdjaks hääleks kõrbes.”