Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

teesõela näperdades. Ta ei olnud seal käinud pärast oma viimast suve enne ülikooli. Meelega ning raputanud sellega maha endasse kogunenud draama ja ängi.

      „Kioga laager on minu ja Charlesi jaoks eriline koht.“ Järgmisena proovis memm väikest kokteilivõileiba, millele oli määritud trühvlivõid. „Seal me kohtusime esimest korda ning ka abiellusime seal keset Pajujärve Kuusesaare lehtlas.“

      „Sa teed nalja. Ma ei teadnud seda. Miks ma seda ei teadnud?“

      „Usu mind, sellest, mida sa selle perekonna kohta ei tea, võiks kirjutada pakse raamatuid. Charles ja mina olime nagu tänapäeva Romeo ja Julia.“

      „Sa ei ole mulle seda lugu kunagi rääkinud. Memm, mis toimub?“

      „Midagi ei toimu. Enamikul noortest inimestest ei ole sooja ega külma sellest, kuidas nende vanavanemad kohtusid ja abiellusid. Ja ega peakski olema.“

      „Mul on praegu küll soe,“ ütles Olivia. „Räägi ära.“

      „See kõik juhtus nii kaua aega tagasi ja tundub nüüd nii triviaalne. Vaata, mu vanemad – Gordonid – ja Bellamyd tulid kahest erinevast maailmast. Mina kasvasin üles Avalonis, ei olnud enne abiellumist linna näinudki. Ja su vanaisa vanemad isegi ähvardasid pulma boikoteerida. Nad olid pähe võtnud, et nende poeg peab hästi abielluma. Tollel ajal tähendas see kedagi, kellel oli seltskondlik positsioon. Mitte mõni tüdruk Catskilli mägilaagrist.“

      Oliviat jahmatas valusähvatus, mille ta vanaema silmadest kinni püüdis. Näis, et mõni haav ei paranenud kunagi täielikult. „Mul on kahju,“ lausus ta.

      Memm tegi silmanähtava katse oma tuju parandada. „Nendel aegadel oli palju klassiteadlikkust.“

      „Ikka veel on,“ lausus Olivia tasa.

      Memm kergitas kulme ja Olivia teadis, et parem on, kui ta teemat vahetab, või muidu on ta sunnitud seletama, mida oma lausega silmas pidas. Ootusrikkalt vaatas ta teekannu. „Kas see on valmis?“

      Nad jagasid omavahel alati suure kannu Lady Grey teed, kus oli koos bergamotiga tunda lavendli hõngu. Olivia vanaema noogutas ja valas tee välja. „Igatahes,“ lausus memm, „on sul tähtsamaidki asju, millele mõelda, kui minu iidsed lood.“ Silmad ta šikkide mustade-roosade prillide taga särasid ja hetkeks tundus ta kümneid aastaid nooremana. „Ikkagi on see võimas lugu. Ma olen kindel, et kuuled sellest suvel rohkem. Loodame, et kõik saavad tulla ning kenasti ja pikalt meie juures peatuda. Charles ja mina uuendame lehtlas abielutõotusi, täpselt samas kohas, kus neid esimest korda ütlesime. Me lavastame pulma uuesti nii palju, kui suudame.“

      „Oh, memm. See on… suurepärane mõte.“ Sügaval sisimas tundis Olivia piinlikkust. Ta oli kindel, et vanaema mõtteis olev idülliline pilt oli reaalsusest väga kaugel. Laager oli üheksa aasta eest tegevuse lõpetanud ja sellest ajast saadik kasutuna seisnud. Jäänud oli vaid väikesearvuline hooldusmeeskond, kes niitis heina ja hoolitses, et hooned püsti püsiksid. Mõned Bellamyde nõod ja teised sugulased kasutasid kohta kokkutulekuteks või puhkuse veetmiseks, aga Olivia kahtlustas, et laager oli varemetes. Tema vanavanemaid ootas oma kuldpulma peokohas kindlasti ees pettumus.

      „Kas tead,“ ütles Olivia, kes oli otsustanud diplomaatiline olla, „osa su sõpradest on väga vanaks jäänud. Kui ma õigesti mäletan, siis ei ole laagris ratastoolidele vajalikke teid. Inimesed tulevad parema meelega, kui sa pead peo Waldorf-Astorias või ehk siinsamas Saint Regise hotellis.“

      Jane rüüpas teed. „Me Charlesiga arutasime seda ja otsustasime, et teeme seda enda jaoks. Nii palju kui me ka oma sõpru ja perekonda ei armasta, tuleb kuldpulmast selline sündmus, nagu meie tahame. Selline oli meie pulm ja sama tahame teha viiskümmend aastat hiljem. Valisime Kioga laagri. Nii saame tähistada, et olime minevikus ja oleme loodetavasti elu lõpuni üks õnnelik paar.“ Ta asetas tassi alustaldrikule ja see kõlksatas vaid veidike. „See saab olema meie hüvastijätt laagriga.“

      „Mida sa sellega mõtled?“

      „Kuldpulma tähistamine on meie viimane sündmus Kioga laagris. Pärast seda peame otsustama, mida valdusega ette võtta.“

      Olivia kortsutas kulmu. „Memm? Kas ma kuulsin praegu õigesti?“

      „Kuulsid küll. On aeg. Me peame valduse tarvis plaani valmis mõtlema. Tegemist on saja aakri suuruse esmaklassilise kinnistuga, mis on olnud mu perekonna eraomanduses alates 1932. aastast. Me loodame, et saame seda hoida perekonnas, oma laste jaoks...“ Ta vaatas Oliviale otse silma. „Või lastelaste jaoks. Siin elus ei ole midagi kindlat, aga me loodame, et kinnistut ei müüda arendajatele, kes hakkaksid rajama maanteid ja parkimisplatse ning neid kohutavaid ridaelamuid.“

      Olivia ei teadnud, miks muutis väljavaade, et ta vanavanemad valdusel minna lasevad, ta kurvameelseks. Talle isegi ei meeldinud see koht. Talle meeldis mõte laagrist. Memme isa oli maa saanud suure depressiooni³ ajal tasuna võla eest, kompleksi ise välja ehitanud ja selle Kiogaks nimetanud, arvates, et see tähendab algonkini keeles „rahu ja vaikust“, kuigi sai hiljem teada, et sõna ei tähistanud midagi. Pärast laagri sulgemist 1997. aastal ei olnud ükski Bellamyde järeltulijatest koha ülevõtmisest huvitatud.

      Vanaema võttis ette šokolaadikreemiga täidetud korvi. „Arutame seda pärast aastapäevapidustusi. Parem, kui kõik saab varem ära otsustatud, nii et keegi ei peaks tegema otsust siis, kui meid enam ei ole.“

      „Ma vihkan, kui sa niimoodi räägid. Sa oled kuuekümne kaheksa aastane ja läbisid just seeniorklassi triatloni…“

      „Mida ma ei oleks eluski lõpetanud, kui ei oleks koos sinuga trenni teinud.“ Jane patsutas ta kätt ja paistis mõtlikuna. „Nii palju olulisi hetki mu elus on seal toimunud. Laager aitas mu perel suure depressiooni üle elada – vaevu. Kui me Charlesiga abiellusime ja koha üle võtsime, sai see osaks meist endist.“

      Nii tüüpiline memmest, mõtiskles Olivia. Alati otsis ta võimalust asjadest kinni hoida, isegi kui parem olnuks neil minna lasta.

      „See kõik on tulevikumuusika.“ Memme olek muutus energilisemaks, kui oli välja otsinud mõne paberilehe, mille oli ilmselgelt Olivia koduleheküljelt välja printinud. „Meil on vaja äriasju arutada. Ma tahan, et valmistaksid valduse meie peo tähistamiseks ette.“

      Olivia lasi kuuldavale lühikese naerulagina. „Ma ei saa seda teha, memm.“

      „Nonsenss. Siinsamas ütled sa, et pakud ekspertuuringut, kujundust ja teenuseid kinnisvara parendamiseks, et saavutada selle optimaalne turuväärtus.“

      „Kõik see tähendab, et ma kaunistan maju,“ ütles Olivia. Mõnele tema alal töötavale disainerile see väljend, millel kindlasti puudus vajalik tõsiseltvõetavus, ei meeldinud. Nad eelistasid „maaklerit“ või „kinnisvara parandajat“. „Kaunistamine“ kõlas… liiga kergekaaluliselt.

      Sõna kirjeldas üsnagi täpselt töö sisu. Osutades teenust inimestele, kelle soov oli oma vara parimast küljest näidata, oli Olivia illusioonide meister. Silmamoondaja. Kinnisvara ostjale vastupandamatuks muutmine oli enamasti lihtne ja odav protsess ning hõlmas elemente, mis müüjal juba varem olemas olid, kuid neid mitmel erineval moel kombineerides.

      Ta armastas oma tööd, oli selles hea ning ta maine kasvas sellele vastavalt. Mõnes Manhattani piirkonnas tegutsevad maaklerid isegi ei kaalunud kinnisvara turule panemist enne, kui see oli läbi käinud Olivia Bellamy käe alt. Töös oli siiski ka väljakutseid. Alates oma firma loomisest oli Olivia õppinud, et majade ja korterite valmisseadmine oli enamat kui lillepeenarde rohimine, seinte valgeks värvimine ja leivalõikamismasina sisselülitamine.

      Ikkagi, Kioga-suurune projekt ei mahtunud tema oskuste valdkonda.

      „Sa räägid sajast aakrist puutumata loodusest, mis on siit saja viiekümne miili kaugusel. Ma ei teaks isegi, kust pihta hakata.“

      „Mina tean.“ Jane lükkas üle laua tema poole vanamoodsa nahkköites fotoalbumi. „Kõigil on suvelaager meeles, kas nad seal siis käisid või mitte. Kõik mis sul on vaja teha, on luua see illusioon