Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

– või oli tegemist petliku iluga. Olivial olid suvelaagrist kohutavad mälestused. Kuid kuskil ta ajusopis pesitses idealiseeritud suvekoht, prii mõnitavatest lastest, päikesepõletusest ja sääskedest.

      Nagu alati, hakkas ta fantaasia kinnisvara nähes tööle. Vastumeelsusest hoolimata hakkas ta peaaegu kohe nägema võimalusi, kuidas kõike kenamaks teha.

      Lõpeta, ütles ta endale.

      „Mul ei ole seal veedetud suvedest just kõige paremaid mälestusi,“ meenutas ta vanaemale.

      „Kullake, ma tean. Aga see suvi võib pakkuda võimalust need deemonid välja ajada. Luua uusi mälestusi.“

      Huvitav. Olivia ei teadnud, et vanaema oli tema kannatustest teadlik. Miks ta neid ei lõpetanud, tahtis ta küsida.

      „See projekt võib võtta terve suve. Ma ei ole kindel, et tahan nii kaua ära olla.“

      Memm kergitas kulmu kõrgele üle prillide ääre. „Miks?“

      Olivia ei suutnud end kauem tagasi hoida. Järgmiste sõnadega tõi ta oma elevuse lagedale. „Sest ma arvan, et mul on põhjust siia jääda.“

      „Ja põhjuseks on Harvardi juuradiplomiga Brad Pitti teisik?“

      Hinga sügavalt, Olivia, hoiatas ta end. Sa oled varemgi samas olukorras olnud ja petta saanud. Võta rahulikult. Loomulikult ei suutnud ta seda. Ta kukkus peaaegu toolilt maha, kui ütles: „Ma arvan, et Rand Whitney palub mu kätt.“

      Memm võttis prillid eest ja pani need lauale. „Oh, mu kallis, kallis Olivia.“ Ta kasutas salvrätikut, et silmi pühkida.

      Olivia oli rõõmus, et oli otsustanud memmele rääkida. Tema perekonnas olid mõned, kes reageerinuks skeptilisemalt. Mõni – ta ema üks nendest – tuletaks talle kiiresti meelde, et küpses kahekümne seitsme aasta vanuses Olivial oli seljataga juba kaks untsu läinud kihlust.

      Nagu võiks ta selle unustada.

      Ta lükkas mõtte kõrvale ja lisas: „Ta müüb oma kesklinna korterit. Mu viimane projekt tegelikult. Ma pean täna pärastlõunal veel viimase lihvi andma, sest homme läheb see müüki. Kui ta lennujaamast koju jõuab, olen ma seal ja ootan. Ta on olnud kogu nädala Los Angeleses, oma firma lääneranniku kontoris. Ta ütles, et kui tagasi jõuab, siis ta palub minu käest midagi.“

      „Su kätt.“

      „Ma eeldan.“ Olivia tundis kerget rahutust. Mees ei olnud tegelikult seda öelnud.

      „Siis on ta korteri müümine hea asi.“

      Olivia tundis, kuidas ta nägu naerule läks. „Ta otsib kinnisvara Long Islandil.“

      „Vaata aga. Mees on valmis kodu looma.“

      Olivia naeratus läks laiemaks. „Nii et sa mõistad… ma pean su pakkumise üle järele mõtlema.“

      „Kindlasti, kullake.“ Ta viipas arvet tuttava kuningannaliku žestiga, mis ei vedanud valgete kinnastega ettekandja kutsumisel kunagi alt. „Ma loodan, et sul läheb kõik suurepäraselt.“

      Olivia jooksis treppidest Randi Gramercy pargi läheduses asuvasse korterisse ja tundis end maailma õnnelikema tüdrukuna. Siin ta oli, nautides haruldast privileegi ise oma kihluse jaoks lava viimse detailini valmis sättida. Kui Randall Whitney Olivia kätt palub, teeb ta seda kohas, mille on loonud naise enda fantaasia ja kõva vaev. Väga tihti oli sellistes olukordades sobiva õhkkonna loomine härrasmehe töö ning väga sageli see ka ebaõnnestus.

      Mitte seekord, mõtles Olivia ja nautis mõnusat rahulolusurinat. Seekord saab kõik olema õige.

      Mitte nagu eelmistel kordadel. Pierce’iga oli kihlus hukule määratud algusest saadik, Olivia keeldus seda tunnistamast enne, kui leidis ta koos mingi tüdrukuga duši alt. Richardiga oli alandus saabunud, kui Olivia tabas mehe tema pangakaarti kasutamas ja raha varastamas. Kaks lööki olid ta pannud kahtlema oma otsustusvõimes, kuni tuli Rand… Sellel korral ei olnud ta valesti arvestanud.

      Ta avas eesukse, pööras ringi ja kujutas ette, milline näeks korter välja läbi Randi silmade vaadates. Täiuslikuna, vaat nii, mõtles ta. Koht oli moodsa luksuse võrdkuju, puhas, kuid mitte üle lakutud (kuigi ta oli päevi igale kui viimasele asjale isiklikku tähelepanu pööranud), maitsekas, kuid mitte dekoreeritud (kuigi oli kõike hullumeelselt plaaninud).

      Kesklinnast taksoga sõites oli Olivia mõttes stsenaariumi uuesti ja uuesti läbi mänginud, kuni tal ootusest pea ringi käima hakkas. Vähem kui tunni pärast astub Rand uksest sisse ja satub keset täiuslikku lavakujundust. Tõenäoliselt ei lasku mees põlvele, see ei olnud tema stiil. Selle asemel on ta näol hoolimatu, pakun-sulle-tehingut-muie, ning ta võtab pintsakutaskust musta sädeleva kaelakeekujulise logoga Harry Winstoni ehtekarbi. Rand oli ikkagi Whitney. Sellel olid omad eelised.

      Sundides end kõndima atraktiivselt, kuid väärikalt, peatus ta puhvetkapi juures ja sättis šampanjapudeli kaldenurka jäänõus. Etikett ei pidanud olema täienisti väljapoole pööratud. Teadlik silm võis Dom Perignoni ära tunda puhtalt pudeli silueti järgi.

      Ta viskas vaid ühe pilgu – pool pilku – peeglisse puhvetkapi kohal, viimane oli tegelikult Jaapanist pärinev kirst, mille oli mööbliaidast rentinud. Peeglitel oli tema töös tähtis roll, mitte oma kujutise uurimiseks, vaid toas valguse, dimensiooni ja õhkkonna loomiseks ning et kontrollida – ainult viivuks – ega hammastel huulepulga jälge ole. Kõik muu oli ajaraiskamine.

      Siis ta märkas kerget liikumist peegelpildis. Kuigi sisimas tahtis ta karjuda, haaras Olivia Dom Perignoni pudeli kaelast ja vehkis sellega, valmis võitlema.

      „Kullake, ma olen alati tahtnud sinuga pudelit kihisevat jagada,“ ütles Freddy Delgado, „aga ehk annaksid avamise au mulle.“

      Olivia parim sõber, vastuoluliselt hea välimusega isegi laenatud põlles ja tolmuharja hoides, astus üle toa ja võttis ta pudeli käest.

      Olivia kahmas selle tagasi ja torkas jäänõusse.

      „Mida sa siin teed?“

      „Ainult viimistlen. Sain su kontorist võtme ja tulin kohe siia.“

      Olivia „kontor“ oli elutoa nurgake tema korteris, mis asus kaugemal kesklinnas. Freddyl olid olemas korterivõtmed, aga see oli esimene kord, kui ta oli seda privileegi ära kasutanud. Ta võttis põlle eest. Selle all kandis ta kargopükse, Wolverine’i töösaapaid ja liibuvat T-särki kirjaga „Spamalot“. Tema stiilselt lõigatud juustes olid valged triibud. Freddy oli teatrikunstnik ja algaja näitleja. Ta oli ka vallaline, hea jutuga ja riietus elegantse maitsekusega. Mis kõik viitas sellele, et ta oli gei. Ainult et ei olnud. Lihtsalt üksildane.

      „Saan aru. Jäid oma tööst järjekordselt ilma.“ Olivia krabas ta tagataskust lapi ja kuivatas laiali lennanud jäävee pritsmed.

      „Kuidas sa aru said?“

      „Sa töötad minu juures. Sa töötad minu juures siis, kui sul midagi muud silmapiiril ei ole.“ Lastes pilgul üle korteri käia, pidi ta aga tunnistama, et Freddy oli teinud kujunduse viimistlemisel suurepärast tööd. Nagu alati. Olivia mõtiskles, kas nende sõprus pärast tema abiellumist muutub. Randile ei olnud Freddy kunagi meeldinud ja see oli vastastikune. Olivia vihkas olukorda, kus lojaalsus ühe mehe vastu võrdus teise reetmisega.

      „Selle etenduse, mille kallal ma töötasin, rahastamine langes ära. Vihkan, kui nii läheb.“ Kuigi Freddy oli andekas lavakunstnik, sattus ta millegipärast tööle just väikese või madala eelarvega etenduste juurde ning leidis siis tihti, et oli järsku tööta jäänud. Olivial vedas, et Freddy oli esmaklassiline ehitaja, maaler ja loominguline multitalent. „Muide,“ ütles Freddy talle võluva naeratusega. „Selle korteriga oled sa ennast ületanud. Näeb välja nagu miljon dollarit.“

      „Kui täpne olla, siis üks koma kaks miljonit.“

      Freddy lasi kuuldavale vaikse vile. „Muljet avaldav. Oih, ämblikuvõrk.“ Ta läks sisseehitatud riiulite juurde