Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

korterit, kus esiplaanil on „Moulin Rouge“.“

      „Kuule, mulle meeldib see film. Paljudele inimesele meeldib.“

      Freddy oli filmihull. Tohutu, tüütu, peensusteni fakte teadev filmifriik. Kui midagi oli lindile jäädvustatud, oli Freddy seda näinud ja tõenäoliselt ka pähe õppinud. Vähese ajaga sorteeris ta DVD riiuli, torgates „Moulin Rouge’i“, „Ooperifantoomi“ ja „Prêt-à-Porter’“ sahtlisse. „Mõttetud,“ ütles ta. „Keegi ei taha sõlmida tehingut mehega, kes sellist rämpsu vaatab.“ Ta kükitas ja piilus kappi, kuhu olid pandud ülejäänud filmid. „Ahaa. Juba parem,“ lausus ta.

      „„Põetajad Vegasest“?“ küsis Olivia. „„Peenise lend“? Mitte mingil juhul. Sa paned porno välja kohta, kus inimesed seda näevad.“

      „Kasva suureks,“ käis Freddy peale. „See ei ole midagi hullu, aga ütleb samas, et müüja on tavaline mees, kes ei peenutse. Ja üldse, miks sa käid mehega, kes pornot vaatab?“

      Plaadid olid kingitused poissmeesteõhtult, aga Olivial ei olnud soovi seda Freddyle täpsustada. Ta naeratas salapäraselt ja ütles: „Kes ütles, et see on Rand, kes pornot vaatab?“

      „Ei usu.“

      „Ise tead,“ ütles ta. „Meeldib see sulle või mitte, aga järgmine kord, kui sa otsustad minu juurde tööle tulla, võiksid seda mulle mainida.“

      „Sa oleksid „jah“ öelnud.“ Ta torkas tolmuharja käepideme tagataskusse. „Sa ütled alati „jah“. Sellepärast ma siin olengi.“

      „Ma ei saa aru.“

      Freddy harjumuspärane naerunägu tõsines. Ta klammerdus oma siira pruunisilmse pilguga Olivia silmadesse ja langes ta ette ühele põlvele. Pistis käe põlletaskusse ja tõmbas välja väikese musta karbikese. „Olivia. Ma tahan sinult midagi küsida.“