Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

kuulunuks nood mehele, kes neid tööl käies reaalselt jalas kannab. Välja arvatud ketid. Olivia ei näinud taolisel eputamisel ühtki ratsionaalset põhjendust, välja arvatud asjaolu, et see oli seksikas. Oh jumal. Kuidas veel.

      „Aitäh,“ ütles ta ning astus mehe ja redeli vahelt kiiresti välja. „Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui te ei oleks siia sattunud.“ Mehe peegelklaasidega prillidel võis Olivia näha enda peegeldust – roosatavaid põski, tuulest viidud juukseid. Ta pühkis kätega mööda pükse. „Mida, ee...“ Ta koperdas. Võib-olla ei olnud asi mehes. Võib-olla oli siinne värske õhk ja päikesepaiste ta aju segamini keeranud. Ta manas häälde erapooletu tooni ja otsustas vabalt võtta. „Kas ma saan aidata?“

      „Ma arvan, et asi on vastupidi. Te jätsite mu kõneposti sõnumi. Midagi ehitusprojekti kohta.“ Seda öeldes võttis mees päikeseprillid eest, avas rihma ja tõmbas kiivri peast.

      Oh jumal küll, mõtles Olivia. Ma tahtsin, et see oleks kes iganes, aga mitte sina.

      Mees võttis sõrm sõrme haaval tirides kindad käest ja hoidis samal ajal pilku Olivial. Ta kissitas silmi. „Kas ma… oleme me varem kohtunud?“

      Kas ta tegi nalja? mõtles Olivia. Kas ta tõesti ei teadnud?

      Kui ta ei vastanud, pöördus mees ära ja heiskas vilunult lipu. Nagu puri, võttis see kohe tuule alla.

      Meest silmitsedes unustas Olivia ennast liigutada. Hingata. Mõelda. Üks pilk nendesse südamemurdja-silmadesse ja ta kandus ajas tagasi, aastad eemale lendlemas nagu lehed kalendris. Ta ei vaadanud Easy Rideri poole. Ta vaatas mehe nägu, kuid neis jääsinistes silmades nägi ta poissi, kes too nii ammu aega tagasi oli olnud.

      Ja mitte lihtsalt mõnda suvalist poissi. Seda poissi. Seda, kellele ta võlgnes kõik oma mureliku ja valuliku teismeliseea esimesed nimetamisväärsed teetähised – esimene poiss, kellesse ta armunud oli. Esimene, keda suudelnud oli. Esimene, keda ta kunagi… Esimene, kes ta südame murdis.

      Kogu ta keha lahvatas tuliselt punastades elule. Ehk sellepärast oligi välja mõeldud fraas „vana armulõõm“. Keegi sai alati kõrvetada.

      „Connor Davis,“ lausus ta, öeldes selle nime välja esimest korda üle üheksa aasta. „Milline üllatus sinuga siin kohtuda.“ Sisimas mõtles ta: ma tahan surra. Laske mul surra siinsamas, kohe praegu ja elu lõpuni ei taha ma midagi muud.

      „Mina see olen,“ ütles mees tarbetult.

Nagu võinuks Olivia unustada. Paljutõotav poiss oli täitunud tema ees seisva mehe näol kõik ootused. Ta pidi olema nüüd kahekümne kaheksa aastane, Olivia kahekümne seitsme vastu. Kiitsakale pikkusele oli lisandunud kõvasti laiust. Enesekindel naeratus ja sädelevad silmad olid ikka veel samad, kuigi GI Joelikku² lõuajoont pehmendas ühepäevane habemetüügas. Ja ikka veel – olemaks kindel, et ta midagi ette ei kujuta, pilgutas Olivia silmi –, jah, ikka veel kandis ta kõrvas väikest hõbedast rõngast. Olivia ise oli augu teinud, kolmteist aastat tagasi, mil see kõik oli juhtunud.

      „Nii, et teie olete...“ Mees uuris vasakut käeselga, kuhu ta paistis olevat midagi lilla tindiga kribanud. „Teie olete Olive Bellamy?“

      „Olivia.“ Ta palus jumalat, et mees ta ära tunneks, nagu tema mehe ära oli tundnud – kellegi minevikust, kellegi tähtsa, kellegi, kes oli mõjutanud ta tulevikku. Jumal küll, kellegi, kes oli riskinud ta kõrva augustades laagrist kojusaatmisega.

      „Jah, vabandust, Olivia.“ Connor vaatas teda meestele iseloomuliku jultunud pilguga tunnustavalt hinnates. Ilmselgelt sai ta Olivia solvunud olekust valesti aru. „Paberit ei olnud käepärast, kui ma sõnumeid kuulasin,“ selgitas ta, viidates lillale tindile, millega oli sõnumi käele kritseldanud. Siis kortsutas ta kulmu. „Kas me oleme varem kohtunud?“

      Olivia lasi kuuldavale lühikese terava naeru. „Sa teed nalja, eks? See on nali.“ Kas ta oli tõesti nii palju muutunud? Hea küll, jah. Peaaegu kümme aastat oli möödunud. Ta oli tohutult kaalu kaotanud. Muutunud pähkelpruunist meekarva blondiks. Vahetanud prillid läätsede vastu. Aga ikkagi…

      Mees lihtsalt jõllitas teda. Mõistmatult. „Kas ma peaksin teid teadma?“

      Olivia ristas käed rinnale, viskas mehele altkulmupilgu ja lasi kuuldavale lause, mida too tõenäoliselt pidi mäletama, sest see oli üks esimesi valesid, mida nad teineteisele öelnud olid. „Ma olen sinu uus parim sõber,“ lausus ta ja vaatas, kuidas värv mehe kenalt päevitunud näolt ära valgus.

      Tema oivalised sinised silmad tõmbusid kissi ja läksid, kui sõnum kohale jõudma hakkas, uuesti pärani. Aadamaõun jõnksatas, kui ta neelatas ja kiiresti kurgu puhtaks köhatas.

      „Püha kurat,“ ütles mees vaikselt pomisedes. Alateadlikult tõstis ta käe ja puudutas väikest hõbekõrvarõngast. „Lolly?“

      1 Vihje USA 1969. aasta filmile. Eesti keeles „Muretu rännumees“

      2 USA sõdurite hüüdnimi

      KIOGA LAAGRI KODUKORD

      Laagrilised võtavad osa kõikidest plaanitud tegevustest, mis on kirjas laagri päevakavas, ning kannavad ettenähtud riietust. Kasvatajad vastutavad selle eest, et laagrilised osaleksid kõikides planeeritud projektitegevuste kavades, puudumine on lubatud vaid laagri meditsiiniõe või juhataja nõusolekul.

      Üks

      Suvi 1991

      „Lolly.“ Pikk kiitsakas poiss, kes tema järel mööda rada matkas, rääkis esimest korda pärast laagrikeskusest lahkumist. „Mis kuradi nimi on Lolly?“

      „Selline, mis on kirjutatud mu särgiseljale,“ lausus tema ja viskas pruuni patsi üle õla. Kohkumusega tundis ta, et punastas. Jeever, see oli lihtsalt üks rumal poiss, kes oli vaid ühe lihtsa küsimuse esitanud.

      Vale, mõtles tüdruk, kujutades mõttes ette telemängu kellanuppu. Peaaegu kindlasti oli ta kõige nunnum poiss Kotkamaja kaheteistkümne- kuni neljateistkümneaastaste seas. Ja see ei olnud mitte niivõrd küsimus kui alguslause tema ärritamiseks. Lisaks oli poiss öelnud kurat. Lolly ei oleks seda iialgi tunnistanud, aga talle ei meeldinud vandumine. Alati, kui ta ise proovis mõnda vandesõna öelda, hakkas ta kokutama ja punastas ning kõik võisid kohe näha, kui hale ta oli.

      „Sain aru,“ pomises poiss ja kohe, kui rada keeras, läks ta tüdrukust mööda, pomisedes pahaselt midagi, mis tõenäoliselt oli mõeldud kui „Vabandust“. Vilistades üht vana Talking Headsi laulu, rühkis ta edasi ega eksinud kordagi viisiga.

      Tegemist oli paarismatkaga, hooaja esimese tegevusega. Selle eesmärk oli tutvuda laagri paigutuse ja teise laagrilisega. Nemad kaks olid paari pandud kohe, kui nad bussi pealt maha astusid, samal ajal kui nende õlakotid ja muu träni kokku pandi ja majadesse viidi. Lolly oli kiitsaka poisiga kokku sattunud sellepärast, et nad olid viimastena bussist väljunud. Tüdruk oli käed rinnale ristanud ja tähtsalt teatanud: „Ma olen sinu uus parim sõber.“

      Poiss oli talle ühe pilgu visanud, õlgu kehitanud ja võltsi suursugusega lausunud: „Barkis on valmis.“

      Milline eputamine. Lolly oli teeselnud, et poisi „David Copperfieldi“ tsiteerimine ei avaldanud talle muljet. Samuti oli ta teeselnud, et ei märka, kuidas mõni teine tüüp itsitas ja küünarnukiga poissi togis, pilgates nii tema Lolly Bellamyga punti panemist.

      Poisi puhul ei olnud tegemist tüüpilise Kioga laagrilisega ning Lolly, kes oli siin käinud alates ajast, kui oli kaheksa-aastane, mõistis seda kohe. See esimest aastat laagris olev poiss oli nurgeline, tema juuksed olid liiga pikad, kargopüksid liiga madalal puusadel. Võib-olla nägi ta isegi veidi ohtlik välja, kahvatusinised silmad ja tumedad juuksed oli ühtaegu nii lahe kui ka muret tekitav kombinatsioon.

      Läbi puudevaheliste tühimike nägi tüdruk teisi nii paari- kui ka neljakaupa kõndimas ja lobisemas.