Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Kui sa just ei valetanud selle kohta, mis juhtus.

      Poiss äratas temas nii huvi kui tekitas ka pettumust. Pettumust sellepärast, et tüdruk soovis meeleheitlikult, et Connor talle ei meeldiks ning et ta ei peaks tolle peale enam kogu suve jooksul kordagi mõtlema. Ning huvi sellepärast, et poiss oli põnevam, kui tal selleks õigust oli. Oma liiga pikkade juuste, madala püksivärvli ja teibiga parandatud ketsides oli ta teistest kuidagi erinev. Ja tema silmadest paistis lisaks poiste tavalistele rumalatele mõtetele ka midagi muud. Need „David Copperfieldi“ lugenud jäämehe silmad olid tõenäoliselt näinud asju, mida Lolly-sugune tüdruk ei suutnud ettegi kujutada.

      Nad rühkisid läbi rajal oleva järsu kurvi ning neid tervitas vali ja tugev veemürin.

      „Vau,“ ütles Connor ja ajas kolmekümne meetri kõrguse joa vaatamiseks pea kuklasse. Juga purskus alla kõrgusest, kuhu silm ei ulatunud, vahutas üle kivide, nii et piisakesed uduna õhku paiskusid. Kõikjal, kust päikesekiired läbi sirasid, kaardusid vikerkaared. „Võimas,“ ütles Connor, unustades ilmselt oma tujukuse.

      „Meerskilli juga,“ ütles tüdruk üle langeva vee mürina rääkides. „Üks osariigi kõrgemaid. Tule, sillalt avaneb sellele hea vaade.“

      Meerskilli sild oli ehitatud 1930. aastatel riiklike hädaabitööde korras. Peadpööritavalt kõrge kaarjas konstruktsioon küündis üle mäekuru, kuhu juga järsult alla langes. „Kohalikud kutsuvad seda Enesetapusillaks, sest inimesed on siit alla hüpates end ära tapnud.“

      „Jaa, kindlasti.“ Kärestik, mis mõlemad teepooled niiskeks tegi ning samblavaipa ja lopsakaid sõnajalgu kastis, tundus poissi enda poole tõmbavat.

      „Ma räägin tõsiselt. Sellepärast ongi üleval silla peal kettidest piire.“ Lolly pingutas, et poisiga sammu pidada. „Räägitakse, et see pandi üles mingi viiskümmend aastat tagasi, pärast seda, kui kaks teismelist siit alla hüppasid.“

      „Kuidas sa tead, et nad hüppasid?“ küsis Connor. Udupiisad klammerdusid ta tumedatele juustele ja ripsmetele ning tegid ta veel kenamaks.

      Lolly mõtles, kas udu tegi ka tema kenamaks. Ilmselt mitte. Ajas ainult prillid ähmaseks. „Ma arvan, et seda lihtsalt teatakse,“ ütles ta. Nad jõudsid sillale ja läksid turvakettidest moodustunud kaare alt läbi.

      „Võib-olla nad kukkusid kogemata. Võib-olla neid tõugati. Võib-olla ei olnud neid üldse olemaski.“

      „Kas sa oled alati selline skeptik?“ küsis Lolly.

      „Ainult siis, kui keegi mulle mõne sitase vale räägib.“

      „See ei ole vale. Võid küsida, kelle käest tahad.“ Tüdruk ajas nina püsti ning marssis silla lõppu ja käänakust läbi, ilma et oleks vaadanud, kas Connor talle järgneb. Mõnda aega kõnniti vaikides koos. Nüüdseks olid nad ülejäänud rühmast palju maha jäänud, aga Connor ei paistnud sellest hoolivat ja Lolly otsustas, et ka tema mitte. Tänane matk ei olnud nagunii mingi võidujooks.

      Lolly piilus jätkuvalt silmanurgast poisi poole. Võib-olla peaks ta katsetama selle tüübi meeldimisega, ainult natuke. „Hei, vaata seda.“ Rada kulges nüüd ümber nõlval asuva aasa, mis oli täis põllulilli ja mida ääristasid kasepuud, ning Lolly alandas hääle sosinaks. „Kaks vasikat ja hirv.“

      „Kus?“ Connor ajas kaela metsa suunas õieli.

      „Kuss. Ole hästi vait.“ Lolly viipas sõrmega ja juhatas poisi rajalt kõrvale. Hirved ei olnud siinkandis haruldased, aga näha pehmena näivates täpilistes kasukates vasikaid ja nende suuri häbelikke silmi oli alati muinasjutuline. Hirv seisis metsalagendikul, väiksekesed hoidmas tihedalt ema ligi, kui too rohtu ja lehti nosis. Lolly ja Connor peatusid metsalagendiku veerel ning jäid vaatama.

      Lolly viipas Connori mahalangenud puutüvele enda kõrvale istuma. Ta võttis vöökotist välja binokli ja andis selle poisi kätte.

      „Võimas,“ ütles too läbi objektiivide vaadates. „Ma ei ole varem looduses hirve näinud.“

      Lolly nuputas, kust ta pärit võis olla. Hirved ei olnud just haruldased loomad. „Vasikas sööb kahekümne nelja tunni jooksul sama palju, kui ta kaalub.“

      „Kust sa seda tead?“

      „Raamatust lugesin. Eelmisel aastal lugesin ma läbi kuuskümmend raamatut.“

      „Jeesus,“ ütles Connor. „Miks?“

      „Sest rohkema lugemiseks ei olnud aega,“ ütles Lolly üleolevalt turtsatades. „Raske uskuda, et inimesed jahivad hirvi, eks ju? Ma arvan, et nad on nii ilusad.“ Ta jõi kaasa võetud pudelist. Nende ees avanev pilt oli kui vanaaegne maal – värske rohi õrn ja roheline, siniliiliate ja kurekellade õied tuulega liikumas, hirv rohtu söömas.

      „Ma näen selgelt alla järve peale,“ ütles Connor. „See on hea binokkel.“

      „Mu isa andis selle mulle. Anna-andeks-kingitus.“

      Connor lasi binokli alla. „Mis asi on anna-andeks-kingitus?“

      „Kui su isa ei jõua sinu klaverikontserdile, tunneb ennast süüdi ning ostab siis sulle kalli kingituse.“

      „Ahah. On hullmaidki asju kui see, et su isa ei jõua klaverikontserdile.“ Connor vaatas uuesti läbi binokli. „Kas seal järve keskel on saar?“

      „Jah. Kutsutakse Kuusesaareks. Neljandal juulil toimub seal ilutulestik. Eelmisel aastal proovisin sinna ujuda, aga ei jõudnud kohale.“

      „Mis juhtus?“

      „Poolel teel pidin abi kutsuma. Kui nad mind kaldale tirisid, tegin, justkui oleksin peaaegu ära uppunud – et mind ei süüdistataks, nagu oleksin seda tähelepanu saamiseks teinud. Nad helistasid mu vanematele.“ Seda oli Lolly loomulikult kogu aeg tahtnudki. Nüüd soovis ta, et ei oleks juhtumist rääkinud, aga kord juba kõnelema hakanud, ei suutnud ta enam pidama jääda. „Mu vanemad lahutasid eelmisel aastal ja ma mõtlesin, et mõlemad tulevad mulle järele.“ Ülestunnistus tegi ta kurgule haiget.

      „Kas see töötas?“ küsis Connor.

      „Absoluutselt mitte. Mõte midagi koos perega teha on lõpetatud, kaputt, mokas. Nad saatsid mind terapeudi juurde, kes ütles, et pean „uuesti lahti mõtestama perekonna mõiste ja oma rolli selles“. Nii et nüüd on mu ülesanne olla hästi kohanenud. Vanemad käituvad nii, nagu oleks lahutus tänapäeval normaalne ja mitte midagi erilist.“ Lolly võttis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas hirve, kuni silmad häguseks muutusid. „Aga minu jaoks on see tohutult tähtis. Nagu oleks meres ulpimas, aga keegi ei usu, et sa oled uppumas.“

      Kuna Connor midagi ei öelnud, arvas Lolly alguses, et too teda enam ei kuulanud. Ta oli vait, samamoodi nagu dr Schneideri teraapiaseansside ajal. Siis ütles Connor: „Kui sa tegelikult upud ja keegi sind ei usu, siis peaksid sa kuradi kindlasti ujumise selgeks õppima.“

      Lolly mühatas. „Jah, pean meeles.“

      Justkui mõistes, et Lollyl on tarvis end koguda, ei vaadanud Connor tema poole. Ta uuris ikka veel midagi binokliga ja vilistas läbi hammaste. Lolly arvas viisi ära tundvat – Talking Headsi „Stop Making Sense“ – ning mingil põhjusel tundis ta end nõrga ja haavatavana nagu siis, kui teda eelmisel aastal järvest välja tiriti. Ja hullem veel, nüüd ta nuttis. Ta ei mäletanud täpset hetke, millal see alanud oli, ja pidi kokku võtma kõik oma jõuvarud, et sundida end lõpetama.

      „Me peaksime minema hakkama,“ ütles ta ning tundis ennast kaelarätti näole surudes nagu idioot. Miks ta kõike seda rääkinud oli – poisile, kes talle isegi ei meeldinud.

      „Hea küll.“ Connor tagastas binokli ja läks tagasi tee peale. Kui enne oli suhtlemine selle poisiga olnud vaevaline, siis Lolly murdumine ja nutmine kindlustasid, et sõbraks saamine oli nüüd võimatuks muutunud.

      Soovides meeleheitlikult teemat vahetada, ütles tüdruk: „Kas sa teadsid, et iga viimane kui kasvataja siin on endine laagriline?“