Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

saab nii lihtsalt tukkuma jääda?“

      Boriss Valentinovitš vaatas kipras kulmu alt minu poole.

      „Darja! Teie etteaste! Astuge ette. Ootan teie lugu.“

      Kui Epohhov minu nime nimetas, olin ma hajevil. Rollimängudes osalejad peaksid olema rolli sisse elanud. Kui meil on etendus nimega „Parandusasutus“, siis peaksid kõik üles tunnistama korda saadetud kuritegusid, teesklema kriminaalautoriteediks või palgamõrtsukaks olemist. Kuid inimesed käituvad teisiti, ja selle järgi otsustades, kuidas nad end üleval peavad, on nii Ninel kui ka Garri, Leonid, Vadim ja Rita näitlejad. Väga head näitlejad, kes on võimelised manama näole närvitõmbluse, näitama sõrmede värinat, punastama üliküpse tomati värvuseni. Mis see olgu – kas kõik see on üksnes minu jaoks etendatud? Sel juhul on nad minult vähe raha võtnud, selline individuaalne etendus peaks maksma palju kordi rohkem. Olgu pealegi, lähen mänguga kaasa.

      „Riskin olla ebaoriginaalne ja ilmselt võib mind süüdistada plagiaadis.“ Ma ohkasin. „Räägin ligikaudu sedasama, mida rääkis Ninel Pavlovna. Minuga samas vagunis sõitis Darja Ivanovna Vassiljeva. Peale selle, et me olime täielikud nimekaimud, olime me ka väliselt väga sarnased. Ma ei saa pidada ennast patuta inimeseks, kuid erilisi pahategusid pole ma korda saatnud. Sohver Fjodor ajas mind segi tolle Darja Ivanovnaga. Ninel Pavlovna rääkis, kuidas ta uhkes autos vett jõi, õrnpehmesse pleedi mähkus ja magama uinus. Mind sõidutati tagasihoidlikus autos, anti viledaks pestud pleed...“

      „Te vist kadestate Ninelit?“ küsis Boriss silmi kissitades.

      Kehitasin õlgu.

      „Kadedust tunnen ma harva, mul on ükspuha, millega sõita. Ma ei kavatsenud ju igaveseks autoloksu elama asuda, paar tundi võib välja kannatada. Praegu pole jutt autost ega end külma eest kaitsmiseks pakutava pleedi kvaliteedist. Ninel Pavlovna jõi vett ja jäi magama, minuga juhtus samamoodi. Pudelites oli unerohi, eks ju? Teie tulevased hoolealused arvavad, et sõidavad puhkama, istuvad erisugustesse autodesse, neile pakutakse vett... ja ongi valmis! Vii aga norskav subjekt kuhu tahes.“

      Boriss Valentinovitš viibutas minu poole sõrme.

      „Kui taibukas on see meie Darja Ivanovna. Kuid fantaasiaga on tal viletsad lood. Iga kord, kui ilmuvad uued inimesed, kuulen oigamist teemal, et autojuht on nad segi ajanud.“

      „Kuid mind peetigi tegelikult kellekski teiseks,“ teatasime Ninel Pavlovnaga kooris.

      „Nii Vassiljevale kui ka Rogatšovale kümme miinuspunkti eeselliku kangekaelsuse eest,“ kuulutas peremees. „Kuid pole viga, tuleb aeg ja te kahetsete pattu.“

      „Aga kui patte pole?“ küsisin silmi kissitades.

      Boriss Valentinovitš võttis taskust telefoni ja helistas.

      „Lika, käsi Nadeždal vaateplatvormile tõusta. Jah. Just nii.“

      Peremees pani telefoni oma kohale ja selgitas:

      „See on kohalik telefoniside, töötab ainult valduse piires. Ei maksa püüda seda varastada ja koju helistada, teenite kohe sada miinuspunkti. Ma juba selgitasin: niipea, kui ma mõistan, et inimene on end parandanud, lasen ma ta otsekohe vabaks. Tõsi küll, mõned, näiteks Garri, jäävad siia, kuid see on nende isiklik valik.“

      „Ka Pavel on otsustanud meie juurde jääda,“ täpsustas vanake arglikult.

      „See on see mees, kes jooksis mööda katusealust korrust ja lõugas „Äratus!“?“ küsisin.

      „Paveli ülesannete hulka kuulub jälgimine, et režiimist kinni peetaks,“ sosistas Garri. „Selles osas on meil range kord. Täna on teil esimene tutvumispäev, aga juba homme...“

      Vanake pani klõpsti suu kinni. Tundsin, kuidas mu seljast käis ootamatult üle külmavärin.

      „Kuid on eksemplare, kes on kõvad nagu graniit,“ jätkas Boriss. „Nadežda on siin ammu. Rühm, kellega ta saabus, puhastus pattudest ja lahkus Hundilõugadest. Aga Ferapontova korrutab nagu rikki läinud grammofoniplaat: „Ma pole midagi halba teinud, mind on teise inimesega segi aetud.““

      „Kutsusite?“ küsis kõhnuke naine, seljas valge krae ja samasuguste kätistega sinine kleit.

      „Jah,“ kinnitas professor, „saabusid uued hoolealused.“

      „Tere tulemast!“ lausus Nadežda surmtõsise näoga ja tõstis ette hõbepandlaga kaunistatud mustas kingas jala.

      „Nadežda on toateenija,“ esitles teda peremees. „Ta koristab maja, töötab halvasti, kuidagiviisi, on hooletu, laisk. Öösiti tuhnib sahvris, varastab toitu. Olen tema peale väga palju jõudu kulutanud, kuid see on nagu herneid vastu seina loopida! Reaktsioon on null.“

      „Olen sada korda kinnitanud ja kordan taas: ma ei mõista, miks ma siia olen sattunud,“ ütles teenija rahulikult. „See on viga.“

      „Algul räägivad kõik nii,“ teatas psühholoog naeratades. „Kuid siis päästavad inimesed oma hinge, aga sina punnid vastu.“

      „Võite mind tükkideks lõigata, miski ei muutu,“ ütles teenija vaikselt, kuid kindlalt. „Asjata piinlen siin. Teised on olnud mõrtsukad, neile on see paras. Mina olen süüta süüdlane.“

      „Ohhohoo,“ venitas Boriss Valentinovitš. „Lootsin, et sa võtad aru pähe. Kuid kuna see ei ole õnnestunud, pole midagi parata. Seisa sinna piirde juurde, seljaga piirde poole.“

      „Milleks?“ küsis teenija närviliselt.

      „Et inimestele silma vaadates vastata mõnedele küsimustele,“ selgitas professor.

      Nadežda kuuletus vaikides ja Boriss küsis:

      „Mitu aastat sa siin oled olnud?“

      „Hiljuti sai kuus aastat täis.“

      „Kuhu on jäänud kõik need, kes koos sinuga siia sattusid?“

      „Sõitsid koju.“

      „Miks nad ära lasti?“

      „Aasta-pooleteise järel pärast saabumist nad kahetsesid pattu ja siis parandasid end.“

      „Ja sina mitte?“

      „Mina pole milleski süüdi!!!“

      „Sinu isa kõneles mulle tõtt.“ Boriss ohkas. „Mina, enne kui inimese rühma võtan, kontrollin hoolikalt, mida ta on korda saatnud. Mind ei saa petta, ma ei võta siia inimest, kes on patust prii.“

      „Järelikult olen mina erand,“ teatas vääratamata järjekordne näitlejatar.

      Professor kõndis mööda terrassi edasi-tagasi.

      „Mis siis ikka! Ma ei teata rühma liikmetele kunagi, mis põhjusel on nende kaaslasi Hundilõugadesse saadetud. Inimene peab ise oma kuritööst rääkima, sellest hetkest algab tema hinge tervenemine, kuid Ferapontova on loo-tu-se-tu. Seepärast räägin ma nüüd, miks sa oled veetnud siin kuus aastat. Nadežda on tapnud oma õepoja, kes oli alles imik.“

      „See on vale!“ hüüdis teenija.

      „Annan sulle viimase võimaluse. Tunnista oma süüd. Otse nüüd. Kui allud käsule, aitan sul saada heaks inimeseks,“ lubas Epohhov.

      „Vihkan sind,“ kiunus Nadežda. „Koletis! Mida sa minust tahad?“

      „Anna andeks, Nadežda,“ lausus Boriss Valentinovitš, „olen väga palju jõudu kulutanud, vestelnud sinuga, kuid nähtavasti olen ma puuhobusele kaeru pakkunud.“

      Boriss astus eemale.

      „Hei, miks te imelikku juttu räägite?“ küsis Nadežda närviliselt. „Ma...“

      7. PEATÜKK

      Teenija ei jõudnud lauset lõpetada. Osa piirdest, mille vastu tõrges naine seljaga toetus, paiskus ootamatult alla, kostis